öö ootel

järjekordne ettevalmistustsükkel sai alguse mitte vomaxi poiste treeningkava alusel vaid hoopis fordi teeninduse järgi. lõunaingel tuli tartusse autot tuunima ja ostis täiesti juhuslikult uue kleidi. sealt edasi järgnes pidurdamatu sündmuste ahel mis võttis täiesti spordilaagri mõõdu.

uus kleit sügeles kotis ja oli selge, et ta tuleb tuulduma viia. vajalike instantside avamiseni aga jäi pikalt aega ja nii hakkas mõte liikuma, et äkki läheks siis ujuma, või siis uisutama? lõpuks tegime triatloni: ujusime, uisutasime, ujusime. sealt edasi tuli test ööetapiks, et mis kellani hommikul meil silmad lahti püsivad. no poole kuueni vabalt. aga see muss ajas küll ahastuse peale - peale karavani popurii tuli enamus vanu ja koledaid hitte ära. arno kukk on oma kambäkis surmani leierdatud kassetist vist koopia teinud ja seda lahkelt üle eesti jaganud, nii et diidzeid ignoreerivad vapralt muusikatööstuses üha peale tulevat kraami. õnneks kogusin nädal tagasi positivus festivalil kõvasti muusikalist positiivsust, et seal asutuses survaivida.

spordilaager jätkus järgmisel päeval taas uisu- ja ujumistiiruga. me teame küll, et mõistlikud spordimehed oleks hoopis kaardiga joosta kütnud ja ratta ketil viimast õli tolmuga kinni mätsinud, kuid millal me enne mõistlikud oleme olnud :)

nüüd siis puhkereziim, küünetehnik, juuksur, pediküür ja kohtumiseni stardis!

rattajalutamine

ühest rattatrennist, õigemini juba paarist kilomeetrist ratta seljas, piisas, et meenutada miks mulle ei meeldi rattatrenn. teoreetiliselt on ju kõik ülilahe: väntad vaikselt, tuuleõhk silitab juukseid, kaunid vaated kodumaa küngastele, metsmaasika lõhn. praktiliselt aga ei taha ratas mäest üles sõita, mööduvad autod tolmutavad kõik kehaavaused täis, treppis kruusatee tahab käed otsast raputada, liivastel lõikudel käitub sõiduvahend nagu ise tahab ja tagumik pole sadulaga mingi sõber.

kuna inimesel püsib reeglina meeles vaid kõik hea, siis võtsin viilu-karu-kaimsiga punti, mõeldes, et mis see elva elioni lühike rada mulle ikka kurja saab teha. lisaks lubas karu pärast trenni raudselt ujuma viia. nagu asfaldilt kruusale jõudsime, hakkasid mälusoppidest eelmised rattasõidud ja nende miinuspool meenuma. kui esimesed suuremad kriisipunktid ületatud ja sääred nõgestest kõrvetatud sai rattatrenn otsa, kuna tempomeister viilul vedas teknika alt ja havai boksi polnud käepärast võtta. ausalt öeldes mulle täiesti piisas, vähenõudlik nagu ma olen. kilomeetreid kogunes vast 10 ligi ratta seljas ja 5 jalutades, sest jäin jalutuskompaniile seltsidaamiks seni kuni karu lehetäi kohale ajas. ma arvan, et ühele inglile ei olegi rohkem rassimist sobilik. nüüd te saate aru miks mu oma rattatreener on mind oma andekate rühmast maha on kandnud, kuigi ma olin ta ainuke õpilane :) aitab trennist.

aga ujumine on mõnussss....

piits och präänik

ikka leidub häid sõpru, kes rikuvad su rahuliku diivanil seebikate vaatamise ära meeldetuletusega lähenevadt ikdriimeetapist. siis hakkadki kokku arvama, et mis seisus saiavorm hetkel olla võiks. tehtud trennide üleslugemiseks ei ole vaja kasutusele võtta vasaku käe sõrmigi, varvastest rääkimata ja piisab täiesti ET sõrmikust.

