kärstna loterii

kärstna loterii pakkus meile nii võite kui kaotusi. üks oli selge: rajameister oli kaardile valanud kõik oma aastatepikkuse maailmavalu ja frustratsiooni, et meil kindlasti oleks sama paha kui temal, või veel parem kui halvemgi. kindel võit oli see, et me kõik kolmekesi koos lõpuni panime ja ei pidanud üle elama sohu kadunud tiimiliikme tundidepikkust ootamist. ja ilmaga läks nii nagu jaanipäeval planeeritud ;)



manakeri saabus ootamatult juba enne starti ja eskortis meid nii numbri järgi kui mõisaekskursioonile. ootamatult sellepärast, et alles reedel oli ta meid pikalt saatnud, ja väitnud, et me pole mingid rohelised enam. ja et saksamaa võitis vaatamata sellele, et treener oli tribüünile saadetud.

ööhelendustega saime tünga. ükskõik kuidas me neid ei keelitanud, helendama nad ei hakanud. manakeri mõtles veel nende jaoks nii peened installatsioonid välja ja puha.
enne starti saabus karis koos maasikadopingu ja finishit motiveeriva prosekkoga. kummikommid panime ka heleni ja merikese eest seifi luku taha.



enne teele minekut avastasin, et mu rattakett on pruuni värvi. õnneks oli parkla abivalmeid käsi täis ja noormeeste kosmeetikakotid kasulikust kraamist pungil.

stardis ootas meid esimene ebameeldivus - me pidime minema eri suundadesse. me pole just erilised vingatsid aga kui me tiimiga välja lähme siis tahaks ikka koos käia. ülesanne ise oli megalihtne ja kuna ma nii aeglaselt sörkisin siis jõudis minust mööda palju raffast, kes kõik hea sõna ütlesid. tagasiteel sain lisaraskuseks tossudele paksu porikihi, st jalahooldus algas seekord varakult. helenile pakkus seltsi jaanionu. üldse tundus, et raffaste sõprus elab täiega, sest paljud olid omale jooksuks paarilise leidnud. merike, kes kompassiga suurem sõber pole, sattus võistlusrajale, kus nalja ei mõistetud.

ma sain juba paar päeva varem aru, et spordimeestega pole mõtet nalja teha. eriti mitte võistluseelsel ajal ja iksdriimi foorumisse, sest siis hakkas tõsiseid a la tammasaare vastulauseid laekuma :)



enne ratta selga istumist võtsime oma mutantkiled seljast ja tuunisime otsmikupikendused hõõguma. merike väitis, et ma kippusin pidevalt rattaga kihutama. ei tea kas see oli kolmenädalasest treeningpausist või siis meie vastupidavuslaagrist, siis teaks kuda järgmine kord tegutseda. juba teel esimesse rattapunkti tegi merike ära ka päeva kukkumise. konstanteerisime, et nüüd on see kohustuslik element ka tehtud, ja kukkumiste pärast me rohkem muretsema ei pea. merike pidi kahjuks ka tagajärgedega a la valutav põlv ja sinikad tegelema. see on seetõttu, et enne starti oli ta jõudnud just kekata, et tal ei ole sinikaid.



öisesse aurakeskusesse oli kogunenud kõige moeteadlikumad biitshitajad: uus aeg nõuab rannariietuseks teatavasti vaid pulsivööd ;) see kinni-lahti riietumine andis võimaluse korrigeerida riietumisvigu, mis esimeste rattakilomeeritega ilmnenud olid. helen tegi oma pepule uutmoodi kosmeetilist hooldust sipelgatega. hiljem rattaga sõites ands see pidevalt tunda. kui teistel hakkas piimhape lihastesse kogunema, siis helenil oli tuharalihates sipelgahape ;)



liisu, kes oli esmakrdselt supoordina õues, tegi rannas vilkuvatest tuledest ka paar lahedat pilti ;)

siis me võtsime oma inglisüdamed rindu ja vaatamata kylli poolt installeritud avatud raja kaarti ümbritsevale elektrikarjusele, sõitsime meelega kaardist välja. üllatusega saime teel kokku manakeriga, kes küsis et kas me sellise lahenduse tõesti oma peaga välja mõtlesime ... et mitte tuju rikkuda, võtsime seda tunnustusena.



