tinarasked känguruhüpped

kuuraburrad on lihtsalt nunnud

Kängurute juurde hoppima saabusime väikese saitsiing tuuriga, mille käigus nägime nii ookeani, vihmametsa, Murry jõge kui ka kuukaburrasid. Loodetud hüperkompensatsioon kolmest kiivide juures tehtud treeningpäevast jäi  nädalaga tulemata ja elu esimene haamer oli käeulatuses. Ju vist ei andnud vahemere dieet ikka soovitud tulemusi.

kängurud valvavad niivat

kängud turiste valvamas

Ka Viktooria osariigis oli käsil midagi meie varajase aprillikuu taolist. Rohi oli roheline ja lilled õitsesid aga liiga palav ei olnud. Jälle tõrkus aju seda suusateemat vastu võtmast. Maratonipaigas olid meid ees ootamas head prantsuse sõbrad Annette ja Daniel. Päev enne võistlust oli plaan teha ühine suuskade jalutamine. Peatusime Mount Beauti külas, kus asub ka reiss offis ja mis on stardist 40 minutise autoga mäkketõusu kaugusel Falls Creekis. Trikk on see, et sinna suusakuurortisse viib ainult üks tee.

talvelilled

Esimene küsimus võistluste juhatajale Allanile oli, et kuhu ta küll kõik kängurud peitnud on? Ise ta ju oli mulle lubanud, et kui tulen, on kängud rivis fotografeerimist ootamas. Nädalane tuuritamine mööda looduskauneid, känguru hoiatussiltidega teid, polnud tulemust toonud. Allan reageeris kiiresti ja sõidutas meid enda maja juurde. Ja seal nad olidki, kõik meie ootel, osadel isegi väiksed jumbud taskust tolgendamas. Pidid tema aias edukalt muruniitja aset täitma. Jube naljakas oli ikka puu otsast apelsine ja sidruneid võtta ja samal ajal kängurusid imetleda.

Kui kõige pakilisem päevakorra punkt sai läbitud, hakkasime trenniks valmistuma. Vaja rentida suusad, autole ketid jne jne. Suusarendi onul isa oli eestlane ja see kajastus oluliselt ka õe mäevarustuse rendihinnas J Ketitamisega tulid appi sõbrad A & D, kes lubasid meid sõidutada. Rainer oli kiivide juures ühe ketitamisüuduse üle elanud ja ei tahtnud seda enam proovida.

siia teelõigule veeresid eile kivimürakad

stiilne prantsuse mees läheb starti kohvriga,
stiilne eesti mees tartu maratoni pakikotiga

reissdirektor Allanil on enne starti aega pisut lõõtsamängu kuulata

Trenni me siiski ei jõudnud, sest teel mäkke oli toimunud maalihe, mis kattis tee autokõrguste kivirahnudega. Niisiis oli liiklus kahe küla vahel ära lõigatud. Et tee puhtaks saada, tuli tuua kohale spets tehnika, mis kõigepealt saeks maha tummised kummipuud, mis järgmisena teele äffardasid sadada jne. Ühesõnaga kuulutati välja, et järgmised neli tundi ei juhtu midagi. Hiljem pikendati seda aega hommikul seitsmeni. Rahvas, kes oli hommikul usinalt trenni läinud, jäi mäkke lõksu. Need jälle, kes pidid Falls Creeki ööbima jääma, ei pääsenud ka kotile. Segadust kui palju, kui hommikuks oli suudetud üks sõidurada ära puhastada.. Korraldajad ütlesid, et sellist trikki pole neid varem maratoni ajal olnud. Vahel on siiski laiskusest kasu J Meie hotellist jäi 5 toatäit rahvast sinna üles mäkke kinni. Hommikul jõudsid nad ikka stardiks vajaliku järel ära käia ja lõpetasid ka.

Ajatäiteks käisime veel kängusid jälitamas, kohalikke söögikohti testimas ja soojas vees konte pehmendamas. Ära sai proovitud ka super maitsev kängupraad ja kohaliku oru punast veinigi.

Stonehami reklaamitüdrukud:
eesti ingel ja ameerika deemon

Hommikul oli toimetamist pisut rohkem, sest seekord oli ka Rainer starti tulemas ja Ulf läks üksi siinseid mäesuusanõlvu nühkima. Logistika osas oli asi lihtsam, kuna mõlemad suusavariandid asuvad samas kohas. Ka ühe autoga mineku variant oli hea, sest parki sisenemisel on näomaksu punkt kus küsitakse 40 doltsi ekipaazi pealt.

Siinne stardiala nägi täitsa võistluse moodi välja võrreldes meriinode musterdamisega. Päike küttis takka ja kostüümeerimine tuli täiesti ümber mõelda. See maratonipäev oli kindlasti kõige soojem, neist austraalias oldud päevadest. Hommikul olin ettehoiatuse peale näo 50 kaitsefaktoriga üle töödelnud, kuid kuna dressikas läks pealt ära, jäi kael katmata, ja seda ju ei taibanud enam kreemitama hakata. Õhtuks oli tulemus päevitamise tulemus päris huvitav J

stardisagin

Sel aastal juhtusid Tartu Rulluisumaraton ja Kangaroo Hoppet ühele nädalavahetusele ning seetõttu jäi mul osalemata oma kodumaisel lemmikul, kus me lõunaingliga ikka rongi käime tegemas. Niisiis otsustasin Merikesega teist moodi solidaarne olla ja teha temaga samal ajal kaugjuhtimise teel üks inglisõit. Nagu tiivad selga said tuli eesti keeles kommentaar, et näe, Vahuri Inglid oma pikad käed ka teisele poole maakera ajanud!  Njaa, meist pole pääsu J

harjutused sabale

Stardikorraldus oli väga lihtne. Igaüks pani oma pakid vööri selle põõsa alla, mis talle kõige enam meeldis. Kunagi olid korraldajad pakkunud ka pakikotte ja pakihoiu ala aga kuna seda keegi ei kasutanud, siis ei viitsitud sellega enam jännata. Raineril oli kogenud maratoonarina kaasas Tartu Maratoni suur kollane pakikott. Mina kaevasin Annettile finišikingituseks mõeldud vahuveini esimesse lumehange ja toetasin seljakoti sinnasamma. Nimelt oli sõbrants lõpetamas oma Vöörldloppeti passi 10 sõitu ja sellise sündmuse tähistamisega ei tohi pärast lõpetamist venitada. Pisut sagimist ja olimegi valmis Legkovi ja Tšernoussovit jälitama.

