 |
| poodiumipilt tuli igaks juhuks enne starti ära teha |
Ma ei tea mida ma
siin ilmas õigesti või valesti olen teinud, et mul on selliseid sõpru nagu ÜV.
Kui paljudel ikka on selline sõber, kes, esiteks, annab sulle oma ratta iksdriimile
minekuks ja toob selle ise ka kohale; teiseks, viib selle ratta veel enne ka
hooldusesse; kolmandaks, laseb sellele kruvida lisaks joogipudeli korvi, mida
ta ise iialgi ei kasuta; neljandaks, tormab pühapäeva hommikul rattale
porilauda ostma, sest õues sajab vihma ja ma igaks juhuks küsisin, et ega tal
porikat pole; viiendaks, ergutab sind terve pika päeva raja ääres ja pakub
hapukurki; ning kuuendaks, viib mudakäkiks muudetud ratta finišist ise minema
ja peseb ise puhtaks? Hah? Vat nii lihtsaks tehti pühapäeval minu elukene. Maani
kummardus Üllekas. Siiski siiski. Kõik ei läinud lepase reega nagu sellest
sissejuhatusest arvata võiks, sest vaatamata ÜV pingutusele tuli mängu
ingelfaktor.
 |
| kuhu see nr käis? |
Suhted minu
kompassiga jahenesid eelnenud oopäevakute ajal ning Lõunaingel koputas palvega
ooguru Sixteni uksele: „Üks kompass, palun!“ S:“ Kas xxx kompass või xxx
kompass“ L:“ Mis tuu om?“ S: „ Kumba te kasutate, kas xxx või xxx kompassi?“ L:
„Tii’ai ma’ tuud, anna iks midagigi“ S: „Kas Epp kannab kompassi kaelas?“ L:
„Mhm“ S:“No siis ma tean mis talle sobib“ ehk siis tõlkes „Diletantide kraami vedeleb
mul nagu putru“. Ka siis segas ideaaltingimusti kasutajatepoolne panus.
 |
| istume enne teele minekut |
Inimene
harjub kõigega, isegi ilusa ilmaga. Piisas ühest soojast ja päikesepaistelisest
laupäevast, et mitte ilmateadet vaadata ja iksdriimiks ainult suveasjad selga
panna. Pühapäeva öösel algas aga vihmaladin. Ausalt öeldes ei mäletagi, et
millal viimati halva ilmaga starti sai mindud. Meenub vaid porine Paide/Türi, tuuline
Tamsalu ja üks jääkülm öine Valga. Niisiis vaatasime hommikul kadeda pilguga
kui Helen kodueelist ära kasutades punased kummikud läikima lõi ja mereääres
jalutamise vihmamantli selga tõmbas. Lõunast tulnud rahval polnud millegi muuga
relvastuda, kui tõmbasime vihmavarjud välja, ühel neist veel pealkiri
ilm.ee.... Üks variant on muidugi see, et ilma keeras ära nende imeliste
päikeseprillide tõttu mis me Merikesele njujorgist kingiks tõime. Iidne
vanarahva tarkuski ütleb ju, et kui tahad ilusat ilma, siis jäta päikeseprillid
koju.
 |
| seekord on meil peene kirjaga lugemiseks luup ka kaasas |
Vihm
tõi päevakorda porilauad, mida meie kahel laenuks saadud rattal ei olnud. Erko
uhkustas interneedusest tellitud äässeiveriga ja lubas, et see tuleb kahe päevaga
kohale. ÜV havaisse tormamine biitib siinkohal interneedust täiega. Teise ratta
päästsime suuremast poripritsimisest põhjaingli kuurialusest leitud koduste
vahendite ja oma käteosavusega. Viimase hetkeni istusime siiski Viimsi
koolimaja soojas toas ja kaalusime starti mittemineku võimalust. Kõne
Manakerile ei andnud keka vabastust „mismõttes ei lähe starti, marss!“
 |
| ooo, kas viimsis on tõesti koopaid ja mägesid? |
 |
| sissejuhatus savispaasse |
Lohutuseks
võtsime starti vihmavarjud kaasa ja leppisime kokku, et kui ikka külm ja vastik
on, siis keerame boksi. Vihmavarjuga oli päris tore jalutada ja häid mõtteid
tormas pähe sellise tuhinaga, et punktide võtmine ununes nii mõnelgi korral.
