tsiuauaga laineid murdmas

hetkel hoian silmi lahti ja teesklen ärkvelolekut, kuigi tegelikult magan sügavalt. kahjuks unustasin telefoni välja lülitamata ja nii sai üüvee häälega must südametunnistus mulle helistada ja noomida, et mis mõttes veel ripoorti ei ole publitseeritud. et rahvas nõudvat. tuleb tunnistada, et isegi marti on minust tublim olnud.

juba nädal-paar olime seda eilset päeva oodanud. teadagi ei olnud sellel ootusel suuremat pistmist enese spordis tõestamise vajadusega, kuigi tiim töötab meil range plaanimajandusliku korra järgi. laupäeval oli tiimbilding põhjaingli residentsis. pastat toppisime sisse nii, et silmist välja pritsis ja uuesti läks kõht korralikult tühjaks alles täna lõuna ajal.

kuna me polnud rogainist saadik kolmekesi kokku saanud, siis tegi igaüks küla pealt kokku kraabitud spordipedenduslike vidinate tootetutvustuse. helen oli suutnud kusagilt hankida kiivrile kinnitatavate svarovski kristallide komplekti. mina komistasin havai poes pauarbaari kummikommide otsa (nagu hiljem selgus, sobivad need väga hästi kaalukommikommidele aseaineks, mida helen ja merike enivei mõõdutundetult tarbivad). ja merike oli meile uueks tiimikaaslaseks leidnud tsiuaua (ristiisaks suusaliidu paavo), millega saab iga ilmaga ingelmussi kuulata, et me ei peaks alati ise laulusõnu taruiraraaga asendama... kõik ostud olid sooritatud a la pinakolaada, kuid osutusid palju praktilistemateks.

hommikune sagin ei väljunud tavapärase piiridest. ka manakeri oli varahommikul telefonitsi sama innustav nagu tavalisest ja väitis, et tal pole meie jaoks aega ja ta peab tööd tegema ja et meil on enivei seelikud liiga pikad. kuigi naisteka saates õpetati popimaid kättemasuplaane, ei tormanud me kohe poodi krevette ostma, vaid lootsime nad kanuuetapil hankida. hiljem suutis manakeri end rattanumbrite paigaldamisega rehabiliteerida ja meil ununesid krevetid sootuks.
stardi suurimad üllatajad olid firmasportlased, kes jõudsid pärast kolm päeva kestnud logistikaskeemide sajakordset ümbertegemist siiski õigeaegselt ja kompleksselt kohale. pekitiit suutis rõõmustada lihtsamate asjade üle. talle piisas uhkest punasest ühest stardinumbril, et näha välja sama õnnelik, kui miniralli osavõtja. me lubasime talle pärast "oled tubli!" kirjaga diplomi ka, mis küll hetkel on alles täitmata lubaduste listis aga vast suur tugev poiss peab veel pisut vastu.

päeva üllatus ootas meid stardipaketis: punane käepael ja täiesti merikese küünelakiga toonis! küll see urmo on ikka tubli ja arenemisvõimeline noormees!

no kesse oleks osanud arvata, et ardus siuke meri peidus on. mina polnud seda veekogu kunagi enda jaoks fikseerinud ja ega ei olnud teisedki. aga seal ta oli ja lainetada ta juba oskas. ja mitte vähe. isegi meie tsiuaual jäi vahepeal laul kurku kinni. mässasime mis me mässasime, aga kogu kanuuetapi suutsime hoida kindlat poodiumikohta. viimasel saarel sain hakkama laiferiga orienteerumises, kui suutsin end tegevuse käigus 180 kraadi suunda muuta. juba tekkis tunne, et jooksuetapil alles hakkab looma... merelt tagasi tulles ootasid meid kaldal ees täienendud kaasaelajate read. pealinna rokifännidel üüveel ja krissul oli pühapäevaks õnneks väike paus sisse tulnud, et ka meid pisut tsheerida. ja tegid nad seda loomulikult ülima põhjalikkusega, kohe näha, et nad olid tartus turniiril olles end käimajooksnud. meid premeeriti üllatusmunadega ja mina sain sinise ralliauto omanikuks. heleni ja merikese saaki ei suutnud me kiirelt kohapeal tuvastada, sest siis polnud meie insenertehniline taip veel üles ärganud.