rajal

väike tiir slommimägede juures

Entusiastlikku sammu jagus esimeseks kümneks kiltsaks. Elu oli ilus, suusk lippas, päike paistis. Veehoidla äärne rajaosa oli mõnusalt lihtne. Slommimägede juurest kulgeva tiiru juures oli ka päris palju vaatajaid. Ka Ulf oli meie punnitamist suusaliftilt jälginud. Aga siis jõudis kätte aeg, kui tuli hakata Paralaizeri tõusu võtma. Nagu Rainer ütles, et see ei olnud lihtsalt aus. Et muudkui ronid ja ronid ja kurvi tagant tõus jätkub ja ka järgmise kurvi tagant ei ole paremaid uudiseid jne jne jne. Oleks võitlus sina versus mägi, siis teaks millega silmitsi seeisad, aga niimoodi on see üks alatu lõputu piin. Ma ei olnud ainuke kes siin ära halvati. Siit sain omale kolm sõpra kellega koos erinevates punktides kivistunult seisma ja hinge tõmbama jäime. Ühe japsiga panime pea lõpuni üheskoos. Pärast ta rääkis, et tal on tüüp üks diabeet ja tal oli ikka hirm nahas sellel tõusul, et ega haigus endast märku hakka andma. Ja siis oli veel paar paksu poissi ja legend Hannes.

paralaizeri tõusul

Esimese 20 kiltsase ringi lõpuks olin seega küpse. Uurisin Hanneselt, et mis siis järgmisel ringil toimuma hakkab aga ta ütles, et sellele tõusule enam ei pea tulema. Kuna suusad lippasid mäest alla super hästi ja finišiala läbimisest tuli hetkeks mingi positiivne laks sisse, siis otsustasin ikka edasi panna. Natukese aja pärast sain aru, et oleks vist ikka pidanud boksi keerama. Kere oli kuidagi naljakalt kange ja valutas igalt poolt. Vaatasin muudkui ringi, et istuks õige maha. Kuna diivaneid ei pakutud, siis surusin järjekordse pauerbaari kummikomm põske ja vaatasin niisama loodust. Iga tõusu peal jõudis Hannes mulle järgi ja igal laskumisel ma libisesin tal eest ära. Ei ei, ärge arvake, et ma Hannesega võistlesin. Mul pole midagi 82 aastasele suusahundile vastu panna. Laskumisi võtsin võimalikult kiiresti vaid selle pärast et sellest piinast lõpuks pääseda.

veehoidlal on tõusmas pärastlõunane udu

leia udust siil

Veehoidlalt tõusis tihe udu ja loodusvaatlemise ninh päikesepaiste enegriaeffekt kadus. 10 kiltsa finisini olevas joogipunktis olin valmis maha istuma ja suuski jalast võtma aga kuna neil toole polnud siis rippusin lihtsalt nagu märg pesu keppide küljes ja jõin ühe topsi jooki teise järel, et ainult oleks põhjus veel pisut puhata. Kuna ainus tee tagasi stakale oli mööda rada, siis pääsu polnud. Kere oli igalt poolt valus. Selg kangemast kangem. Teenindajad, kes olid muide paar aastat tagasi Tartus maratonil käinud, meenutasid heldimusega meie mustikasuppi ja lohutasid, et rada pole tegelikult 42 vaid 39 km pikk. Ja see aitas. Kuidagi tundus jälle mõtet sellel edasi rühkimisel. Ma tõesti pole varem iial ühelgi spordiüritusel niimoodi ära väsinud. Kui esimesed 30 kiltsa suusatasin alla 3 tunni siis viimast 10 kiltsa peale läks tund ja veerand. Vahepeal lonkisin lihtsalt jalg jala ette ja tahtsin lihtsalt koju. Õnneks oli mul tänu inglikostüümile rajal pidevalt ergutajaid. Ja ka teised minusuguseid surijaid olid omamoodi abiks, et polegi üksi ja teistelgi on raske.

Ja kui siis ühel tõusul keegi pealtvaataja ütles, et nüüd on viimane tõus, siis olin piisavalt tark, et teda mitte uskuda. Loomulikult polnud see viimane ja see minu kavalus andis jälle positiivse laksaka: olgugi ma nõrk, vähemasti ei lasknud ennast lollitada J Ühesõnaga igast väikesest asjast oli abi.

10 km finišini, toss väljas

lõpuks ometi finišis

Loomulikult ei olnud ma aprillist saadik trenni teinud, mitte kedagi polnud süüdistada. Juulis võtsin end kokku ja uisutasin paarsada kiltsa maha aga mingit effekti sellel polnud. Nüüd siis sain omade vitstega litaki ja lataki. Aga suusamaraton peaks ju olema puhas fan, et kui ei jõua siis lähed vaikselt ja naudid niisama olemist. Täna see aga ei töötanud absoluutselt, lihtsalt nii valus oli olla. Ja siis kilts enne lõppu tuli pauer tagasi. See oli vist nendest kaugelt kostvastest staadioni helidest J Oi ma siis vajutasin ja ainult mõtlesin sellele lumme kaevatud Uus-Meremaa šampusele J

tehniline delegaat hindas tulemuse reeglitepäraseks

Finišis olid kõik sõbrad juba ootamas. Annette oli edukalt oma passi kümnende templiga täitnud ning ka Rainer ja Daniel olid linnukesed kirja saanud. Ka fissi tiidii Annmari oli joonel ja teadis kohe mis tiimist ma pärit olen, aa jou ä vahurs eindl? Tema oli üks nendest kes eelmise öö olid siin kivilaviinivangis olnud.