kui rattaülesande juurde jõudsime saime taas noomida: miks te nii ees olete, võtke hoogu maha, ega te mingid sportlased ole. et keskmisi sportlasi on kogu eesti täis aga korralikke ingleid on ainult kolm. ja sõnas ära ka meie tulevase jooksuetapi: õnneks jooksuga saate oma tulemust halvemaks korrigeerida.


rattaga lisaülesanne keset rattaetappi oli paras pein. leidus ka kaasvõistlejaid kes arvasid, et ühe ingli tagumikust näpistamine võiks neile sel ülesandel jõudu juurde anda. me suutsime nad õnneks ümber veenda.


no ja jooks oligi siis see koht, kus rajameistri maailmavalu eriti selgesti igast sentimeetrist vastu vaatas ja mille eesmärk oli kõik rajaläbmiseesmärgiga seiklejad end idioodina tundma panna. olles täiesti teadlikud oma nõrkusest, ei olnud kohe kanuude poole suundumine meile mingiks valikuks. me ikka tahtsime näha, et milline see hullus laivis välja näeb. meie katsetused kestsid suht pikalt. vahepeal ühines meiega veel üks naistiim.



lõpuks otsustasime, et meid saab aidata vaid mõni aaraja rattur (neid olime ühel teel kohanud, erinevalt beeraja jalutajatest), kes meid kaardil paika paneks. ja siis, oh seda õnne, nägi helen metsavahel kollsat dressikat ja me tegime päeva kiirenduse. palusime abi ja meid võtsid tuulde 265 ja 294 kes näisid teadvat kuhupole nad lähevad. kuna nende eesmärgid erinesid meie omadest siis otsustasime ühe objekti vahele jätta ja jõuda nendega koos meile arusaadava kaardialani. sõna asimuut kuulub nüüd ihatahes mu ropendamise sõnastikku.



ka neil tekks loominglisi kõhklusi ja nii mõnigi kord tehti tarkade klubi koosolek. lõpuks, ühe legendaarsel raiesmikul (kus vahepeal oma kümmekond tiimi kõikvõimalkke künkaid kammis) panid nad putku aga õnneks olime me kaardil end paika saanud. käes oli taas meie jaoks kõige kriitilisem kellaaeg möödunud korrast, 4:30. kõhud olid megatühjad ja rataste juures ootasid kutsuvalt võleivad ... otsutasime, et meil on rajameistrist erinev arusaam seiklusest ja suundusime kanuutama.



kanuuga meid juba nii lihtsalt ei tapa. eriti kui merike nats kohvi saab. ta oli jõudnud juba tukastada jooksuetapl kõndides ja ka kanuutades võttis alles aega kuni kohvilaks mõjuma hakkas. karm see narkomaani elu :) mis meid aga tappa võib, on vee peal kõndimine. millegipärast tegin teises punktis veel idiootse shoortkati, nii et helen ja merike pidid mind pilliroost peale korjama. oi nad naersid mu üle :)



aga see esimene kanuupunkt pani mingid asjad teise perspektiivi. seal ootas üks tüdruk juba kaks tundi oma tiimikaaslaseid, kellest üks oli läinud päästevestita seda soopunki võtma, kus mina pepuni vette vajusin. me ei osanud muud teha, kui helistasime vahurile. nii hea oli teada, et su sõbrad on sinuga ja selle kõrval tundus kõik muu nii ebaolulisena ... ja veel parem oli saada vahurilt teade, et tüdruku sõbrad on leitud.



lõpetuseks oli meile jäetud korvpall. ja see korv oli kindalti nba vääriline. see võis olla väga elegantne vaatepilt: helen ripub korvirõnga küljes, merike toetab teda alt ja mina päästan muru pealt palli :)))

nagu finishijoon oli ületatud ei olnud meid enam võimalik muru pealt püsti kangutada. vähemati mitte enne, kui kaks kaavat konsumeertud.



ei tea mis pässiga seal türgis tehti, igatahes tuli temalt luuleline essemmess:

keset valget suveööd
toimub rake inglitöö.
kesapõlll on neid parv,
ilus, õrn - kuid oi kui karm!
ei takista neid miski teel
kui punkti jõuda ihkab meel.
alla annab iga singel,
olgu see kuitahes vinge.
ujuvad kui näkid nad,
ka tilkuvana hurmavad.
male neile piis of keik,
kui vaid veatu püsiks meik.
mudas sumpavad kui koidab,
õnneks ingeljook neid toidab.
finishis suppoorditiim,
kel krõmps on kurk ja külm on viin.