orienteerumisse lõi suurema augu üks krootusel käik, kus parmude ja kärbeste tekitatud muhke tuli rahustada külmas vannis ligunedes. nüüd kui korilemisperiood on kätte jõudnud oli põhjust vana vaen matta ja väike metsatiir teha. agitaatoriteks seekord siis karu ja anniki.

kahjuks on ikka sama jama - ei mingit sünkroonmõtlemist kaardijoonistajatega. ei saa ma aru milline võiks üks siht välja näha ja milline peaks välja nägema mõni tee. ka efka, kes oli mu pea-pulgahoidjaks, oli pigem minu kui kaardijoonistaja poolt. raja läbisime piitsa ja prääniku meetodil. kõigepealt kuuskedega nõelravi piitsaks ja siis pihuga mustikaid präänikuks peale. kõige hullemad olid muidugi need pudrunuiametsa lõigud. lohutasime end vähemasti sellega, et kelleltki ei pidanud vähemasti teed küsima, saime oma pooleteist peaga hakkama. trenni lõpetuseks tehti väike lõuna-eesti ralli radade tšekk, herneraks ja ujumine kooraste suurjärves. karu muidugi keksis enamuse ajast kaldal.

meile efka ja annikuga olid aga selle järve haikalad aga juba vanad sõbrad. eelmisel nädalal pidasime seal maha treeninglaagri koondnimetusega "kultuurne kalapüük naiste moodi". kogemata ostsime sinna kanepist ühe diisli ka kaasa :P

kalapüük läks meil üliedukalt, kuna õnge otsa hakkas nii angerjas, vingerjas kui ka elukas. algaja õnn, ju nõu. siis agiteerisin tütarlapsi avastama endas uus võimeid ja meelitasin nad ülejärve ujumisele. vastupidiselt selle suve eesti traditsioonidele saime päästjateta hakkama. pärast kuulasime viiulimängu ja sõime tooreid sõstraid ka veel peale.

ja ongi nagu selle suve spordiga seniks kõik. täna siis kavas selle suve esimene rattatrenn...

miks ma vaatan jalka emmemmi

jalka emmemmi ajal täienevad tugitoolisportlaste ja vutispetside read minusuguste, tavaelus kudnt-keer-less naisterahvastega. põhjuseks pole mitte aivar pohlaku nahkvest, mida mängude sissejuhatuseks ja ärajuhatuseks mõnikord näidatakse, ega ka mitte liinide üles tõusmine ja alla tulemine, vaid platsil sibavad poisid ise, keda on erinevalt teistest spordialadest lihtsam üle vaadata.

mängu alguses näidatakse ilusti poiste lauluoskus ja juuksegeeli kihid lähedalt ära ja säärejooksu saab siis juba hiljem juurde vaadata. suusapoisid peidavad end ju tavaliselt prillide ja koledate bibode alla, ning rattapoisid rikuvad kiivriga soengud ära. hokimängijad on muidugi kõige õnnetumas seisus.

jalka emmemm on naistele justki tagasitegemise aeg, muidu on ju naised spordivõistlusel justkui lihaletis. inglidki on aegajalt ühtteist tunda saanud. nüüd siis oli naiste võimalus kuu aega õhtuti sporti vaadates targutada ja kommenteerida ja punkte jagada ja kuna kaasvaatajad on niikuinii juba oma vedelad rahustid sisse võtnud, siis ei hakka keegi vaidlema ka, et kas ronaldo on nunnu või ei. nagu aru saan, pole see vaid eesti naiste lõbustus, sest ega ilmaasjata ka jalkapoiste koletabelid meediasse ei kerkinud. olen nõus et ruuni ja pooled mehhiko poisid oleks võinud rahus koju jääda. ja isegi dolf lundgren on bastian shvainstaigerist ilusam.

õnneks oli meie silmarõõmuks olemas uruguai, oehhh. kodumaine lemmik, kes näitas vaid sisemist ilu, oli tarmo tiisler. erinevalt nii mõnestki, võib teda kuulata tundide kaupa, oehh, oehh....