Tuli välja, et ma ei olnud ainuke kes vaevelnud oli. Annette väitis ka selle enda kõige raskema maratoni olevat. Daniel, kes on olnud kõrgema kategooria mäesuusainstruktor ja tavaliselt maratone ei suusata, imestas üldse, et kuidas ta nõustus selle avantüüriga ja oli seda rajal endalt ikka uuesti ja uuesti küsinud. Premeerisime end kuidas oskaime ja järgmise päeva lihasevaludest päästis vist maratonijärgne soe mullivann.

värskeõhu mürgitus suurest spordipäevast

Õhtune aftekas oli küla kutuurimajas ehk kantriklaabis. Kuna bändi peale ei tulnud, et tantsu keerutada, siis näitasime näo ära, pugisime niisama kõhud täis ja kobisime kotile.

See kängurude maraton on üks väga lahe üritus ilusas kohas ja toredate inimeste keskel. Väike kõrgusega harjumine ja saiavormist pisut parem füüsiline vorm teevad ürituse kindlasti eriti nauditavaks. Üldkokkuvõttes, nõu vorries, laav. 

kohaliku kantriklaabi dresskood

meriinode karjas

meriino musteri rada

Eestimaal ilus suvi, ja sina lähed suusatama! Sellist hurjutamist tuli tihedalt, kui juulis reisikaaslaseid hakkasin otsima. Endalegi uskumatuna, rääkisin kaasa oma ebasportliku soojalembese õe, kes oli boifrendi õhutusel talvel enda jaoks mäesuusatamise avastanud. Kontrollorgan Rainer vaatas vist, et pole paha seltskond, ja tuli ka. Kuna sõpradega kokku saamiseks aega pole või ei viitsi nad mu heietamist kuulata, siis lubasin reisi sportlikumast osast blogisse väikese ülevaate teha. Feisbuuki sai õnneks fotoreportaaz muust ilust mis suusasõidule eelnes jooksvalt tehtud.

vaade cardrona orule snõufarmi poolt

kõigil radadel on lahedad nimed

padjaklubi tööhoos

Meriinode musterdamine on Uus-Meremaal suusatamisena toimunud juba pikki aastaid. Sel suvel kutsusid nad mind endale külla pisut ilmaelu kaema ja natuke suusatama

ka.

Nagu ikka, ei pääse ükski reisisell teekonnal väikeste sekeldusteta. Seekordne tšällendz oli 6 päeva ilma kohvriteta olla. Mitte, et oleks tahtnud neid jurakaid hullult kaasa lohistada, aga puhas särk on puhas särk ja kallist maailmaavastamise aega ei tahaks kaubanduskeskustes veeta. Melbourni lennujaamas tervitas meid kevadine +8 C kuid õde oli mugavalt sandaalide ja miniseelikuga lennukile astunud. Kompunnisime talle uue trendi autfiti ja järgmisel päeval midagi meinstriimimat ka juurde ning nii võis reis kiivide maale jätkuda. Tuli välja, et inimene saab läbi hämmastavalt vähesega ja plaanis olnud ilusad kohad said üle vaadatud. Kuna turismis oli parasjagu madalhooaeg, siis oli pilusilmseid fotograafe ka mõõdukas koguses ja andis olla. Loodus on siin ikka superäge, vaheldusrikas ja vaatamata talvele on uudistamist küllaga. Ma võin vabalt 5 euroopa reisi ära jätta, et siia tagasi tulla.

Prioriteedid olid siin paigas ja alustuseks kutsuti meid korraldajate poolt loomulikult mitte sportima, vaid Northburni vinoteeki head paremat orgaanilist toodangut maitsma. Lund siin ei saja ja kui öökülm ähvardab, siis aetakse see helikopteriga tiirutades põllu kohalt ära.

Vahetult enne suusaprogrammi sain lõpuks varustuse kätte. Mis siis ikka, riided selga ja mäkke. Lund on siin vaatamata talvele ainult mäetippudel, haruharva tibab paar helvest ka oru põhja. Ja murdmaasuusatamisega tegeldakse üldse ainult lõunasaare alpides, Central otago piirkonnas, põhjasaarel on vaid mäesuusakeskused. Mägi tähendas siis Cardronas asuvat Snow Farmi. Lund oli sel aastal kohalike väitel vähem kui tavaliselt, kuid suusatamiseks piisavalt. Talvepäevadel paistab tavaliselt päike ja lumi on kuiv ja puudrine, seekord aga pakuti kohalike sõnul mulle austraalia pärastlõunat. see tähendab rasket märga lund, mis absoluutselt ei tahtnud libiseda.

et meeles püsiks, millised eesti kroonid välja nägid :)

teisel trennipäeval oli ilm nats sompus

Kohalike talimängude murdmaa programmi (kuhu maraton ise ei kuulu) juhatas sisse sprindivõistlus, kus stardis maailma tipud. Siin Snow Farmis oli juba mitmendat suve järjest laagerdamas Kovaltšik, vene sprindikoondis, ja põhja-ameerika kiiremad pojad. Ilm oli ilus ja sprinti vaadates oli hea hakata enda suusatamisele häälestama. Suvest tulles oli see ikka paras keha ja vaimu murdmine J

kui ära väsid,
võid sellisesse majakesse ööbima jääda. koikud ja potid pannid olemas.

