uued anded

ühel kenal suvepäeval juhtusime heleniga piiterisse. kujutage ette, lähed metroosse ja sul ei ole ühtegi suusakotti ega spordikotti mis sinna väravatesse kinni jääks! saad rahulikult imetleda metroojaamade lühtreid ja marmorseinu, ega pea muretsema, et kas ma jõuan enne trepi lõppu kotirihma omale uuesti õlale vinnata või mitte.

reis oli meil planeeritud nii kultuursena kui vähegi võis: laevasõit, ermitaaz, katedraalid aga ikka jõudsime märkamatult spordi juurde. nimelt pidasime maha tulise doominoturniiri ja saime aru, et ei ole põhjust male juurde pidama jääda, nii andekad oleme!!! mitte et me varem oleksime oma doominotalendist teadlikud olnud. laske meil vaid nuppe klõbistada ;)

spordipäev haiitil

kui me kõik varahommikul rullipeo võistluskeskuses oma esimesi higipiisku otsa eest pühkides pingipeale vajusime, ütles õde andras: "nüüd teate kuidas mul haiitil oli. peaaegu." tema väitel jäi päris haiitist veel pisut kuuma ja niisket vajaka. mulle ühest pühapäevast aitas, et haiiti kunagi mu reisiplaanidesse ei satuks. päeva päästsid heleni kingitud lehvikud ja kontrollpostikastis olevad külmakomponendid, mida sai vajadusel ülekuumenenud kohtadele suruda.

nagu inglite tööjaotus ette nägi, meie heleniga looderdasime (või õigemini üritasime lihtsalt ellu jääda varjulisi kohti otsides) ja lõunaingel tegi sporti kõigi kolme eest. triatlonist oli vaid annikil nii hea hoog sees, et pani ka pühapäeval rullid alla. kui ma enne starti eliitgrupile lehvikuga tuult tegin, kahetsesin ka et spordi kasuks ei otsustanud. aga kes seda teab, võibolla oleks juba esimesel inglimäetõusul pidanud hoopis motika peale istuma.

merike võttis meie eest uisutamist väga tõsiselt: kõigepealt alustas rulluisukoolis tehnika lihvimisega, siis tegi soojendusvõimlemist ja viimased kaks lihvi tegi lastesõitudel. õnneks sabiine hoidis teda käest kinni :)

rajal sai merike korduvalt ingliabi osutada ja lõpuks korjas endale 4 väsinut inglirongi. kõige suurem oht olid usinad veepritsijad, kes ei arvestanud, et märjad tiivad pole sama mugav, kui vett tiishööt ööklubis. ester sai koguni nii hästi veemärjutatud, et finishini meenutasid uisud pigem kalamehekummikuid. samas võibolla ainult tänu neile abistavatele kätele see finish nii edukalt kätte jõudiski ja merikest hõbemärgigraafikus hoiab. igatahes premeeriti merikest inglite uisukooli loomiseks vajaliku algkapitaliga.

omaette ajalugu tegi soss, kes ei vajanudki maratoniklubi üritusel med abi. see on tõsine muutus tema tavalises osalusstatistikas.

edukat rullimist lõpetava aiapeo pidime maha pidama minu aias. kuigi batuut ei lennanudki tormiga naaberaeda otsustasime siiski tuppa jääda ja ilutulestiku asemel vaatasid külalised rõdul äikese sähvimist.

kambäki kambäkk

selle päeva põhiürituseks pidi teadagi saama õhtune pidu kambäkis, mis igal aastal augustis vähemalt ühel korral ette võtta tuleb. ja nii juba 11 aastat.


traditsioon näeb ette, et enne kambäkki minekut peaks aega pisut ka mõne spordivõistlusega sisustama.
nagu varem öeldud, sai triatloniks loodud tiim, kus üks ingel oli sobiva spordiala puudumise tõttu hoopis supoordis. seda positsiooni ei tohiks alahinnata. ingeltiimi kylli ja üüvee teavad, et see amet pole mingi meelakkumine, eriti kui tuleb toetada blondiine.
seekord oli siis tiimitöö uutmoodi. et on nagu tiim aga tegelt pead ikka üksi kannatama. siiski on igal lõigul oma plussid ja miinused.