jalgsiosas olime sunnitud hargnema. see on kõige vastikum asi, sest me ju oleme tulnud sinna üritusele seltsielu elama, mitte üksi ajusid ragistama. loodus tühja kohta ei salli ja metsas sai kiirelt ümbergrupeeritud teiste tiimide metsas hulkuvate ülejääkidega. vaatamata trikkidele saarel, suutsin ma üksi metsas teha elu teise o-laiferi: läksin asimuudi järgi punkti otsima ja leidsingi :) tundub, et klassikaline pimekana teraleidmise keiss.

rattas mõtlesime nii ja teisiti ja läksime lõpuks massipsühoosist kantuna metsasihti forsseerima, kuigi meie väntamisvõimed oleks pigem ikka teed mööda ringi toetanud. aga ei ole halba ilma halvata. sihipeale oli keegi kavalpea risti mingi kraavid kaevanud. ja kui me ühess sellises kraavis nägime noormest kubemeni vees seismas, ei tahtnud me kuidagi tema eeskujule järgneda. meil olid ju ikkagi värskelt moemajast tulnud seelikud seljas. niisiis leidsime metsa alt sillaehitusmaterjali ja nii ta valmiski, see meie insenertehniline tippteos. merike oli küll naerust kõver ja suutis vaevu fotokaga pilti teha kui minu ja heleni askeldamist pealt vaatas. sild sai nii vägev, et läks kiirelt masskasutusse. ja kuna meil tagasitulles oli vaja sama kraav ületada, siis ei ütleks, et me oma aega ehitustandril niisama raisanud olime.

taiplikkust ilmutasime ja lisaülesandel kus pidi raudvidinaid jupitama. istusime maha, kohendasime meiki, hüpitasime neid jublakaid pisut peos ja laiali nad lagunesidki. suppoortiim oli tsiuaua metsa jalutama toonud ja virgutasid meie mõttetööd ummamuuduga. kui kaavapudelid juba peaaegu et paistsid, oli veel viimane võimalus end kaelani mutta uputada. valisime siiski berliin-münheni kiirtee ja jätsime enamuse elu shoortkatti tegevaid tiime taeva ja muda vahele ratastega kõlkuma. juba siis oli selge, et me olime oma kanuus välja võideldud poodiumikoha kaotanud.

lõpus noolemäng oli taas pigem vormistamise küsimus. helen on meil ju teada kõva käsi kirveviskes ja mingid nooled ei ole siinkohal siis muidugi enam mingi teema. nii et aaraja võit tuli kindlalt ja me võisime rahulikult poodiumile fotoshuutima ronida.

kuna amööbid olid sellest hooajast aarajakateks hakanud siis saime hiljem rahulikult murul tuulevarjus koibi sirutada ja teiste ebakiirustajatega rahulikult dieeti pidada.

meie võistluse põhiosa, ehk raja läbimise järgne praalimine koos veeprotseduuridega, oli seekord ühendatud Karmi Ekskonkurendi sünnipäevapidustustega. seal tekkis palju häid spordimõtteid aga neist kunagi hiljem ;) tegime meie mis tegime aga kylli tööpäev inglite supoordina lõppes alles kell kaks öösel ... ja "inglid kesapõllul" ütles seekord õnneks vaid puhkeküla peremees, aga temale võib andeks anda.

diidzei ingel tegutseb jälle

täna sain lõpuks kokku miksitud inglite uue hooaja spordimussi plaadi materjali. kahjuks olen ma jälle liiga hoogu sattunud ja mingi jobu programm väidab, et kõik see hull kõrvailu ei mahu ühele plaadile ära. appi appi, maeisuuda otsutada mida võtta mida jätta...

