välismaa invasioon

reedel, samal ajal kui inglid pealinnas kogunesid, saabus lennukasse igast karvaseid-sulelisi suusasõpru kes hakkasid lõuna poole imbuma. osad neist tahtsid targaks saada ja ülejäänud arvasid et meilgi oleks neilt paar trikki õppida.

merike teenis välja usa sugemetega indiaaninime A'merika ja oli peamine läbirääkija järgmise hooaja manaker-vannabiiga. eellepingu tingimused jäid mulle küll vähe segaseks aga eks merike tegutses ikka meie huvides. loodetavasti ... :D

ürituste staabiks oli objekt maailmakuulsa seksonzebridz pressifoto jäädvustamise naabrusest ja nii pidin mõned uudishimulikumad sündmuskohalt läbi jalutama. kahjuks jäi konkreetsete näidete najal tõestamata väide, et pooleskuues saab peksa.

pühapä käisin vapramatega hüppetornijooksu trennis. 165 astet, vist. kollektiivne enesetapp elu lõpuni kestva meeldiva lendamise tundega jäi seekord teostamata. ükskord tuleb vähe tõsisema kaameraga sinna veel üks trett teha, nii vastikult ilus oli sealt alla vaadata ;)

kõik said kokku kribuldis

reedel käisime esmakordselt elus multisportlikul peol vaatamas kuidas mõjub kaasvõistlejate sharmile kompassitaolek ja SI pulga puudumine näpu otsast. olukorra adekvaatne hindamine oli taustamusa killivuse tõttu raskendatud.

üks trend oli küll jälgitav: nagu urmo kinkekaartide jagamine läbi sai, algas suuremat sorti kodu koti poole kütmine. või olid lahkujad teadlikud DJ eelistustest ja oskasid aegsasti põgeneda. st peohõustid olid küll koostanud väga täpse kohale jõudmise kaardi aga samas olid tutkimata jätnud tavapidulistele nii olulise asja nagu musavalik. see oli VEEL süldim kui arnokuke suverullidisko, mille kohta ameerika koolipoisid ütlesid, et usas tuleb sellist asja vaid pedepidudel. kui vaimne vägivalt hakkas haripunkti jõudma kolisime ümber tommi grilli. kahjuks pidime ei ütlema kaasvõistlejate klubivahetusmeelistustele kuna ees oli ootamas PR nädalavahetus.

nüüd kohe ei teagi millal jälle kolmekesi kokku saame, sest helen läheb indiasse elevantse dresseerima ja dzimmi-adzat laulma.

sotsdemmide juures luurekoolis

käisin Päris Välismaal luuramas, et kuidas siis oleks kõige lihtsam viis suusatamine selgeks saada.

nagu selgus on tegu suuremat sorti pettusega. juba leo getz rääkis surmarelva nimelises õppefilmis et zei fakk ju evriveer... (zei fakk ju iiven in draiv inn) ... no ja nüüd siis selgus et suusatamisega sama lugu. et lihtsameelne loodusesõber hakkab omastarust suusatamisega tegelema, et rahus ja vaikuses ja puude vahel ja oravatega kampas suuski sahistada ja tegelt hakatakse sind täiega kottima.

see näeb välja nagu juuresoleval pildil, et pannakse tuppa kinni, juhtmed külge, torud näkku, võetakse verd, pannakse lihastesse raudtorud ja võetakse sealt aeg ajalt tükikesi, kaamerad käivad ja hordid turiste käivad sind veel vahtimas ka. isegi orav rattas näib olevat parem versioon kui suusatrenn.

valvsuse hajutamiseks räägiti veel igast tarka juttu juurde. kaasluuraja lempa ütles, et ainuke asi mida me veel ei tea, on see, et mida teevad rottide neerupealised suguühte kolmadal sekundil. peab vist seda talvehooaja ettevalmistust kuidagi vähe diskreetsemalt ajama, et keegi aru ei saaks et me harjutame...