minu kui ujuja ilmselge eelis oli kola vähesus. starti minekuks oli vaja vaid trikood, prille ja ujumismütsi. igaüks, kes iksdriimiks on asju pakkinud, teab milline õnnistus see on. sossi ujumisprillid olid jälle leitud mingilt spordivarustuse prügimäelt. klaasid olid kinnitatud kokku traatidega nagu moosipurgi kaaned. õiged traitloni prillid on tehtud vist kivivalvur ropka järgi - sihukesed suured ja ümmargused - nii et nendega ei pea pead vee alt väljagi tõstma, et poisid märgata.
järgniseks ujuja plussiks on see, et saab esimesena vaevast lahti ja ainukesena vildikaga tätuu õlale. kuigi allan õpetas enne starti kuidas kaldal konkurentidele küünarnukiga külge peab äsama ja vaikselt jalga ette panema, läksin igaksjuhuks vette kõige viimasena. paar haikala jäi algul ette ja siis olin üksi. ei mingit naabri varbad suus võitlemist. eespool nägin küll vahepeal kollaste peanuppude parve, kuid enda kõrval mitte kedagi. niisiis ujusingi täiesti üksi ja pidin ise välja mõtlema, et kummalt poolt poid ikka minema pidi. ei ole ju merel ka pealtvaatajaid ergutamas, et aru saada, kest see rada läheb. kaldale jõudes väitis ain-alar, et ma polegi viimane. helen, merike ja liisu lõid rajaääres plaksu ja anniki ootas vahetusalas. ja oligi minu lühike tööpäev läbi ja kambäkki minek välja teenitud.

annikile jäi inglite arvates kõige hullem osa - rattasõit. tema pluss oli see, et ta sai meist kõige rohkem kleepekaid ja sellega minu silmis need positiivsed küljed piirduvadki. edasi ainult miinused: kaasa kõige rohkem kola, kõige pikem distants, kõige bõkimad kaasvõistlejad (enamusel need darth vaderi kiivrid peas). kuna tuules sõita pole lubatud, siis jällegi ei mingit tiimitööd. õnneks oli raja ääres palju rahvast ergutamas ja nagu anniki pärast väitis, oleks ta vabalt võinud ühe ringi veel sõita, sest olemine läks vaatamata megakuumusele järjest paremaks.
heleni etapi kõige raskemaks osaks oli kindlasti meie järel ootamine. kui minu ujumine oli 10 min siia-sinna planeeritav, siis anniki rattasõidu kiirusest polnud meil vähimatki aimu. mina olin juba tartus ja merike oma kehadublandiks määranud, kui helen jooksurajale läks.

tema ei pidanud selles põrgukuumuses üksi kannatama, vaid leidis endale peagi sõbra kellega koos ka käsikäes lõpetas.

autasustamistseremoonia, mille käigus sain dolomitenlaufi medalile võrdse bling asja, viidi läbi hiljem minu offisis.

kui kätte jõudis põhiürituse aeg, vajas kehadublanti anniki, kes oli oma pea päikese käes lootusetult valutama küpsetanud. kamäbäkis oli tõsine revolutsioon. ei tea kas oli see erlendi kätetöö, aga need jubedamatest jubedamad kassetid olid läinud!!! ainult siis, kui erlend korra vetsu läks, suutis arnokukk nõiaelu peale keerata. niisiis vähemasti viimase maeiteamitme aasta lahedaim pidu. kui nii edasi läheb, võib kambäkis jälle tihedamalt kui kaks korda aastas käima hakata.

probleemi ignoraatorid

mingi aeg tagasi sündis mõte, mille tulemusel asub homme triatlonil starti vahuri inglite ja suusahullude naiste koondvõistkond nimetusega "probleemi ignoraatorid". tiimi nimi võtab kokku tänase võistluseelse päeva, kus kõik on sujunud isevoolu teed ja mitte anniki ilusate plaanide järgi. loodame, et sellest on homseks kasu ja ka võistluse käigus suudame kõiki ettetulevaid takistusi ignoorida. lisaks oleme me endale hankinud popid uued ametid: helen juhib põllumajandusettevõtet, anniki on spinningutreener ja mina uppumisõpetaja.

minu ujumisvõistlustel osalemise kogemus on ilus ümmargune null ja mu kolleegid hakkasid selles juba ka asja positiivset külge nägema: mõtle kui tore kui epukene ära upub - saame uue töötaja konkursi teha ja palju ilusaid tibisid vaibale trikoos jalutama kutsuda!!!
õnneks asun joonele parimatest parimatega nagu aavee ja euroopa meister - on kelle tuulde hoida. seda enam, et euroopa meister päästis alles eile ühe meesterahva kindlast näljasurmast, tuues järvepõhjast välja sinna uppunud kunsthambad.

