treeningrupp Arad & Vigased

maailmas on keerulisi asju arvukalt, kuid minu topp kümnes on kindlasti mardiga koos rattatrenni jõudmine. võiks arvata, et kui sul on noor ja ilus rattatreener, siis muud ei teegi kui ainult väntad, aga ei. teine rattatrenn kogu suve jooksul ei ole just liiga palju, kui arvestada, et pühabä on heleniga koos ees teine rattamaraton.

vähemasti ei hoia me mardiga suurte plaanide koha pealt kokku. ja jätkuvalt oleme piisavalt arad, et üksteise enesehävituslikke illusioone maha laita. no ja kylli pole ka just see, kes oma tahtmist karmilt läbi suruks ja tolkneb vapralt kaasa.
niisiis, projekt Vooremäe Vallutamine sai eile lõpuks teoks, kuigi trennimineku aeg nihkus päeva jooksul veerand tunni kaupa muudkui hilisemaks. aga kuna ma käisin hommikul juuksuris siis pidi see päev õnneks minema ja nii oligi megailus päikeseloojang viimasel 15 kilomeetril meid saatmas.

invaliidsusnähud mis meid vaevavad on samas ka meie ühisosaks. esimene error on tulnud sisse sellesse ajuossa, mis aitab meil asju autokatusele unustada. mina sõitsin turult minema rahakott autokatusel, mart jättis katusele tuulduma läppari ja
kylli pentaksi peegelkaamera. no ja muud errorid on tiimisiseselt klassifaid :)

järgmine treeninggrupi kogunemine on salastatud ka meie endi eest.

tagheueri skoor: kolm lokaali ja kolm järve

viimased kaks nädalavahetust on suvi mind märkamatult lõunaingli auuli kandnud.

esimene kord oli põhjuseid mitu. esiteks toetus kohalikule rulluisuelule ja soov hingata kopsudesse lõuna-eesti ralli tolmu. teiseks tõmbasime joone alla kärstna iksdriimile ja läti seiklusele. mõlema ürituse käigus olime osavad oma varandust ümberpaigutama endale täiesti mittekasulikul moel. kui kärstnas hoiustasime merikese ja heleni spordiriideid, andes merikesele hea vabanduse spoditegemisest viilida, siis lätis kogunes kõikvõimalik lauahõbe kogemata minu valdusesse. võrus sai siis natuke õiglust taas jalule seatud.

uisutamise osa jäi minu kanda, sest lõunaingel oli asjalik ja pani ka kõik teised, kel minust rohkem osavust kätes ja mõistust peas, tööle. ega ma pikalt üksi trennima ei pidanud. sain suht kiirelt tuttavaks kahe noormehega, kes mu ülikiirelt ja turvaliselt lõppu transporteerisid, takistades oma laia seljaga tuult ja mängides võimalusel rongisõitu. ma polnud varem tuule takistamisele mingit tähelepanu pööranud aga tõelised rattamehed pidid isegi tänaval jalutades aerodünaamika eeliseid kasutama. et ühesõnaga, kui keegi tänaval tihkelt su seljataha hoiab, siis ei pruugi see olla taskuvaras ega potensiaalne austaja, vaid tegu on pigem rebaskavala ratturiga.


merike premeeris meid ilusa ilma puhul ookeaniäärse kunstinäituse külastamise ja värskendavate kokteilidega. anni teenis tagheueri avamängu eest suisa kaks mohiitot. keegi ungari poiss oli sinna liivast magava ingli meisterdanud. ja nii juhtuski, et kui me pärast mõisa aidas pugimist lõpuks ralli külastamise päevakorra punkti juurde jõudsime, siis selgus, et me oleme lootusetult hiljaks jäänud. no ja tegelt, kesse rallit ikka tõeliste rallipededeta vaatab. ennem peaks ju ikka rajad testitud olema jne.