üldiselt on trend selline: visserid, rottefella sidemed ja swixi segajad. ilma nendeta pole lume poole mõtet piiludagi. frodeestili taustal demmiti ka järgmise hooaja spordijoogitrende. isostari ja pauerbari nende seas igatahes polnud ;)

esimese lume laager

saigi lõpuks teoks kauaoodatud Suppoorttiimi Õueviimise e Inglite Hooajakokkuvõte e Rataste Nurkavirutamise üritus millest sai aga hoopis Lumelaager. põhjaingli spa /tulevane siidritehas/ sai staabiks millest asusime teele setuländi piire kompama.

külma ja tuult otsustasime reguleerida inglijoogiga. ja tagavaraks oli meil igaks juhuks ka väike must kleit, mis teatavasti kuulub iga naisteraffa MUST varustusse. seekord lisas ingliseltskonnale pidulikkust kylli osalus, kes aeg ajalt võttis teemaks volvoga kulgemise eelised.

ja seal ta siis mingi hetk rohule ilmuski, see lumi. oli teine päris valge ja külm nagu kord ja kohus. merike vormistas rattaga väntamisele vaheldust otsides ära ka versiooni inglist puu otsas ja see sai ka videojäädvustatud.

piiri kõrtsi taha linnusesse olid hoolsad käed meile valmis pannud poodiumi, meelde tuletamaks meie Ülimaid Eesmärke ;) praktika mõttes trampisime sealt siis üle, ju nõu, et tunne käest ei kaoks. linnuse tornis tegi Ühendatud Inglikoor ka mäkke tõusmise raskuste teemalise helisalvestise.

koduteel möödus meist üliaromaatne ja pompöösne kolme noormehega mehitatud mehhanism. kuna ekipaazi tuled ei põlenud, siis pidas merike kohustuslikuks draiverit sellest informeerida. pärast põgusat suhtlust tekkis tavotiga tännitud noormeestel soov meid natuke sõidutada. kuna meie kolmekesi keeldusime, asusid nad helenit jälitama, kes oli mõnisada meetrit ettepoole spurtinud. läbirääkimised ei jõudnud tulemusteni. finishisirgel olid nad taas sõprust sobitamas ja kasutusele oli võetud karmim taktika. et meile rohkem muljet avaldada, olid nad heleni elamise kõrval oleva põllu vahepeal ära väetanud...

õhtu jätkus ametliku autasustamisega. kylli oli juba niigi päevaga rahul, sest nägi, et ka meremäel on volvosid. aga meie poolt üle antud päästeauto koos ParimSupoort 2007 nominatsiooniga meeldis talle ka.

hommikul tegime veel kerge ekspisjooni piusa kandis, et omal nahal kogeda kuidas paljandike energia peaks tekitama inimestes mõrvamõtteid. no seal oli ikka sajaga kõikvõimalikku megailu. vaatasime välja ka paar kobedamat talukohta kuhu liisu võiks miniaks saata.

tänks sõberid laheda olemise eest. franz aus östtirol, zürük zvai mal!

PS. meil on gõudikaveritele ka hümn olemas :)

system errorite ravi

mis juhtub pässiga, kellel võetakse ära Internet ja seega inglite mõnitamise võimalus?
1) ta näeb ilmutuslikku unenägu, milles lipuvarrastesse on lippude asemele tõmmatud aknad
2) ta on nõus vaatama õudusfilme nagu Evil Deed
infomüraks nägi ta ka und, kuidas ta vend võtab vannist konni ja loobib neid aknast välja jakuidas hiiglaslikud ämblikud ta vanaemale suhu tahtsid ronida ...

eile tuli siis õelusekott psühholoogiaproffessor kivimaa jutule ja nii olin ka mina äkki punti tõmmatud. esimeseks raviseansiks käskis ta Kashpirovski asemel vaadata hoopis Sanshaini nimelist linateost. sealsed hüdraulikaprobleemid segasid meid asja tuumani jõudmast ja me peame pigem jääma lootma filmidele Sanshain Ritöörns, Sanshain Forever ja Sanshain änd Robin.

proffessorihärral tekkis igavikuline küsimus et; kui venelastel on kosmonaudid ja ameeriklastel astronaudid ja hiinalastel/või japsidel taikonaudid siis kuidas nimetataks eestlast? mõigu kek pakkus välja et ehk maailmaruumijorss?