annikile jääb meelakkumine - rattal 100 kiltsa võidukihutamine jassi ja olliga. iizi. ja siis saab helen nats sörkida ja meile lõpuks tagumise poodiumikoha, mida inglitel seiklusspordis oma klassis ei ole veel õnnestunud saavutada, ära tuua. merike jääb seekord ständbai reziimile, et pühapäevaseks rulluisutamiseks säärejooksu mitte rikkuda.

sihitult sihitud sihid

metsas jälle käidud nagu niuhti ja nüüd saab vist jälle paar ööd magada ilma spordiunenägudeta. reede öösel nägin unes, et pärast paari esimese punkti võtmist läksime külla minu õele ja jäime seal magama. ärkasime kell 7 hommikul ja ma olin kindel, et nüüd meid kanuusse enam ei lasta. nagu õudukate puhul ikka, aitas ka seekord ärkamine. parema filmi stsenaristiks oli aga kärt, kes teise kanuuetapi ajal lasi silma looja ja nägi unes, et jäi ratta seljas magama ja kukkus maha. võistluse ajal meid õnneks uni ei vaevanud. kohvinarkarist lõunaingel võttis ainukesena vastu hommikut ühe kofeiinitablaka. konkurentide lõuguragistavat haigutamist kuuldus aga päikesetõusuajal ohtralt.

selle ürituse valuutaks oli vaarikamuffinid. korraldajaid oli vist kõvasti näljutatud, sest muffinit pakkudes ei tekkinud vähimaidki tõrkeid, et inimesi oma tööpostil paindlikumaks muuta. viimased eksemplarid hoidis lõunaingel kiivalt urmo isale. pakendiks ei olnud küll voolujooneline seljakott vaid ka kilekotiga lenksu küljes saab võistlusel toidupoolist kaasa vedada, ilma et see meie sportlikke tulemusi mõjutaks.

eesmärgid olid meil taas selged. võitja aeg x 2 oli suppoordile antud ajagraafik kaava jahutamiseks. aaraja võiduga ei viitsinud me jamama hakata - las porgandid ja nõmmepoisid säravad.

kuni kanuuni me suuremate lollustega hakkama ei saanud. esimene punkt oli kõige naljakam. kõigepealt see äge tuledemeri mis ees punaselt plinkis ja siis si jaamaga puu, mille ümber käis tihe andmine, mis siis, et mõned meetrid pärast seda puud olid reas ootavaid si jaamu küllalt.

kanuu oli super: roosa kanuu, merikesel tagapingiks difaan, ei mingit tormi, tuledemäng, kuu nagu juust, suur vanker otse ees, tshiuaua ka meiega aga ... kuidagi läks nii, et navigeerisin inglitele ettekavatsematu shoortkati koos trahviajaga. kuna tagasiminek oleks tagasiminek, siis pusisime hoopis edasi.

järgmised jalgsipunktide orientiirideks olevad sihid olidki meie lemmikud. sihtisime mis me sihtisime, nemad sihtisid kusagil mujal. et me ikka ärkvel püsiksime tegid metsaelanikud meile aeg ajal närvide kontrolli. kui üks lind merikese jalgade juurest õhku tõusid, siis tõstsime meie tasakaalustuseks, kuid siiski spontaanselt, kisa taevani. ei teagi kes siin rohkem ehmus. punkt 38 tuli kätte ühistööna. aga rataste juurde jõudmiseks pidime ta üles leidma, sest pika tiirutamise peale olid pead sassis juba vähemasti kolmel tiimil. punktileidjat premeerisime vastavalt välitingimuste võimalustele.

rataste juures tabas meid ebameeldiv üllatus: esmakordselt oli keegi meie asju näppinud ja kaardialusele jäetud kaardi ära tõmmanud. tuli nuputada, et kes kuhu. põhja ja lõunaingel läksid siis koos ja mina pusisin üksi aad.

ikka kõhe on see üksi metsas olek. eriti kui ei näe mis üllatus sind mõne augu näol laskumisel oodata võib. põdrasambliku laigud nägid öösel välja nagu lumelaigud.
laevapommitamisalas ingleid oodates, hakkas laekuma ka julgustavaid sõnumeid. ei pidanudki küsima, rahvas astus ligi ja andis teada: nad on kohe-kohe kohal. või siis: anna andeks, et ma nad sinna metsa üksi jätsin.