esmaesitlus siis homme põhjastaabis ;) ainus vihje, et seekord kahjuks pasadena meid ei üllata, kuid selle eest on spets laul tõnis ermile :):):) no helen, kas juba oled uudishimust hullumas?

tootmisvõimlemise kambäkk

et meinstriimile ikka põikpäiselt ja enesepiinajalikult vastu ujuda, kuid iksdriimil ikka tagakolmiku heitlusse sekkuda, oleme kõrvale heitnud oma igapäevased kaks jõusaalitreeningut ning kolme tunnised spinningutrennid ja üritame tagasi juurte juurde jõuda. st et tuletame meelde viive ernesaksa klaverimängu saatel toimunud virgutus ja tootmisvõimlemise traditsioone.

reedel tegi treener tiia proovi-komplekstreeningu: 1000 m ujumist ja 1000 m paela 80 cm juppideks lõigata. helen tegi sellest oma versiooni: 4 tundi koolis istuda ja siis 500 medalile paelad taha ajada. veel oleme harjutanud haaknõelte komplekteerimist, kastitõstmist ning muidki tootmises kasutatavaid praktilisi protsesse, et meile punnis musklid ei atrofeeruks. olen juba kahel päeval keset tööpäeva 500 m paelalõike teinud ja tundub et hakkab looma ... läksin koguni nii härjaks kätte, et lammutasin terve kuuri maha. tööohutusnõuete rikkumise tagajärjel, ning telliskivide vähese koostöö tõttu, sain letaalselt haavata: murdus üks küüs ja kaks on ka lakkimata olekus tumedamat sorti vikerkaare värvi.

merike ei ole ikka pääsenud mängukuradi küüsist, sest kylli käib teda iga nädalavahetus järjest enam skoorima õhutamas. minu ja heleni poolt riigikokku menetlemiseks antud hasartmängu seaduse muudatuse seaduse jõustumisel saab vast see asi ka korda. meil on lihtsalt timost kahju ... merike oli kaval ja üritas jälgi segada: pani tagheueri mängu nurka ja spetsialiseerus ümber kiipkaarte taguma. kardan, et see kaardimäng on peagi sama karm sõltuvus kui tagheuer. eks laupäevasel tiimmiitingul tuleb vähe klaarimist.

pühapäevaks on kõike olulisem ettevalmistus tehtud. selle etapi inglihotell on meil jälle põhjas ja seetõttu on päevakord ja keitering heleni teema ning mõlemad saavutanud ka parandusteta heakskiidu. mul läheb kõht kohe tühjaks kui ma heleni saadetud menüüle ja veinikaardile mõtlen ...

seniks aga jätkame tootmisvõimlemisega!

tarkuseterad tartu ülikoolist

alates hetkest, kui mulle müüdi kraaditõstmise nime all ära tartu ülikooli sponsoreerimise projekt, olen igal võimalikul ja võimatul hetkel vigisenud, et „ei midagi uut siin päikese alla“. tegelt tuleb tarkus tasa ja targu. õhtuses loengus maasika nimelises loengusaalis rabas mind teadmine, et ei tea me siin tegelt sellest spordipedendusest ja särgist värgist miskit. praktikas võime ju tugevad olla, aa teoreetiline baas meil ikka siirou. oma laisas oleskelus oleme jaganud enesepiinamisüritustel käijaid ca nelja kategooriasse: Tõsised Tegijad, esimese stardigrupi Karmid Vennad, I`m Sailing tüübid ja inglid :-)aga tegelikult on olemas veel üks suur grupp: Varustussportlased. neid ei eruta nagu ingleidki poodium, aga veel suurema hoolega kui meie triigime oma tiibu, uuendavad nad oma varustust. 10.a vanade suuskadega starti minek on neile sama mõeldamatu kui huuleka peatuseta finshisse jõudmine meile. sellise toreda grupeeringu olemasolu annab ka meiesugustele tiivatriikijatele lootust, et kui meid peaks mõni nibiru tabama ja selle tulemusel tüdineme ilusad olemast, on ka karmi sõbra majanduslanguse tingimustes jätkuvalt olemas varustussportlaste mekad nagu hwa ja aaatee:-)

kummiku eri

tegelt polnud üldse mingit stardieelset masterplänni, et oleks pidanud metsa kintse kriimustama ronima aga ühtäkki olime heleniga dataerrortiimi punases kuradis ja teel metsa poole. maksimumprogrammis oleks võibolla enne esimest iksdriimi kylliga ühe kompassituulutuse kirja saanud. seekord jäi aga kylli hoopis maha, sest ingelvolvo vajas pisut tuunimist.