Esimene trenn ja radadega tutvumine läks õnneks rahulikult, sest peakorraldaja Mary võttis endale rajale kaasa käekoti akudrelli, klambripüstoli, suunaviitade, haamri ja naeltega J Ma muudkui vaatasin karp lahti neid mäevaateid ja kogu aeg oli kergelt ebareaalne tunne. Hõre õhk ja suvine laisklemine andis tunda igal sammul. Ja all orus hotelli hoovis olid ju põõsastel õied küljes. Rada käis mööda mäe külgi ja sisse tulid ka korralikud laskumisega pea 180 kraadised tagasipöörded. Paaritunnisest matkast esimeseks päevaks piisas. Õhtu lõpetuseks ühinesin ka Cardrona padjaklubiga, mis sai kokku minu hotelli kõrval kiriklas, et järgmiseks päevaks reisoffisile stardipaketid kokku panna. Ka reissoffis töötas järgmisel päeval siinsamas. Äratundmine oli täielik: reisoffisi abilised on igal pool maailmas vist ühesugused. Meeleolu oli nagu tavaliselt Aeti kabineti sprotivabrikus või emmkaa offisis stardivoldikuid tehes. Iga abiline tõi head paremat ka kaasa ja juttu jätkus kauemaks, kui numbrite pakkimist. J

cardrona kirikla

Mäesuusakunnid Ulf ja Rainer said ühe päevaga olukorra kaardistatud ja minu teiseks tööpäeval võtsid ette pikema ekskurseerimise tuuri. Seekord oli mu trennikaaslaseks antud üks kohalik suusahunt, kes igal siinsel ilusal suvel vastu naise tahtmist kuuks ajaks Euroopasse suusamaratonidele kaob. Temaga läksime raja kaugema osa tiiru peale, mis kujunes samuti parajaks lonkimiseks ja kohaliku ajaloo loengu kuulamiseks, sest rajahooldusega sellel lõigul igapäevaselt ei tegeletud ja mulle meeldiski niimoodi rohkem. Sprindikoondistele on ju vaid lühikest jupikest vaja ja kohalikud harrastajad tiirutavad ka pigem farmi ümber, pole kellelgi seda vagu künda. Pärast trenni buukisin rendis järgmiseks päevaks tünnilauad ära ja võisin sekretäri laua vastas diivanil bjuutisliipi vajuda.

esimene rajatest

Paar tundi varem kui plaanitud helises järgmisel hommikul telefon: kuule, meil on siin väike jama ja me ei saa praegu võistlust teha ja sii juu in ten. Autoga mäkke minnes selgus, et õhtul oli saabunud udupoiss ja keeldus lahkumast. Ja mitte selline lahja vaid ikka täielik piimasupp. Rajameistri suur plaan öösel rada teha oli uppis. Ta oli iga 30 mintsa tagant üles tõusnud, et tšekkida muutusi, aga kella kaheksaks (2 tundi enne starti) hommikul oli nähtavus jätkuvalt olematu.

snõufarm

See kiivi-Assar oli sama kuul mees nagu meie Assar. Kuulas kõik targutajad rahulikult ära ja muheles omaette. Kui mõni eriti kõva spetsialist talle turja kargas, siis näitas rajatraktori poole ja ütles, mine ja tee. Ta oli oma 12 aastase karjääri jooksul mitu korda proovinud uduga rada teha ja rajalt väljasõitu omal nahal tundnud. Rohkem ta seda ei tahtnud. Mida ta aga selle aja jooksul näinud polnud, oli nii kangekaelne udu.

hommikune udu, kusagil siin peaks olema stardiala

Tavaliselt see tuleb, seisab paar tunnikest ja kaob. Nüüd aga püsis juba 14 tundi vankumatult paigas. Niisiis hakkas zürii plaan tseed tegema. Plaan beena olid nad varahommikul stardi paar tundi edasi lükanud. 42 km pikkust rada tunnikesega üle ju ei käi. Skeemitati välja, kus annaks tiirutada, kui udu kella 10ks läinud on, ja saadi rajaks 7+10+10 +10. Minule tähendas see siis 7+10. Ainsana küsimusena jäi õhku, et mis saab, kui udu ei lähegi ära? Selles situatsioonis lõid eriti välja kiivide meeldiv pool, ei mingit paanikaosakonda ega hääle tõstmist osavõtjate või korraldajate poolt. Öeldi konstruktiivselt: me ei tea mitte halligi hetkel  ja me ei tea, millal me teada saame, aga küll me ütleme, kui aeg käes. Nõu problem. Kannatlikult oodati, aegajalt küsides. Kes on näinud, millist jalgade ja kõrvade trampimist Eestis esineb, teab millest ma räägin. Lõpuks sai udupoiss aru, et aeg on uttu tõmmata ja asi hakkas looma. Karl-Assar läks rajale ja kell pool üks oli rada valmis.

rajamärgistus

Startijaid oli kokku sadakond, kellest enamus läks 7 kiltsa peale. Siin oli üldse kolm distantsi: pikk ehk merino muster, tähendab siinsetel karjamaadel meriinode kokkuajamist, sest rada käib endisel lambakarjamaal. Keskmine distants ehk snow rake, tähendab karjast mahajäänute järelkorjamist ja kõige lühem sõit ehk struggle muster tähendab seda, kui karjasel on ikka veel üks lambuke puudu ja ta läheb seda suuskadel otsima. Mõnikord on lammas väsinud ja ei jaksa enam, nii et karjus on pidanud lamba turjale võtma. Maryl pidi kodus pilt ka olema, kuidas üks kohalik suuskunn tuleb mäest alla, lammas kraena ümber J Lambukesd on siin ikkagi rahvusloomad ja legende annab nende ümber ehitada. Nüüd hakkavad küll jänkud vaikselt olukorda üle võtma ja söövad meriinode nina alt rohu ära . Rikkamatel farmidel on oma jänksikütid, kes ürituavad olukorda kontrolli all hoida.