tegin aega parajaks instruktsiooni lugemisega ja lõkke ääres konte soojendades. trahviring paistis kutsuvalt, teadsin, et niikuinii sinna minek. eriti kui malemaja staardidest karmid konkurendid nöörirajale suunati. maare käest sain ka noomida, et meil on kombed alla käinud, sest ei jaksanud rajal nende tervitusele rohkem kui "jaaaa" vastata, ja üritasin inglijoogiga oma käitumist kompenseerida.

helen ja merike olid oma rattalõigust vaimustuses. välja tulid nad sealt vaid tänu aaraja poiste juhatusele. meelde oli tuletatud ka sillaehitamist. arvata võib, et mööda asfalti see sõit ei käinud ja nad olid ühe kommisöömispausi auga ära teeninud. helen, kes meil tavaliselt nuputamisülesandeid lahendab, keeldus pliiatsit käes hoidmast. nii siis pidin ise maletama. merike aitas mul raamatupidamist kontrollida ja nagu aegajalt lollidega ikka males juhtub, pääsesime siit terve nahaga.

õnneks oli väljas valgeks läinud ja nüüd nägi juba mustikaid süüa. ja neid siin jätkus. ka pohlad nägid jube nunnud välja. siin hakkasid end ilmutama ka karula künkad. järjest kõrgemad ja kõrgemad nad tundusid. vähemasti oli neid hea lihtne leida.

järgnes rattaporno, mille käigus õnnestus meil tänu oma aeglusele 10 pilti shoortkatti teha, kuid ikkagi ütles keha juba üsna pea, et rattasõidust on tänaseks küll. kõige hullem, et ma ei saanud üldse aru kus kohas me oleme, sest kindlasti oleks selle 4 tunnise rattamatka asemel olnud mõistlikum kohe staadionile sõita. õnneks oli RMK raja äärde mõned piirkonna kaardid välja riputanud ja kolskist edasi ei pidanud neid joonistusi enam vaatama. kõik meile jagatud kaardid oli urmo ju kustukummiga hoolega üle käinud ja vajalikud lõigud valgeks teinud.

rattatamise juures oli vähemalt üks tore asi - saime endale kuni võistluse lõpuni toredad kaaslased numbriga 360, kes vaatamata kiiremale rattaväntamisele meid ikka järele ootasid.

lisaülesanne võimaldas meile staadionil 2 lõõgastavat jooksuringi siledal tartaanil ja siis saime juba tõugata. mulle kohe sobis et tõukekaid pidi ootama, sai rahulikult üüvee toodud soolakurki süüa ja hinge tõmmata. ja jaa, vahepeal olid supoortiimi read täienenud ja lipp vardasse tõmmatud.

ott ja heiti ei saanud ka ülbitsemata jätta ja raporteerisid, et nemad lähevad igatahes juba õlut jooma. täiesti ebasportlik! lüllemäe poe ees ootas efka, jäätis väljasirutatud käes, et meile ampsu anda. väga sportlik käitumine!

viimane mägede võtmise tiir käis rahuliku kui stabiilse tempoga. olgu mägi kui kõrge, kõige hullem näis olevat seisma jäämine. aaraja tiimide jooksmine näis olevat täiesti müstiline tegevus.

kuna urmo lubatud kammitud pokusid ei olnud me veel näinud, siis arvasin, et nüüd tuleb mingi mudatamine ära. õnneks oli vajalikes kohtades seiklusspordi asfalt maas ja vaated ilusad. turvalise laudtee pealt näeb mudapori soo hoopis teistmoodi välja :)

see torni ronimine oli meie koibadele tuu matsh. õnneks aitas kõige hullematest põlvevaludest üle inglijoogi valuvaigistav toime. lahe oli muidugi sealt ülevalt tornist neid maas vedelevaid laipu vaadata. efka ootas tornijuures oma mädamunakaksikuid ja tal oli kartulikrõpsupakk nähtavalt enda kõrval. oi neid haledaid surmaeelseid korinad, mis soolavaevas kutid suutsid kuuldavale tuua. efka emasüda läks muidugi kohe haledaks.

üle me selleöö elasime, kuigi vahel tundus et valgeks ei lähegi. ja finišijärgset ärakukkumist ka ei toimunud. marti ja karu söestusid momentaalselt. marti üritas oma jõuvarusid taastada heleni varbaid nuusutades.

porgandid olid vahepael õlut manustades sõbralikumaks muutunud ja näitasid meile oma kuldmedaleid, kuigi oti rattatulipi eet oli neil vist rohkem mädal soolas olnud.

üldiselt on selle võistluse juures kõige parem osa ikka murul kaava joomine ja mittemidagi tegemine. vist selle pärast et seda me oskame kõige paremini ja suht vigadeta :)