ütleme nii, et kogu raviseanss läks vett vedama ja ma olen kindel, et me teeme inimkonnale (ja eelkõige talina taksojuhtide ja ehitusmeeste ja kinnisvaraarendajate) heateo lastes pässil kogu oma õeluse meie peale välja õelutseda.

paksus karulaanes, kontrollpunkt ka on hülgehall ...

nii uskumatu kui see ka pole ME EI UNUSTANUD MITTE MIDAGI MAHA!!!

stardis kolis tomm heaga kohe oma tiimi juurde. ju tal oli paha vaadata kuidas tema autost paari hetkega katastroofipiirkond tehti. üllatavalt oli seekord kaasvõistlejate põhiküsimuseks, et kas me tuleme otse klubist. ei tea kas selle tingis SI pulga hoiustamiseks kaasavõetud käekott. igatahes osutus käekoti kaasavõtmine päeva parimaks ideeks. sealt oli palju mugavam moblat ja raffaellosid kätte saada kui seljakotist. ja naisteraffal on ikka kindlam tunne kui käekott on kaasas. ja siis muidugi olid rogainijad mures, et kus meil kolmas ingel on. tuleb välja, et merikesel on kordades rohkem kaasaelajaid kui me eales arvata oskasime. see mure pani kaasaelajaid unustama isegi inglid kespõllul jutu ...

niisiis alustasime oma ringkäiku "mina lähen volvogaaa..." saatel. kindel plaan oli poole päeva peal teha mereäärne piknik. olime üliuhked, et esimese jõeületuse kivilt kivile hüppamisega teostasime filigraanselt.

kyllilt tuli sõnumiga riälititshekk ja ma muidugi jõudsin kekata, et meil päike paistab jne. järgnes kohene karistus vihma näol ja mere äärde jõudes oli juba kõik hülgehall. meri on romantiline ainult laulusalmis. kui kristalselt aus olla siis nägime suht vettinud varesed välja. aga ikka leidus noormehi kes olid meie telefoninumbrist huvitatud.

jätkasime metsaaluse observeerimist, saateks erinevad raffaviisid, mis meie esituses said ajakohasema sõnastuse. aju lükkas blokki üks sett "karulaane jenkat". pärast seda tõrkus meie aparaat pikka aega esitama teisi heliteoseid. ei aidanud ei neksuse ega krokodill geena looming.

tee viis kraavijalutusele ja ei puudunud ka nõgestega kehahooldus. aeg ajalt kohtasime tuttavaid nägusid möödunud iksdriimihooajast. ektreemi omad jalutasid vastu võileivad käes ja gõudiskaveritest oli järgi vaid pool. andre oli kalkuleerinud, et kui ta kogu programmi läbi teeb, siis ta ei jõuaks õhtul meiega sauna tulla, aga kuna see oleks ebaviisakas, siis piirdus ta 4 tunnise rannimisega. tomm ja manakeri hoidusid meist ohutusse kaugusse ja neid me ei kohanud enne finishit.

njah ja siis oli veel see kivi. see oli pigem mägi. me ei suutnud mingeid järeldusi teha ka kaardil olevast nelja meetri vihjest ... maastik oli segu kadakasest karjamaast ja pokuländist ja siis veel sekka mingit imetihnikut.

kui me olime oma kätvooki kõndi mõned tunnid harjutanud hakkasid jalad elama oma elu ehk täpsemalt öeldes meie kõndi lisandus soliidsust. astusime nagu kaks pankuriprouat mõõdetud sammul, liiga raske aktsiaportfell põlvi maa poole surumas. mõtlesime välja koikvõimalikke nöör- (jne.) konstruktsioone, et käte abil koibi maast lahti tõsta jne. ühesõnaga edu vaude ees muudkui vähenes. viimase fotoshuutiga andsime edu täiesti käest :D

finishi kutse oli ürgne ja võimas ja nii hea oli lõpuks tossude asemel kontsad jalga tõmmata. samm muutus momentaalselt ingellikult inimlikuks ;)

hakkasime sõpru ootama. tomm saabus pea sama soliidsel sammul kui meie. aga manakeri ületas meid kõiki. sellist lonkasjooksu ei tee isegi kõige haardkorem reumaatik. siin videoklipina ka stiilinäide.

osooni üledoosi kõrvalmõjud peaksid selguma lähipäevil. minu jalgadega andis täna juba sambat tantsida aga manakeri pakkus ratastooli eest poolt kuningriiki. nii et kui kellelgi peaks sellist kinnisvara objekti vaja olema, siis saatke kadrina poole üks kaherattaline teele.

selleks hooajaks on metsaskäigud läbi ja arengumapp sulgeb ja kompass rändab kuhugi. kust ma teda järgmisel kevadel kindlasti enam üles ei leia...