nädala sees oli merike oma autot tuuninud ja selle käigus linnavahel ka paraja etenduse andnud. ma oleks hullult tahtnud näha kuidas ta miniseeliku ja kõrgete kontstega, läpakas üle õla, tõukerattaga mööda tänavaid kihutab ...

möödunud nädalavahetusel kolis täienenud mustlaslaager taas lõunaingli hoovile, et suurema seltskonnaga paar partiid tagheuerit mängida: kartuliidud vs kohalikud neegrid. alustasime lõuna eesti ajaarvamisse sisseelamist taas tamula ookeani ja mohiitodega. edasi tuli juba edasijõudnute programm bossvetteris koos Maailma Kõige Piinlikuma Striptiisietendusega. isegi timol hakkas tüdrukust hale, kui ta oma mittekaetud keha vastu bossvetteri kirvega tahutud poste libistas.

laupäeval jõudsime pärast arvutiklõpsimist vaksna järve forsseerima ja siis asusime juba raskema programmi juurde, st testisime ära veel kaks objekti. kylli sai täieliku ekskursiooni ja temale näidati boonusena ka bossu. hullumajas läks muidugi andmiseks.
kohe nii, et merike sai lõua valusaks ja minul on küünarnukilt nahk maas. aga kesse siis viie krooni pärast ei pingutaks ;) pühapäeval tegime veel ühe haanja tiiru ja leotasime oma konte plaani järves. kojuminnes tegid usinad loodusfotograafid veel mõned popid heinapalli ja kurepildid mida on parem kylli blogis vaadata.

tänud veelkord kreutzvaldi hotelli lahkele perenaisele meeldiva seltskonna ja tütarlaste töökasvatuslaagri eest :)

lätis laevahukkumas

seekordne iibis viikend tuli meil ellu jääda lõunanaabrite juures. ka seekord leidus viilijaid (helen+tomm, liisu+krissu) ning ka tõusvaid tähti (timo, salmiakki).



logistikaskeeme täites teenis päeva sprinteri auväärse-mitte-roolitaguse koha vahurce: selline purgiavamiskiirus on kadestusväärne. korraliku polkovniku lesena sain ka mina lõpuks endale soliidse diagnoosi. olen nimelt düsdirektik, st parem ja vasak ei oma minu jaoks mingit vahet.



ekipaazid komplekteeriti peamiselt vastavalt vanadele harjumustele ja annide erisoovile. nad nimelt olid täiesti veendunud, et timo paadis võrdub nende jaoks puhkusega. pühapäevane riäliti pani teiselepoole võrdusmärki hoopis uue iseloomustuse: timo = äkshn.



esimene päev läks õhtusse suht tavapäeraste põkkumiste arvuga ja iibis viikendi traditsioone järgides. punase supi sõime juba enne starti ära, et suurem higi oleks valatud :)



sel korral oli meil tänu insenerihärrale mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. elukogemusest teipisime juba enne veele minekut jalapehmendused paadi serva külge kuid ka tagapink vajas tuunimist. esimeseks uueks lahenduseks sai udupeen purgihoidik. hiljem järgnesid kõikvõimalikud pesukuivatuskonstruktsioonid. ka tütarlapsed ei pannud nõrka: yv ja age meisterdasid endale supikulbist piksevarda.



kohalikku raffast oli jõel palju ja neid liikus seal kõikvõimalike katapultidega. palju oli ka parte, mõned rohkem mõned vähem korras närvidega. aga luigepaari kohtasime vaid korra.



menüü oli nagu ikka: gurmee-purgisupp, gurmee-neljaviljapuder, gurmee-turistieine. ja loomulikult hakkavad kõik nagu võluväega vabas looduses moosisaia sööma. rääkimata buliimik-pässist kes üksi paki teekonna komme ära sõi.