:D :D :D

ääremaa katsealused

ääremaad
kaardi pealt
otsima ma ei pea
kinnisilmi võin leida ta sealt

ühel pool keeri järv
teisal ulila sild
nõnda väikene on
ääremaa



nüüd võime kätt südamele pannes öelda, et oleme teinud kõik endast oleneva, et laupäeval tuleks ilus ilm. sest kaks korda järjest ikka sellist pornot olla ei saa, nagu meil nüüd ettevalmistuslaagris taluda tuli. start anti alles siis kui hakkas vihma sadama, ja kui omadega juba sauna juurde hakkasime jõudma, lülitati päike jälle sisse.

õnneks olime tammsaarest isamaaliselt inspireeritud ja vaimult värsked. selle tulemusena sündis seitsme rännutunni kestel mitmeid uusi laule, mille peategelaseks rajameister ääremaa. kultuurimaraton on vist pea täitsa sassi ajanud, sest ajusopist ujusid välja ka kuldse trio parimad ja mille olemasolu oli ammu unustatud. ja siis tuli vist koos vihmaga kaela "viru nurga taga on ärika paradiis...mulle meeldib suudelda, sest anne veski peseb hambaid pomoriniga ..."



orienteerumisülesannetel lõi meil jälle välja madisorase koolkond: et kui punkt, siis peab see kindlasti olema augu sees ja kui pruunid triibud kaardi peal, siis peab kindlasti olema mäkketõus. variant, kus punkt on keset teed, on meile liiga uskumatu ja siis me teeme ise oma elu võimalikult keeruliseks :)

inglijoogi arvestus läks meil seekord metsa. juba poolel rattaetapil oli pudel tühi ja lisa võtta polnud enam loomulikult kusagilt. maasikapõllult ei julgenud soolapüssi hirmus eriti energiat laadida. ka metsmaasikad on valmis saanud ja nemad juba meie käest ei pääsenud. ühe paksu metsa sees kohtusime ka juhtmed-koos-kauboiga. ta seisis õnnetult keset metsalagendikku, hunnik valgeid telgikonstruktsiooni juppe ees ja ainult porises kui temalt lonksukest konjakit küsisime.



rattavahetusalasse jõudsime viimastena. võtsime suppoorttiimilt joped seljast, laulsime videosse ühe laulukese ja sheikisime omale ühe survaivaljoogi. suppoorttiim (liisu + moeikoon) oli sajaga kaval, nad olid meile tilgakese viina ja valget veini teiste shaakalite eest varjul hoidnud. helen valas kõik joodava kokku ja maitsestas purgidzinniga. meie vettinud vareste olek ei lubanud meil purki sülitada.

kanuutamise algul kohtusime ka Karmi Konkurendiga, kes oli lubanud prof. Kivimaa sellest päevast läbi lohistada. hiljem meie teed lahkusid, kuna meil oli bee rada. nagu ulila sillal kanuudest välja ronisime, saime omale saatebussi. shevivännist anti meile jooki ja korjati ka taara ära. ega nad hästi aru ei saanud miks ma mugavale autosõidule sörkimist eelistasime :))))

enne lavale ronimist sooritasime veel meisterlikult lisaülesande ja ujumisringi tegime ära pärast saunalaval soojenemist.

nüüd tuleb jälle oma varustuse listid välja otsida ja hakata laupäevaks kola komplekteerima. vähemasti on meil kärstnasse külmikuga kodumajandusklass buukitud, et finishikaavat õigel temperatuuril hoida. ja rajalt eksimise vältimiseks lubas kylli avatud raja kaardi piiridele elektrikarjuse ümber tõmmata, et siis peaksime aru saama, kui kaardilt väljuma hakkame.

vaimutreening

võistluste vastupidavuse avamäng a la bossvetter on saanud suht tavapäraseks. rutiinimurdmiseks tuli enne öist etappi teha põhjalikum inimkatsete seeria.

kõik algas reedese proloogiga. alustuseks anti helenile paber, kus kirjas, et teoreetilist baasi piisavalt ja nüüd peaks omalkäel inglispaa + siidritehasega käimalükkamisega hakkama saama küll. kylli disainis tulevastele siidripudelitele sildigi valmis ;) merike ja helen võtsid proloogi minust tõsisemalt ja lõpetasid poole viie ajal hommikul.