Näiteks siis kui meile näidati, et Viimsis on olemas mägi ja koobas. Üldiselt
jõudsime päeva lõpuks järeldusele, et halb ilm oli meile saadetud märguandeks,
et peame oma kostüüme uuendama. Liiga lasiaks oleme muutunud ning uued
tehnoloogiad on täiesti kasutusele võtmata. Põhjaingel lubas niidu-onu juurest
enne Tartu etappi läbi jalutada ja küsida, kas tal on olemas integreeritud
haloga buffe ja muud tarvilikku. Ratta külge käivad vihmavarjud on ka kusagilt
vaja tekitada.
 |
| siin me oleme ja me ei tea kuhu läheme |
 |
| ravimask on peale kantud |
Päeva
üllatus oli muidugi see, et Viimsi spa taga on veel suurem Viimsi spa, kus
pakutakse jalgadele aktiivseid savimaske ja külmkompresse. Seal hajutudes oleks
abiks olnud kaardi õigetpidi kätte võtmine või siis pilguheit kompassile. Aga
kesse ikka raatsiks Sixteni kompassi kulutada, see ju rohkem püha reliikvia
eest. Kui olin Lõunaingli ja Põhjaingli valele poole teele saatnud ja ise ka
savimägedest sohu jõudnud, viskas pildi äkki õigeks. Niisiis tuli kogu kompoti
positsioonid ümber mängida. 7c lähistele jõudsin täitsa oma aruga, kuid
järgmise punkti võtmiseks tegin selle ürituse ja minu iksdriimi ajaloo kõige
kiiremad jooksusammud kui kolmele aaraja tiimile sappa võtsin.
 |
| kuuse otsas kasvab punkte |
Vahepeal
oli ju õhk beekatest täitsa puhtaks läinud, juba enne rattaalasse jõudes olime
kõige viimased. Ega aakatelgi kõik liiga sujuvalt ei läinud ja vaatamata oma
päeva erroritele ei suutnud ma oma arvamust tagasi hoida. Punkt ise oli muidugi
megalt kuusealla peidetud. Üksi ma olekski sinna jäänud. Ka kümnes punkt oli
mõnusalt ära kavaldatud. Legendis oleks võinud kohe kirjas olla, et tegu pole
mitte lihtsalt kiviga, vaid suure puujuurika taha peidetud kiviga.
 |
| kuhu minna, mida teha |
 |
| tippsportlase look |
Selleks ajaks oli
juba selge, et seekord ei väära meid poodiumi teelt miskit, ningi kui
maleülesanded päevakorda tõusevad, siis seekord pole kuult ja tähtedelt abi. Enne
mereäärde minekut käisime Põhjaingli juurest läbi väikesel kohvil ja
tossuvahetusel, sest Heleni arvates pidi nüüd hullem savi seljataga olema ja inglitiibadest
olid saanud täpilised lepatriinutiivad. No ei olnud.
 |
| kus see kivi küll võiks olla? |
 |
| kivi on hoolikalt puujuurika taha peidetud |
 |
| rändrahn |
Mere
ääres olid sõbrad kõik juba reas: Üllekas kurgipurgiga, Manakeri pizzaga, Kylli
fotokaga, Raks ja Ott värskete porikokteiliga sisutatud kanuudega, Urmo isa
kommide ja pirukatega. Urmo isa oli meid esialgu maha kandnud ja sattus siis
ärevusse, kui sai teada, et me ikka arajal ja tal polegi meile provianti
varutud J Btw, meie kingitud poku kasvab Urmo isa aias mis
mühin ja pidi superhästi end tundma. Manakerilt saime teada, et esimene
kanuupunkt oli 11.30 laeva sabas olnud ja meil pole enam mõtet kiirustada.