toidulaua uueks maskotiks sai salmiakki nime kandev must jook, mis iga kord söögi ajaks raffa hirmuks lauale tõsteti. ka sel joogil jõudis kätte oma tund, kui me mega äikesevihma kätte jäime ja oli vaja hirmuvärinad kuidagi kontrolli alla saada. see rohi maitseb nagu pertussin, millel on suhkur lisamata jäänud. ta on kerge vastand minttule, mis maitseb vastupidi, nagu pertussini suhkur ilma pertussinita.
välgud sähvisid nagu põhjalikuma fotoshuuti ajal, mürises ka parasjagu ja vett muudkui kallas. pidevalt pidi tegelema kanuude tühjendamisega, kui ei tahtnud et nahk lõplikult jalgade küljest lahti liguneks. jaanipäevaaegne vihmasadu oli selle kõrval poisike.



kui me esialgu arvasime, et oleme selle nädalavahetuse teravad elamused kätte saanud, siis tegelikult oli laupäevane äike vaid kerge eelmäng. head soovid peavad ju alati teoks saama ja nii heade inimeste puhul kui meie seltskonnas, seda enam.

annidel oli soov pisut värskust oma halli argipäeva lisada ja pealinna anni ütles selle ka välja, et kindlasti käib kanuu korra ka ümber. hommikusest purjetamisest oli möödas vaid poolteisttundi kui kuulsin oma selja tagant kilkeid. esialgne mõte oli kohe, et tüübid jälle pritsivad teineteist. aga nii see päris ei olnud. mind visati pässi juurde kaldale ja rainer+mati oma propellermõlaga tormasid vastuvoolu päästeaktsioonile.
ja siis tuli mööda jõge soliidselt aeru taga ajades timo, käes sortiment plätusid. õnneks pärast pikemat veenmist osutas abi ka üks kummipaadiomaik ja timo ühines meiega kaldapealse laevahuku vastuvõtukomiteega. timost aga sai minu lemmik-merehädaline :) aet+merike ja ylle+age olid päästmas sündmuspaigal. ühe õlle eest aitasid lõunanaabrid kanuu ümber keerata ja pärast ümberriietumise protseduure jätkasime teekonda.
me jäime kahe kanuuga veel verd parandama ja andsime teistele viis minutit edumaad enne kui teele asusime. sõitnud vaevalt kümme mintsa oli taas kuulda annide kilkeid. ja seal ligi üks neist keset jõge kalda poole jalutamas (ise ta hiljem seletas, et kuna ta ei osanud ujuda, siis ta otsustas hoopis kõndida). meil läks siis üks ekipaaz seda vettinud hääletajat peale korjama. teine anni oli juba kinni püütud pässi+mati poolt. meie raineriga läksime siis vaatama, mida timo ja kylli teevad. kui ükskord taas kõik raffas koos oli ja kahjud üle loetud, mängisime pisut jõud ümebr. kaks laevahukku poole tunni jooksul on vist suht akuraat tulemus ;)

kahjuks oli olnud võimalik teha sellest atraktsioonist fotosüüdistusi, sest vastavad tarbed olid kas hästi ära pakitud või siis hästi ära vettinud. kõigil kes kohal, olid käed jalad pisut hõivatud ka ;)

enne lõunalauda istumist otsustasime, et ujutud on täna juba piisavalt (enamasti küll ebaplaneeritult) ja söögieelse trenni jätame tegemata. ja keset kõige tihedamat pugimist tõi valvas naaber sõnumi, et kellegi jope ujub keset jõge. nii ei pääsenud pässu ka seekord karastavast lõunasuplusest :)

edasipidi lubasime soovide ja arvamustega tagasihoidliumad olla. ka 3400 kroonine ürituse eelarve hakkas laevahuku kadudega täis saama. lõplike kahjude selgitamine alles käib...

üle ühe korra aastas seda hullu/igavat/rutiinset seltskonda välja ei kannata, aga kord aastas nendega koos piinelda, tähendab olla elus :)