laupäeva õhtul komplekteerusime tommtaksole. ürituse idee oli kultuuriga tasakaalustada oma füüsilisi vajakajäämisi ja buustida oma sisemist ilu. nädal enne öist etappi oleme tavapärases raffaportlase seisus: trennis pole käinud terve igaviku, tervis on sõu sõu koos kerge angiini äffradusega jne. ühesõnaga loodame vanemuise kandlemängust vaimujõudu saada.

esimene kultuurisüst oli meie meele järgi. helen kattis meile hõrgutistega pikniku ja päikeseloojang pakkus lisavaatemängu. karamellikarva taevast ei näe just tihti.



südaööl algavaks kultuurisüstiks hakkas publik muteeruma. esindatud olid kõikvõimalikud vaasalinna väiketondid, kes oleks nagu teel koos väikevennaga villet ja rullet kummitama. me ei suutnud end lõplikult maskeerida, sest kenneth tundis meid pärast mõningaid segadushetki siiski ära :)
etendus ise oli taas mega. aeg ajalt jõudis küll teadvusse ka reaalsus, et nädalapärast samal ajal ujuda küll ei tahaks....



kell kuus hommikul alanud kolmanda etenduse ajal olime olukorraga täiesti kohanenud. vaheajal kasutasime oma aega tualetis nina puuderamise asemel hoopis külakuhjas magamiseks. leidke pildilt merike :)



homme jätkuvad loomkatsed füüsiliste võimete testiga.

moriere a mora - svenssonite galeeriori

mora on üks väike svenssonite küla, kus ma olen viibinud nüüdseks kolm korda ja iga kord olen saanud uute elamuste osaliseks. juba esmavisiidist tuli välja projekt "surra noorelt mooras" ja mora endaga on seal suht vähe pistmist, sest kõik sõltub ju ikka eelkõige seltskonnast kellega sa seal viibid.

seekord toon morast hunnikute viisi tervitusi inglitiimile, kelle austriavisiit on hakanud võtma legendi mõõtmeid. meie sportlikku esinemist analüüsiti pikalt. igatahes on franz ja astrid omadega hädas, sest kõik austria maratoni korraldajad tahavad 2009 talvel eestisse tulla ... teile leffitavad kõik selles aktsioonis osalenud ja saadavad kuumi suudluseid.

reede õhtul sunniti mind paadiga merele, kusjuures õues müristas ja selline asi mulle ei meeldi. paat ise oli pirakamat sorti.





algul arvasin, et tegu on lõbusõiduga, aga kui meil jalad paadipõhja raudu pandi oli selge, et nüüdsest saavad meist svenssonite galeeriorjad. nii ma siis pidin seal silja mere peal äikesevihmas sõudma. et hirm nahavahele ei tuleks, tegin kiirelt väikese laulukese teemal "ai äm rõuing in ze rein".



rummi minusugusele algajale merekarule ei antud. pidime leppima mingi aftershave maitselise joogiga (ekspertide grupp leidis joogist skuupi ja õuld spaissi noote). kolleeg kanadast ütles, et neil oli omalajal akvavelva nimeline lõuamääre ja see meenutas kangesti seda.

uisutrenn mõisaprouade stiilis

reede õhtul, keset kõige soliidsemat veininautimist, mil inimene on üdini hea ja kaitsetu, helistas merike ettepanekuga laupäeval moostesse uisutama minna. minus ei olnud mingit jõudu talle ei öelda. hommikul olin omadega suht graafikus ja uksest välja astumas, kui merike ütles, et uisutrenn toimub mooste mõisapäevade avaüritusena, seega peaks dresskõud olema vastav. kerge tornaado riidekapis ja moostes me kylliga olimegi.



patsid saime tahtud ja uisud saime jalga aga kuhu edasi? a kusse start neil siin olla võiks? ee ... mõned naerukrambid hiljem otsustasime end maantee äärde veeretada, kus meid ootas ees palju hämmeldunud nägusid. mõni isegi julges kobiseda, et ega meil seelikud liiga pikad pole saanud. mida nemad ka mõisaprouade elust teavad, eksole :)



mõisahärra võttis meid ilusti käevangu ja eskortis stardijoonele ja läkski trenniks lahti. ja tuul puhus ikka nii, et me võimalikult tugevaks saaksime - tõusulõikudel vastu. raja äärde saime omale juba esimesel ringil fännklubi, kes pöidlaid üleval hoidis.