 |
| mereromantika |
Järgnev
rattavalik läks meil omast arust suht kiiresti, kuid sõbrad olid meie
molutamisest ikka täiesti tüdinud. Vähemasti rändrahn on nähtud ja mereäärne
romantiline puujuurikasegune rattapiinamine koos akrobaatiliste kukkumistega
tehtud. Mis seal salata, tegu on siiski Heleni koduste jooksuradadega ning
kaarti me vaatame ei pidanud. Selleks ajaks oli ka vihm järele jäänud ning
midagi päikesetaolistki näha.
 |
| mereromantika vol 2 |
Pärast
esimest kanuupunkti teatas Helen, et esmakordselt elus ei sobi talle kuidagi
see merelainetus ja ta tahaks heameelega kindlat maad jalge alla. Me küll
julgustasime teda kalu toitma aga ta ütles, et tahab pizza siiski endale jätta.
Võtsime suuna esimesele kivile ja jätsime ta sinna kajakatega juttu ajama.
Igaks juhuks relvastus ta mõlaga.
 |
| laud on kaetud |
 |
| purjetamist alga |
Me
olime ausalt öeldes päris imestunud, et keegi sellist hädist merehädalaist
vahepeal peale ei korjanud. Pandjuga oli piis of keik ja majapunkt jooksis ka
kuidagi lihtsalt kätte. Vahepeal rattaalasse sõites nägime, et pekitiidul on
juba ratas pestud ja saun käib, meil oli ikka veel veerand harjutust ees... RMK
metsamajast pääsesime saagimiseta, sest lugeda me oskame. Nikerdamiseks läks
alles selles kontorihoones kus punkt 72 oli kavalalt nurgataha sahti peidetud
ja kp lippu ka küljes polnud.
 |
| merehädaline jääb looduse meelevalda |
 |
| inglid avamerel |
 |
| teine katmine |
 |
| mingi kolemaja |
Järgnev
torukoledus polnud meile. Pilgust sellele torule piisas, et õheskoos öelda, et
sinna torusse ei lähe me never-ever.
Pange mind stilettodega üle kaarsilla kõndima, palun väga, nõu
probleemo. Aga maa-alused asjad nagu kitsad koopad ja torud, nõi vei.
Jalutasime ülesande lõppu, käisime prooviks seal torus ära ja ütlesime
kohtunikele, et kahjuks polnud see harjutus meie jaoks. Viimase tornironimise
tegi seekord Merike, kellele sellised ülesanded on muidugi vaid vormistamise
küsimus.
 |
| otsingud |
 |
| viimsi rattateed |
 |
| linnaetapp |
 |
| nii, mis meil siin pakutakse? |
 |
| Üüvee tuli koos meiega jalutama |
 |
| inglid torus |
 |
| varustus peab seni ootama |
 |
| lõpp on lähedal |
 |
| läbi see lugu |
 |
| tossupesula |
Finišiparklas
pesi fotograafi poiss harjaga porilombis oma jalanõusid ning möödaminnes rookis
ka ta ka meie jalanõud presentaablimaks. Kuni mullivann veega täitus jätkasime
veeprotseduure Heleni aias. Loodatavast kasvavad tal tänu viimsi ravimudale sel
aastas muru sees eriti prisked nurmenukud.
Hullult lahe päev
oli ja eriti mõnus oli pärast pikka päeva mullivannis liguneda. Praegu enam ei
meenugi, et mida me muudkui itsitasime aga igav polnud hetkekski. Arusaamatu
kuidas muidugi mingi 20+ tiimi meist tahapoole jäid vaatamata kõigile meie
prohmakatele ja ebakiirustamisele. Üllatavalt vähe tuttavaid nägime me rajal,
ei tea kuhu meie vanad konkurendid kõik suvitama on läinud. Lahtised Leegid on
vist siiani kusagil lõunalaagris Tartu etapiks vormi kogumas.
 |
| järelpesula |
Ja
eriti armas oli eline kõne Pekiaadult, kes leidis meid tulemustest ja tundis
muret, et ega meil midagi ei juhtunud, et nii pikalt aega kulus J
PS: Ilusamad pildid
tegi Kylli
