töö ja vile koos

õhtune lienz. pole paha ;)

see käis nii, et mina tegin tööd ja gaidi lasi vilet. ühesõnaga oli mul jälle vaja objektile minna ja et üksi nii igav ei oleks, kauplesin gaidi endaga kaasa, et las näeb ka kui hästi tartu maratonis kõik asjad tegelikult on. tegelikult selgus juba tallinna lennujaamas, et üksi poleks mul dolomitenlaufil õnnestunud jääda, sest bulki bagaasi kaalule muudkui kogunes ja kogunes neid suusakotte. kolmandaks iluasjaks oli meil veiko, kellele sõbrad kinkisid juubeliks sõidu 10 templi järgi. mina suusatasin seal kunagi kaasinglite toel oma esimese maratoni

erinevalt osavamatest seiklejatest, kel õnnestus teel tallinnast münchenisse ka tasuta varssavi ekskursioon saada, oleime meie algul täiesti graafikus. Kuna looduses peab valitsema tasakaal, siis meie laks saabus koduteel, kui lennuväljale taas paar helvest maha sadas.

turistipilt: gaidiga avatseremoonial

reede läks niisama ringi tosserdamise peale. ja sprinti olime sunnitud seekord õues vaatama, sest toa aknad olid valele poole. sättisime end ilusti ikka hüppe juurde, sest mis sa seal muud ikka vaatad kui seda, et kas tuleb maokas või ei. neid tuli kohe nii palju, et mõõt sai kiirelt täis. kahuripoisid ja maratonihiired olid ikka sama nunnud nagu vanasti aga õhtuse tiroolitamise asemel lebotasime hoopis basseinis.

bling autria moodi

meistritega kokteilitamas käisime ka korraks. ja seal anti mulle eestlaste poolt sisse ka esimesed protestid. et sinna obertilliachi orgu võiks hapnikku juurde keerata. ja 8 km enne finišit ei ole viisakas suusatajaid lõpetamisega narrida, et viid raja korraks statkalt läbi. no ja siis muidugi see kõikide poolt armastatud "lehmatõus". sellele tõusule inglite poolt pandud nimi on nüüd juba ka rahvusvahelises suusaliidus registreeritud.

laupäeval päike paistis ja lumi sädeles nii kutsuvalt, et me ei jõudnud võistluskeskusse jõudmist ära oodata ja panime viimases teepees veikoga suusad alla. gaidi ei suusata. veel. aga kuna ma kõigile suure suuga lubasin, et küll ta varsti hakkab, siis küll ta varsti hakkabki. ajalisi prognoose siinkohal ei teeks. rada oli täielik allamäge rallikas, kuid õnneks määriti minu suuski viimati korralikult eelmise aasta tartu maratoniks. nii et ei pidamise ega libisemisega probleeme polnud - suusatamine on ju tugevatele. iga meeter sellest tuletas mulle seda mitme aasta tagust pingutust meelde, kus merike mind mäe otsas oodates laulis ja laskumistel teed näitas.

trenniks valmis

finišis ootas jälle hulk tuttavaid nägusid. nagu näiteks tšeerliider maare. toitlustustelgis kohtas veel enamgi rahvast. keda aga ei kohanud oli anniki, kes väidetavalt võistles koguni kahel päeval.

maratonirada viimasest tp-st finišipoole

korraldajad olid reedeõhtul häire üles tõmmanud: esiteks tulen ma maratonile hoopis uue tüdrukuga, kui nemad ootasid mõnda inglitest, ja teiseks ei läinud ma nendega õhtul tiroolitama. niisiis tuli hakata imidzit lappima. appi tuli gaidi, kes omapäi näitas üles suurepärast inglipotensiaali. esiteks läbis ta laupäeva õhtul komisjoni, kes ta sportlastele seltskonnakõlbuliseks hindas. järgmiseks läbis ta vastupidavuse harjutused. ja pühapäeval tegi ta nii palju blonde trikke, et kui inglitel oleks eksamikomisjon, siis oleks talle raudselt rasvased punased viied pandud. päeva lõpuks saime teada, et kui hakkab mängima paadilaul siis tuleb ruttu põrandale istuda ja sõudma hakata. ja et kui baarmen tahab ära koju minna, siis pannakse peale energiline gutten morgeni laul, mis räägib sellest, et õues päike juba paistab. ega mina ka lahjalt esinenud, et elu ilusam oleks, viskasin telefoni korraks vette ... sai ikka jupp aega elustavat auru tehtud ja nõiasõnadega meelitatud, aga ellu me ta mitme peale äratasime.