pärast trenni näitasime üles ka kultuurihuvi ja tegime mõisale tiiru peale. me ei suutnud end tagasi hoida ja tegime mõisahärrale märkuse ka kupja laiskuse kohta, kes laseb lillepeenrad ära rohida aga rulluisutee on puha oksi täis.

merike näitas üles ka kirjaoskust ja tervitas kohalikku raffast läbi külalisteraamatu. kõige kuulimalt väljapanekult leidisme ka kolm inglit ;)

öine ettekuulutus....

ekslikult tekkis juba arvamus, et sel aastal oleme rattaunenägudest pääsenud. agas võta näpust-just siis kui minu öises eeskavas oleks pidanud olema suured kütusepütid ja mina seal kohal swappidega vehkimas-leidsin end ühel öösel koos epochkaga viljandi rattamaratonilt, mini seljas, sukapitsid välkumas, tiivad seljas ja…. läikivhõbedased rattakingad jalas ja kompass kaelas. igatahes oli rada raske-mäed mäed mäed ja siis me juba jõimegi finishis finishijärgset magustoitu ning arutlesime, et ei tea kas me ikka sõitsime rattaga lõpuni või jätsime rattad poolele rajale ja tulime joostes finishisse. see pani meid tegutsema ja rattaid otsima minema-sest nii poppe rattaid ei saa ju maha jätta. epochka ajas põõsa tagant välja hõbedaselt läikiva punaste triipudega tsikli -istusime selga ja kihutasime rajale rattaid otsima. rada oli täis jämeda köiega kimpudesse seotud rattaid-punaseid, siniseid, osadel olid lenksude asemel lehmasarved ja osadel oli kaks sadulat. otsisime oma rattaid siis nende rattakimpude vahelt, põõsaste alt, küsitlesime külaelanikke, keerasime iga rohuliblekese ümber, et äkki on keegi pahatahlik meie rattad võilille lehe alla peitnud…agas ei midagi…asi muutus juba luupainajalikuks...

peaks ikka täiskohaga unenägude seletaja palkama

aerodünaamiline karu & eksirännakud kükal

esmasbä käskis karu biznismiitingule minnes uisud kaasa võtta, et ehk jääb aega üle ja et kasutaks talvepealinna maastikku jne. kuna üks korralik karuga tehtud plaan kulgeb alati kalkuleeritust erinevalt siis ma eriti tõsiselt seda uisuvärki ei võtnud. siiski siiski jõudsime ilusti käärikule. aga mida polnud olid karu uisud :) ausalt öeldes ei kutsunud see avastus minus esile mingit üllatust. lissalt järjekordne offer, kes pole ka meie blondinismipisikust pääsenud (nagu ka päss, kes üksbä üritas telefoniga paberisse auke teha). kuna karu pidi nüüd uisutama rendiuiskudega, polnud tal võimalust minu eest minema putkata ja ma sain kõige põnevama koha peal jälle karupidurdust kasutada.

rada oli kõikvõimalike lisanditega kaunistatud. eriti on sel hooajal moes käbid. me ei suutnudki omavahel kokku leppida, et kas käbile otsasõit võrdub boonuspunktide korjamisega (nagu tiku ja taku mängus) või pommi otsa sõitmisega (nagu ühes teises arvutimängus). koolkondade erinevus, ju nõu.

kui pool trenni oli juba seljataga, st pühakal käidud, siis hakkas mu aerodünaamiline sparringpartner jälle oma selg-ees-mäest-alla-slaalomit trikke tegema, et ma võimalikult kõvasti karjuks. ja seda ma siis tegingi. et trenn ei jääks ühekülgseks, tegime veel nats kiviviset ka otsa.

teisipäev oli vaja minna kylliga põlvamaale loovust arendama. arenes ikka küll. küka metsas juhtus esimest korda see, mis kunagi pidi juhtuma - me ekslesime kaardilt välja :) ja mitu korda ja põhjalikult :)) no põlva metsas ju teadagi bullo muertod ei tegutse ja kui kahte inimest tunni jooksul kohtad, on juba liiga kärarikas.

ag avähemasti nägid konkurendid mind vähemasti stardis ära ja see ongi pealoogia kohaselt kõige olulisem. kui orienteerumisega hakkama ei saa, siis tuleb vähemasti kohal käia ja anda märku enda elusolemisest.