hotell tegi ühte joogipunkti ja hotelli boss pakkus seal õlut

Sõit ise oli üllatavalt lihtne. Kilomeetriposte polnud jõutud erakorralise raja jaoks ümber paigutada, nii et arvestada sai vaid sellega, kui kaugel oletatavalt staadionist oled. Rajamärgistustiim oli jõudnud vaid rohelise spreiga nooled ja smailid lumele tõmmata. Kuna rahvast oli vähe sai nendes piireteta järskudes kurvides rahulikult hoo maha võtta ja mõelda, et kuda konte murdmata lõppu jõuda. Enamuse ajast sõitsingi üksi, aegajalt kihutas Kovaltšik mööda aga ma ei hakanud jalga ette panema ega ka tuulde võtma. Joogipunktis tegin väikese joogi ja šokolaadijänksi ja ajasin nats spordijuttu. Kogu kaadriga olin paar päeva farmis tolgendades juba tuttavaks saanud, sest ma olin see inspektor leidi estooniast ja smool tookimisega mul probleeme pole J

cardrona oru igapäevaelu

meie kodu kiividemaal

Kõik kes vähegi olid elus Eestis käinud, tulid mulle sellest rääkima. Ja kui leiti üks Jaanus, kes juba pea aastakese kiiviländis juhutöid tehes elu oli nautinud, lohistati ka tema minu ette. Rääkis, et üldse ei taha koju tagasi, et nii palju on veel ringi vaadata. Peakorraldaja Mary oli Tartus suusatanud 1996 a talvel ja toonud kaasa ka mõned kroonid, mis meie hotelli laundzi lakke olid kleebitud. See meie hotell oli ka üks omaette äge koht. Tänavapoolt nägi välja nagu kullapalaviku aegne ehitis, paras pisike kuur, kuid fassaadi taga peitus miskit muud. Pärastlõunati kui rahvas mäesuuskamast Queenstaowni poole hakkas purjetama, oli kohustuslik peatus selles Cardrona hotellis. Nii et elasime afterski staabis, mis siiski Austria mõõte ei võtnud J Selle hotelli oli 70ndate keskel ostnud Mary abikaasa (kuid siis millalgi edasi müünud). Et rahulikult renoveerida, olid nad hotellile tara ümber ehitanud, kuna kullaotsijad tulid pidevalt hotelli põrandat üles tuhnima. Mary mees ise oli ka siit orust omal ajal kulda leidnud ja seda saime oma käega katsuda ka. Ise sel korral kirkat ei haaranud. Kuulame veel pisut maad ja siis lendame juba kilostele kamakatele peale ;)

Võistluse mõttes oli üks armas, nõu stress suusasõit, superlahedas õhkkonnas ja erilises ümbruses. Tõsiselt kahju oli ära minna. Paljudega, kellega siin tuttavaks sain kohtusin ka järgmisel nädalavahetusel Austraalias kängurude hüppamisel.

baikiksdriimi valikvõistlus e. valimatu valikuvõimalus

valmis gambiat avastama

mis toimub? tahaks ma küsida. et kõigepealt vusserdatakse kuupäev salaja varasemaks ja siis jäetakse peost ka veel ilma!  et seekord starti jõuda, pidi helen omale uue lennupileti sebima ja et mina oktoobris peole saaks, peaksin ka uue lennukipileti sebima. kas me sellist eestit siis tahtsimegi?

aga nüüd siis sellest laupäevast. laupäevad on tegelikult ettenähtud järgmise päeva ingeldamise faintuuningu jaoks, mitte starti minekuks. reede õhtul pärast tööd poodi minnes oli pea tühjemast tühi. et peaks ju midagi kaasa ostma aga mitte ei meenu. kõned inglitele ei andnud ka mingeid tulemusi, sest mõlemad venitasid samamoodi, et eei teaaa. tegin poes kerge tiiru, ostsin lapsele kõrremahla ja õhupalli ja nii ta jäigi.

enne starti ei õnnestunudki meil kokku saada, rääkimata siis veel maasika või atlantise lisaprogrammist. selleks ajaks kui esimene veinijoomise pakkumine saabus olid mul juba rullid peas ja tekk ninani tõmmatud. ja kuna ametlik lõpupidu ära jäi, sebisid teised inglid omale laupäeva õhtuks muud kasulikku tegevust kui tulemuste ühisanalüüs. ja polnudki ju miskit eriti analüüsida, seekord oli poodium suht kindlalt meie.

see proua teab: suusatamine ruulib!

kambjasse jõudsime igaüks eri suunast ja eri ekipaažiga. kui ma siis auto juures vaikselt kostüümi kohendasin tuli üks kohalik proua minuga spordijuttu ajama. alustuseks arvas ta, et ma tulin eeskava tegema aga siis läksime sujuvalt suusalainele üle. ta oli endale mõned aastad tagasi, 75ndaks sünnipäevaks, ülikooliaegse suusavarustuse plastikute vastu vahetanud. õhtul oli kahetsema hakanud ja läinud prügikasti juurde oma vanade punaste laudade järgi aga need olid juba vahepeal uue omanikuga minema jalutanud. ei jäänudki proual muud üle kui uue aja vidinatega trenni minna, algul oli jupp kirumist aga nüüd ei jõua oma plastikuid ära kiita :) lubas meile rajal kaasa elada ja oli väga elevil, et tema kodukohas selline huvitav võistlus on. see oli üks ülimalt lahe sissejuhatus spordipäeva. ka parkimisega läks mul hästi, sest kõrvalt oli kohe võtta rattaid tõstvat jõudu heiti ja jürka näol. eks mul oli ikka preemiaks ämbritäis pirne ka kaasas ;) eesti noorimat orienteerujat meid teele saatmas polnud, kuid finišis nägime uinunud kaunitari ära ja lugesime värsketele vanematele sõnad peale.