metsa minekuks valisin uue strateegia: panin jalga kummikud! liiga valusalt tuli meelde eelmise aasta pidev tossupesu, rääkimata märgadest jalgadest. no ja kui teised käivad metsas neoonroheliste peapaeltega siis vai not, eksole.

punased kummikud tõid kiirelt edu: dr jalast ei olnud kitsi komplimenteerima. aga nats kõhedaks võttis ka. sest.
karu ja marti olid eile õhtul püssikas elutarkust kogumas käinud ja täna hiilgasid teadmistega, mis ammutatud lapsesuust: naisterahvale tuleb alati öelda, et ta on ilus, olgu ta kasvõi sama kole nagu veoauto ...



metsas oli mõnus nagu ikka. välja arvatud mõned kolekurjamid, kes suisa kaigastega kallale kippusid ja finisijoonel blokkisid. ära me ei eksinud, vaatamata sellele, et valge ja roheline värv ei andnud meile mingeid suunavaid vihjeid.

btw, kummikud ruulivad!

nato nuhid põhjamängudel

eile teel kodu poole selgus, et laagrist polnud meie musklite kasvule mingit positiivset mõju. kui minnes tundusid meie kotid megarasked, siis tagasitulles, paljust kolast vabamana, olid nad veel megaraskemad. küll aga ei saa kekkamatta jätta, et kõik orienteerumisülesanded said lahendatud mängleva kergusega, nii et päevakutele taldu+kompassi kulutama pole vist mõtet minnagi.

teekond oli meil juba läbiproovitud variandis: tln-lenska ratastel ja lenska-murmansk 1400 km rongiga vagunis nr 11.

puuduolevat ihu ja ajurammu kogusime

spetsialistide silma all, kõrgemas

spordimeisterlikkuse koolis. laagri graafik oli

suht lihtsakoeline: trenn, sellele järgnev süvaanalüüs, siis banketikene ja öörahu. staadioni riietusruumi (muus funktsioonis ka zürii koosoleku ja banketisaali) jagasime

saatusekaaslastega dubna suusasektsioonist, kes meid virisemata oma kampa võtsid.

seekord elasime meile senitundmatus sidetänava getos vaatega merele. meie karate ja muu jaapanipärasusega kaunistatud hotelli ees vohas luksusliku kirsipuuga jaapani aed. pilt aiast tema ööilus on ka allapoole üles laetud.

esimene trenn oli nagu alati megaraske ja megailusa ilmaga. niisiis tuli minna ja

endale ikka numbrid välja kirjutada. oh seda

imestust mis kohalikke tabas - ei ole ei mastera sporta ega ka bõvshje liznicõ aga ikka regavad end maratonile. sealmaal ei ole nimelt sportlik osalemisfan mõistusele vastuvõetav.

reedel täitus minu ammune unistus jõuda murmanskis mere äärde, sest trennijärgne analüüs viidi läbi meresöökide kohas ja sellele järgnes aurutus kohalikus auras. treener tiiale oleks seal vaatamist küllaga :)

söögist veel. reisi algul tegin piiteri vaksali poest oma sajandi megaostu. läksin meile rongisõiduks varusid hankima ja mulle jäid silma punased
banaanid. kuna need maksid kollastest kolmkend rutsi kilo peale rohkem, pidi tegu olema väärt kraamiga. hiljem muidugi selgus midagi muud. meie eest võttis testimise kõrge riski endale üks vapper karjala helikopterijuht ja ühtlasi oli ta ka meie reisi kinomehaanikuks :) ma kohe ei oskagi kirjeldada mis maitsega need asjad on. mul on

neljast banaanist veel kolm alles, nii et kui soovijaid on, palun, astuge ligi.