PS. kas te seda laulu olete kuulnud: " ... ja südames igatsus, siis koivad välja siirutaa, naerataa, naerataaaa..." ? rogaini viimase kilomeetri jaoks ainuvõimalik repertuaar

PPS. nendele kes kanuud mõtetuks sõimavad soovitaks ka sellist sorti jalutuskäiku. me oleks küll viimase kiltsa heameelega kanuuga läbinud :)

metsa seenelee, auu auu

homme ootab meid taas suuremat sorti osoonilaks. seekord oleme metsas küll kahekesi kuid mõttes ikka kolmekesi koos. brait saidi poole peal on seekord ratta koju jätmine. vahurce the manakeri asub samuti laupä jõffikakorv käes jalutama, kuid meie seltskonna põlgas ta Liiga Tormakaks! annab ikka hullemini solvata. nii et siis seekord ei merikest, ei supporttiimi, ei manakeri ... peasponsoriteks taas Algaja Õnn ja Jumala Arm :D

mahaunustatavate asjade hulga minimiseerimiseks koostas helen meile koffril hüppamise listi. võiksime avada avatud mikrofonis enampakkumise asjadele mille puudumist me seekord stardis märkame. kuna tädi päss on jätkuvalt internetita, siis jäävad kõige räigemad pakkumised tegemata ja me saame laupä teele asuda õndas teadmatuses :)

täna õhtul peaksime kõigi eelduste kohaselt saama kogu oma frustratsiooni välja elada konkureeriva tiimi sportlasmanakeri peal. kuigi ma ei imesta, kui andre esineb õhtul vabandusega a la hamster jäi haigeks...

hirmu keofitsendiga laiskust murdmas

ei tea mida ütleb maailmapraktika, et kui pikalt on viisakas oma laisklemist iksdriimil osalemisega välja vabandada? ma ikka lohistasin nädalakese auga täis ;) ja kui rattatreener mart poleks vahele seganud siis ehk oleks veel pikemaltki mõne kobedama kondivaluga esinenud. teisibä käisme kylliga küll ka mammastes tilgapoisi valdusi revideerimas aga seened nõudsid tähelepanust põhiosa ja me ei saanud ju ebaväärikalt neist mööda tormata.

tegelt oli algne plaan nädalavahetusel ingellik enesekiitmise obinitsatuur teha aga pidime hoopis maiste asjadega käsi määrima, st. meil heleniga tulid ette Ületamatud Kodused Takistused. helen väitis, et tal on kodus põlevaid lambipirne vähem kui mittepõlevaid ja olukord nõuab enne talve saabumist otsustavat vahelesekkumist. minu kodus tuletas end meelde kevadel üllatusmomendiga tekkinud aed. seal kasvab kaks õunapuud ... no ja merike läks haanja sajale meie iksdriimieelsel ööl vaevaga hangitud sponsoriga läbirääkima (ja see pole mingi lihtne trikk, see läbirääkimine, ju nõu, vestelda inimesega kelle ema on ka rikas).

ühesõnaga laubä õhtul oli mul juba kiiver peas kui mart hakkas iga natsa aja tagant trenni minekut veerand tunni kaupa hilisemaks lükkama. ma juba lootsin, et tal mingi peenem kohtamine vahele tulnud ja ma lähen hoopis aurasse mullvanni. mart teeskles, et garaaz on kinni (kaasates etendusse ka kusta) ja rattariided kadunud ja püüdis mu kõhtu viinamarjadest punni sööta. treenerid on ju peaaegu sama kavalad loomad kui manakerid. lõpuks haukasin läbi: treener üritas minu argpüksi hinge taas proovile panna ja ootas et trenniks piisavalt pimedaks läheks. ja läkski.

et minu närve rohkem karastada, lõpetasime trenni jänese rada vastupidi sõites. eelmine kord me kaardistasime võimalikud jõkke kukkumise kohad visuaalselt ära, nii et ma olin hinges saltodeks valmis. spuuki. jänese tee oli ööpimedusele vaatamata raffarohkem kui herne poe ümbrus. ja inimeste asukohta sai aimata vaid põlevate konide järgi. spuuki, spuuki.

kõige naljakam et ma pimedas ja hirmuga väntasin tempokmalt kui valges :D treener mart ütles, et pimedas on hirmukoefitsent juures ja treening effektiivsem :DDD

laiskus taandub: täna tegin Uiskude Talvekorterisse Saatmise Sõidu;)