hommikune äratav jalavann

stardis võtsime kaardi lahti ja kõik tundus selge - tuleb hakata skeemitama. põhja ja lõunaingel läksid kahekesi metsa ragistama ja mina 1a poole. nagu hiljem selgus polnud nende teekonnal õnneks midagi orienteerumisega pistmist, tuli vaid sukad terved hoida ja nõgeseravi vastu võtta. minuga lõi punti üks eks-lihtsaltballeriina, kellega pärast esimest loomingulist segadust suur-kambja järve äärde kaaslaseid ootama jäime. see mis lollus edasi toimus

teel 55ndasse 

 oli suuresti minu vaimunõtruse vili, sest mina lugesin legendi nagu ma lugesin ja vedasin teised endaga kaasa. ja kas mina olen ainuke, kellele see kaardikiri liiga kribukrabu tundub? juba eelmine kord mõtlesin, et peaks luubi kaasa võtma. peab ikka täiega nina vastu lina panema, et neid metsateid tuvastada.

selle korra ainukesed seened

tundub, et korraldajad olid osavõtjate taiplikkust selgelt ülehinnanud, sest minusuguseid lolle oli küllaga ja meie esimestes punktides olid järtsud nii tunnelisse

ootan millal saabub kord, pikk järjekord @ 57

ronimisel kui ka pimesiku mängimiseks. selle kinnisilmi harjutuse võttis lõunaingel meie kergenduseks ilma sundimata enda peale. merike suutis meid oma varjatud annete eksponeerimisega ikka täiesti hämmastada. teised ronijad ei suutnud talle piisavalt kiirelt teed ette anda, sest lõunaingel jalutas sama kindlalt nagu stilettodega parketi peal.

tõehetk: apua, me oleme sattunud rattarogainile

lõunaingel esitleb: valk in da park

seal pimesikumängu järjekorras läksid lõpuks o-tšakrad lahti ja saime aru oma kontseptsiooni nõrkusest. saime kokku ka lahtiste leekidega, kes meie kahtlusi kinnitasid. me olime just enne mõelnud, et kuhu nad küll seekord kadunud on.

no, kas võib juba?

ühesõnaga, korraldajad olid meile uskmatutele pakkumas tõnis ermi spordisaavutuste tribuudina rattarogaini. positiivse poole pealt võis heameelt tunda, et tegu polnud vendade eensaarte tribuudiga, sest joostes oleks me selle ajaga jõudnud külastada vaid paari punkti. urmo selgitas pärast kanuualas juurde, et täna tegu on baik iksdriini kvalifikatsiooniga. pole vaja pikalt nuputada, et kas meil on sinna asja või ei :)

võrgutatud inglid @ 31

järjekorra külajutud rääkisid hainapallide tassimisest ja meil polnud selleks tööks vajalikku riietust kaasas. niisiis esimese parandustööna otsustasime kiirelt paar punkti ära jätta ja seadsime eesmärgiks purjetamise. ma polnud ju sel aastal veel kanuusse saanud.

kaardi teisele küljele jõudes oli rattanorm juba ületatud ja nii need ratsimisotsused muudkui lisandusid. 32 punkti võtsime juba nimelt ette jalgsimatka, et pisutki koibi sirutada. 36 juures läksid kirja selle
korra poomiharjutused. kui poisid võtsid kerge liigutusega oma rattad poomiharjutuseks õlale, siis meil ei tulnud selline manööver kõne alla. nagu ulila vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal ääremaa kõige lähem. maa alt tema välja ilmus ja abi tast oli. tee oli tolmune ja metsaveo autod andsid lisapanust. ühte punkti ei hakanud selle pärast minemagi, et seal oli mingi masinatega müttamine tee peal ees. siiski olid

poomiharjutustest pole pääsu @ 36

külarahval pidupäevaks murud pügatud ja aiapidamine kontrolli all. ühes kohas sai ka pisut kiirendatud, sest üks ilus kelgukoer tormas hoovist välja meie suunas. ei riskinud peatuda, et ta kavatsusi uurida.

mere ürgne kutse vedas meid siiski bankoki järveni. ragnisel oli meile roosa diivaniga purjeka asemele pakkuda väle vihmauss, kes käitus oma nime vääriliselt. purjetamine läks eriti nobedalt, sest puudus ardu paisjärve tormituul ja paide järve põhjast kinni hoidvad vetevanad. ainsaks mureks olid siin tühi kõht ja lõunaingli kohvi narkomaania. kummikommid olid juba ammu otsas ja termos koju jäänud. kohal polnud ka urmo isa, kelle kringlitest me juba jupp aega rääkinud olime. et
küll temal ikka meile miskit varuks on. lõpuks pidime raputama kõige kõhnemat poissi, et pilt ees püsiks. urmo võileib oli korralikult eelsoojendatud ja kadus nagu mutiauku.

ka külli oli pusimist. ta pidi tulema meile kanuualasse kaasa

lükkame vihmaussi teele

elama kuid avatud raja kaart pakkus hätta jäämiseks piisavalt loomingulist segadust.

tee kanuust finišipoole oli juba piinade piin. lisaks kogunesid taevasse äikesepilved ja välgud sähvisid. ei olnud mingit kahtlustki, et siit on otse kojuminek.

oli nende kambja valikutega kuidas oli, ilmselgelt pole rada kunagi meie järgi planeeritud ja ega me ratta selga rohkem satu ka kui iksdriimidel. aga kahju on, et viimasel kahel aastal on ära võetud beekate tagaotsa põhivalik - kas panna või tšillida. kui ei pane, pole lootustki ajalimiidis kogu rajameistri poolt pakutavat näha. rääkimata viisakast pohla söömisest ja sellest, et huuleka pausiks peab täiega aega ja kohta valima, muidu enne pimedat metsast välja ei jõua. ei saa öelda, et me palju laisemaks oleksime jäänud, sest tulemustest ei leia meid vaatamata kõigele ikka veel millegipärast viimase kolme seast.