laupäeval sai selgeks, et vaatamata aatee poiste headele kavatsustele, meie suusad keelduvad murmanski lume peal libisemast. niisiis ajasime kõik liiga külma ilma süüks ja optimismisime edasi. et kuda me laseme siin kohalikel kollidel ümbermäärida kui aatee poisid on nii palju vaeva

näinud. siis me veel ei teadnud, et ka pühapäevaks ei muuda suusad oma meelt ...

kuna me sel päeval suusatamiseks motivatsiooni enam ei leidnud, viidi meid trepijooksutrenni aatomijäälõhkujale. sellele käigule eelnes pikk taustauuring, meie, kui nato riigi kodanike ja vene riigisaladuste teemal. kandsime ju korralike jaapani turistide kohaselt hoolega kaamerat kaasas ja nägime seetõttu eriti ohtlikud välja. lõpuks ikkagi halastati, kuid meie nato tausta tuletati siiski igal sammul ja iga pildiklõpsu juures meelde. jäälõhkuja ise ja see puur kus seda parasjagu hoiti, nägid välja nagu üks paras vanarauahunnik. ühele pildile on jäänud

jäälõhkuja esiots, kui sellest fotost midagi eesti katsejõududele kasu on :))))) seestpoolt polnud sel kolakal nagu vigagi. kaptenisilla roolimadruseks ma muidugi ei sobi, sest minu jalgu ei olnud võimalik sinna kuidagi sinna tooli ja rooli vahele ära voltida ilma, et töökaitse sekkuks. ja ega need kajutite voodidki olid mõeldud rohkem lasteaialastele.

loomulikult käis ka meie laagri toitumine range reziimi alusel. kuna zosja oli kunagi töötanud otdel snabzenijes ja hetkel juhtis restorani, siis jätakas ta ka siin varustajarolli ja nälga me ei kannatanud. võistluseelsete spagettide asemel kirjutati meile heleniga välja kalamari, kamchatka krabi ja sai. spordipoisid ise läksid muidugi spagette sööma. muus osas oli kala kala ja kala, zosja lihapirukad, küüslaugukana ja timuri poe assortiment.

maratonihommikul oli segane seis ja vägisi tekkis tahtmine otepää rattamaraton vol 2 teha. õli lisas tulle gera peata kana olek, kes tormas mööda kabinetti ringi hilimullid otsa ees. pool tundi enne starti ilmus välja vana rahu artjom, kes siis meile väikese motivatsioonisüsti tegi ja saatis meid

teele, et me mõtleksime vaid ilusale ilmale. no ja kuna me juba sellised sõnakuulelikud oleme, siis saigi mindud.

pärast stardisaginat kadusime kiirelt üksteisel silmist ja algas võitlus iseendaga, millest tegime heleniga autonoomselt samad järeldused. st et meie suusad ei ole mõeldud liigse koormuse talumiseks ja et ühest ringist on ilmanautimiseks just parasjagu, et jaksaks õhtul ka kultuuras osaleda. minul läks rajal pisut kauem kui helenil, kuid see eest osutati 2 km enne statkale jõudmist mulle eksklusiivset konjaki serveerimise teenust. pitsiks oli joogijogurti tops ja alla kolme kolme toosti mind sealt minema ei lastud...

toostidega on sealmail üleüldse ebakoonerdamine ja seda asja tehakse seal põhjalikult. nii olin minagi sunnitud laagri käigus oma kolm isamaalist kõnet maha pidama :)

dubna poiste kokkuvõte suusamaratonile oli umbes selline:

vse kto nacinajut zanimatsja lõznimi gonkami - sumashedshije; vse kta uze zanimajutsja liznimi gonkami - gordites! ja et kui minna hulluks siis parem kollektiivselt ja veel parem kui kui heas kollektiivis. nii on.