6. hooaeg purgis

mis seal ikka, kuues hooaeg purgis, vööld piiss!

eraldistardist laadapäev

varude täiendamine mustvees

appi, keegi ajab meid taga!

hei, mis me nüüd teeme?

tuhkatriinu on põõsa alla tikkima pandud, meil on lõpuks aega poseerida

jess, seekord lähme hoopis laadale! tuli iksdriimi kantoorast rõõmusõnum. võtsime kõik raha ostudeks väikeste kupüüridena seinast välja, pakkisime kohvritesse, otsisime kenamad säärevarjud selga ja olimegi iisaku etapiks valmis. meeles mõlkusid kõikvõimalikus shopinguteemalised lisaülesanded. nagu kinganumbri äraarvamine 10 meetri kauguselt, või kõige moodsama mustriga poola kitli leidmine, või kõige paremate maasikate tuvastamine, või kurkide soolasuse määramine. aga tegelikult läks laadateemasse vaid alustuse kirvevise.

lahtised leegid kiikavad kahtlustavalt meie poole

põhjaingel oli reedese õhtujooksu tõttu juba kodust ida suunas liikvele saanud ja pidi ise starti hääletama. lõunapoolne inglitiim astus aga arengus kõva hüppe edasi. seekord ei pidanud meist keegi hobust roolima, sest sixten oli nõus transporteerima ja meie rattaid kokku-lahti üles-all pakkima. nii head elu pole küllil juhilubade omamisest saadik olnud.

kirvevise võtab mõtlikuks

lisaväärtusena tegi sixten enne stardipossade võtmist meile ka väikese ekskursiooni oma lapsepõlveradadel, millest hiljem ka praktilist tolku oli, sest nagu alati kulub esimest paar kaapeed selleks, et enda peas olev 3d kaardimeistri kunstitajuga sünkroda. sixten polnud kitsi ka nõudepeatustega, mida tuli ette nii loodusvaatlusteks kui ka proviandi varumiseks, mis on ühe hea autojuhi puhul väga oluline. need peipsi ääre maasikad on ikka täiesti maasika maitsega juba ja malosolnaja on siin loomulikult parimatest parim.

mida siis kroonikas ka kirjutatakse?

hoidke alt!

kuigi pealinnas sprintimist võtsime inglitempos, oli õnnestunud kuidagi tunnike stardiaja pikendust saada. panime sixteni põõsa alla ristpistet harjutama ja tegime väikse tutvumistiiru. nii saime ka pisut maaret veeretatud, kes hoiatas, et lahtised leegid on ärevuses, kuna stardivad enne meid. eks me pidime siis endast maksimumi andma, et nad end rajal liiga mugavalt ei tunneks ja neile võimalusel kuklasse hingama. neid situatsioone tuli päeva jooksul ette päris mitmeid ja seda mitte meie enda pingutuste tõttu :)

see korda see korda see 

see alguse kirvevise oli üks hirmus asi. kööginuga on ainuke külmrelv mida turvaliselt käes hoiame ja sellise raske katapuldiga vehkimine tekitas vaid soovi sellest kiirelt pääseda. õnneks saime me heleniga juba teisel katsel tulema ja merikesel ei läinud ka eriti pikemalt. rattarada viis meid kohe sixteni lapsepõlve kuuseheki äärde ja sealt juba maamõõdubüroosse.

jõelahinguks valmis!

mõõtsime metsa ära, panime mõõdud kirja ja otsustasime, et küll me kodus arvutame. tegime kiire spordiloto ja panime parmude eest minema. kodus tuli välja, et hästi mõõtsime, sest liisu arvutas heleni  jalamõõdu 2d ülesvõtte paari minutiga 29000 ruutmeetri vääriliseks, mis oleks olnud peaaegu õige tulemus. Nii et võime soorituse igati edukaks lugeda :)

aga need kohalikud tiivulised on eriteema. nendega ei saanud kohe mitte rahul olla. ükskõik kui palju me seda sääse-hugot endale peale vussutasime, need tüübid sellest ei heitunud.  muudkui jälle ampsasid käsivarrest tüki ja lendasid puuoksale seda edasijärama.

jahitorni forseerimine

teel kanuude poole saime esimest korda kokku skaania poistega, kes kuni eelviimase punktini meid jupi kaupa järgi ootasid, lahtiste leekidega sünkrooni jõudsid nad küll vaid jooksuetapil. eks neid kiirtormalejaid oli teisigi. 278 (vist?) poistel oli ka pidevalt kiire ja meeletult pauerit mida armutult kapates kõikvõimalikesse kõrvalhaakidesse panna. ikka viuh ja viuh sai neid üle ühe punkti kohatud. ja kui me iisaku tornist alla laskudes nendega trepil jälle kokku panime, siis taastus meie usk eesti meeste ürgsess tugevusse lõplikult. Sest neile järgnesid kohe ka leekide tiim. 

iisaku vaatetornis tuulekest nautimas

kanuude juures sai seekord ära proovitud järjekordne uus võte. põhja- ja lõunaingel viisid minu asemel hoopis ratta kanuuga jalutama. ja kanuutamine oli vanade heade jõelahingute stiilis, mida võis iksdriimidel kohata pikad aastad tagasi või siis iibisviikendite algusaegadel. pärandasin oma hõbedase sukapaela helenile ja saatsin nad teele. see oli mul siis teine etapp järjest, kus kanuusse ei saanud. minu ülesandeks jäi kahe rattaga sõitma õppimine. võtsin katapuldid käe kõrvale ja hakkasin tee poole astuma ning kõrv jõudis urmo repliigist saabujatele fikseerida, et meil jälle vedas - kanuud olid just otsa saanud. 

ja minul vedas topelt. puu alt astus välja vapper rüütel ja pakkus kosutavat jooki, ise häbelikult vabandades, et õlu võib olla pisut liiga jahe minu maitsele. ei suutnud kurta kohe mitte kuidagi ;) lisaks kosutuse pakkumisele aitas rüütel heigo mu ka rattale ja sättis teise ratta ka käe alla ja konstateeris, et ega ma liiga osav küll pole. suutsin viimast repliiki vapralt ignoreerida ja asusin teele. käsi väsis päris kiirelt ära, kuid lõpuks edenesin jõudsalt. gõudiskaverid olid kanuust disklaffinud andre, kes mulle mu reisil seltsi pakkus.

puhkehetk kirikaias

kanuualas elu kees: ott, ragnis ja vahur toimetasid ülihelikiirusel. need vennad said siin kindlasti kõvema koormuse kui ükskõik milline beerajakas terve etapi jooksul.  ei hakanud neid segama, sest teele pargitud rattad tegid seda minu eest ja läksin hoopis leegi ahtoga kokteilile. aegajalt kuulasime ka rindeuudiseid jõelt, mis reeglina oli ropendavas kõneviisis. kanuud olid megaporised ja vett täis ja minul süümekad järjest kasvasid, et mina nii lihtsa otsa sain. tegelikult mulle ju jõelahingud hullult meeldivad. nagu hiljem kaasvõistlejad komplimenteerisid, on jõelahing meie ala. inglid olid selles hulluses optimaalselt liikunud, vajadusel prantsuse poiste abistavaid muskleid kasutanud, leidnud endale jõest neljanda aeru, ning troppide puudumisel sikksakivabalt kulgenud. ka kanuu sisu kergus oli neile kõvasti kasu toonud. ainult ratta lenksude puuokstest harutamine oli tüütu olnud. rattale panime stardis ilusti päästevesti selga, kuid sarvekaitseid ei taibanud küsida.

tervitasin jõelahingulisi kummikommidega ja viisin nad väikesele metsajalutuskäigule. siin oli rahvast palju, kuid bullomuertod polnud siiski omavahel väga kokku leppinud ning rajaleidmiseks oli kasutatud palju eri koolkondi. meie antennid töötasid hästi ning peagi olime jälle ratta seljas.

ärevuses kanuu-ala

siinkohal tervitused iisaku lähiste teemeistritele, kes pole vist suuremat sorti rattasõbrad. kui me merikesega eelmisel sügisel enne rattamaratoni lasime enda rattad korra üle vaadata, siis soovitati need meil peaaegu prügikasti panna. kui ma eelmine nädal enda ratsuga kummiboksis käisin, siis võeti mehaanikute poolt jälle teema üles, et küll see, küll too vajab väljavahetamist. kurmo juurde ei julge ma enam ammu minna. nii siis pidime nüüd sõitma mööda super-hüper loksutusala. oli selge, et kui nüüd need rattad laiali ei lagune, siis on see mehannide jutt olnud ikka rahvaluule. ja nii õnneks oligi. aga koblakas sai sellest teest suht ruttu ja kusagilt sealt kivide vahelt rappus pähe lisaks kumisema ka vanemõe “elu, armastan sind”.

koleda tee ilusam lõik

jooksuetapiks hakkas kõht vaikselt tühjaks minema. merike oli lisaks trennidele ka tänase hommikusöögi vahele jätnud. niisiis tuli see jalutuskäik kiirelt lõpuni viia, et rataste juures lõunat saaks pidada. teejuhtideks tulid roosad poisid, kes olid pidevalt meil päeva jooksul illuminaatorist paistnud. orvandi leidsime päris ise üles ja ninas olid juba kõik tuttavad näod koos. siin leidus nii skaaniaid, roosasid kui lahtiseid leeke. ja siia kusagile jäid nähtavasti ka minu päikeseprillid. kui keegi metsas mu prillid leidis, siis võiks mulle teada anda, olid teised täitsa asjalikud.

lõpuks auga poodiumil, aarajakad alles metsas

lõunapaus enne viimast kolmandikku oli päris mõnus. see oli ka ainuke koht kuhu külli meid vaatama jõudis. ta oli tänu parkimiskeenjustele boksi kinni jäänud ja ei pääsenud tulema.

lebos ...

viimase satsi fotoorienteerumine oli õnneks imelihtne. me kahtlustasime, et lõpus pannakse väsinud peadele mingi eriline litakas, aga tegelikult tuli vaid kiriku juures käia ja tornist vaadet imetleda. kiriku asukoht oli hommikuse ekskursiooni ajal meile kätte näidatud ja nii polnud probleemi sinna jalutada. tornis oli merike kunagi varem käinud ja võsapunktist jalutasime juhuslikult eelnevalt mööda. Aru me ei taipa, et kuda need leegid jälle meist tahapoole jäid, sest staadionilt kirikusse minnes oli maare just teatanud, et seekord jäime hiljaks.

Add caption

Aaraja võit tuli mängleva kergusega, sukad ja maniküür jäid ellu. ja finišis premeeris pekiaadu meid veel pangetäie malosolnajatega. Edukas päev, või mis ? ;) hiiumaale me kahjuks ei lähe, kuna muud kultuura ja haltuura atraktsioonid on ees, kuid kambja kinnitub järjest enam graafikusse.

PS. aga seda ma küll ei tea miks blogger.com kõik pildid valepidi keeras.