laupäeval pani ka sõber pädi blondi. jõudsime temaga pärast tööd hotelli juurde parklasse, mina roolis ja pädi kaarti lugemas. see on väga hea koht, näitas pädi suunda, ja mina siis parkisin. õhtul tuli veiks autost suuski toomast ja andis meile üle ukse ka ühe lipiku, mis kojamehe vahele oli pandud. tuli välja, et kuigi parkla oli tasuta, ei ole siiski viisakas busside kohapeale oma autot jätta. enne õhtusööki läksime kõrvad norus kohalikele oma kurvast saatusest rääkima. ja nagu vaimust vaestel tavaliselt, nii ka seekord aitas hea juhus ja sõbrad meid ilma väljaminekuteta piletist vabaneda. kviitungite kirjutajate pealik oli meiega samale õhtusöögile kutsutud ja nii see lipik ära tuhastatigi.

pühapäeval olid rajaolud pisut teised

pühapäeva hommikul, kui oli tihe võitlus esiblondiini kohale, sai pädi veelkord särada. kuna ta oli võistluste tiidii siis valvas ta hoolega eelmisel õhtul ühiselt välja mõeldud nummerdatud aedikut, kuhu said oma suusad panna erilised välejalad. no ja siis oli keegi oma suusad ilma loata sellele territooriumile pannud. pädi oli suuski aia taha tõstmas, kui tuli mingi vana ja rääkis, et need on norra parima suusataja northugi omad. pädi on tõeline elu näinud inglise härrasmees ja teda selliste asjadega juba tibuks ei tõmba - hooldemees pidi kaduma. ta üritas ka turvasid ära rääkida ja ka northug ise üritas, kuid turvad jäid endale kindlaks: seilasime, teame, meil on siin igaüks northug, kas tead. mina nägin alles hiljem, et mida asja, keda näha :) siit moraal, ole või northug, aga pädiga ei tasu jamada.

start on antud

pühapäeval tegin pärast suuremat stardisaginat ka ise ühe vaevalise suusatiiru, sest suusad ei olnud libisemise ja pidamise osas vahepeal ümber mõelnud. no ja siis hakkasid minul pingsad töötunnid ja gaidil harjutused iseseisvaks eluks.

esimene õlu vöörldloppeti masterina

kõik sai alguse sellest, et art palus ühele sõbrale wl pass vormistada. ja gaidi pidi selle üle andma. kuna meie deidid kuidagi ei õnnestunud, jäi passitamine pühapäeva hommikusse. poolel teel starti (ca 20 min sõitu), avastasime et kõige olulisemat asja pole kaasa saanud. nii siis läkski gaidi lisatiirule. ta ei ole siiani julgenud kordagi autoga tallinnas sõita ja nüüd siis sai lumesajuga serpentiini mööda kütta. lisatrikid tegi ta nii parklast minemasaamisel kui linnavahel tagurdades. esimesel juhul tormas appi punt turvamehi ja järgmisel niisama lumerookija. kui ta kogu stoori ükskord ära rääkis, siis ma naersin ikka nii et pisaraid lahmas :) kõige rohkem meeldis mulle see, et ta kinnitas, et jäi lõpuni väärikaks ja oma viga ei tunnistanud :)))

ühesõnaga, töö sai tehtud, resi läks korda ja veiko sai ikka templi ka. järgmine peatus - saksamaa.

algaja õnned ja õnnetused

saabusin tööle

Kuna ma olen selline koba nagu ma olen tuli jaanuaris kõik sügisel Tiiaga ettevõetu rahuga nulliga võrdsustada ja uuesti pihta hakata. Nagu arstionu ette kirjutas, on lubatud vaid klassika ja keelatud kukkuda, tõusu võtta (nagu ma seda jõuaks) ja laskuda.

Esimene suusalaagerdamise võimalus Itaalias Livignos tuli mööda saata raja kõrval vesistades ja jalga longates. Nüüd Tšehhi tulles pakkisin Aetloppeti kirjadega pika helesinise Madshuse ridiküli ikkagi kaasa, olgu siis kasvõi iluasjaks.

maratoniraja 4 km, kell 9:00

No ja siis jõudisin pisut pärast südaööd objektile, mis asus keset ülimat neljarattavabastusega looduskaunidust. Kuna oli piinlik kolleege nende kiirel tööajal tülitada, otsustasin ise hakkama saada ja oma ametile vastavalt pisut spordivaimu üles näidata. Suusad olin ISE kodus ära määrinud (meil on kodus valida kahe purgi vahelt) ja selle üle hullult uhke. Treener Tiia on mulle õpetanud paraka maha kraapimist  ja mõned on mind näinud määrderuumis veini joomas, kuid mökerdamisest olen suutnud siiani viilida. Kõige hämmastavam oli muidugi tulemus - väljas sadas paksult värsket lund ja minu suusad nii pidasid kui ka libisesid (just nii nagu mulle sobib, et laskumistel tuul kõrvus liigselt vihisema ei hakkaks).

ja teistel mitte eriti

osadel oli kiire

Hommikusöögilauas sain direktsioonid, et kuhupoole kündma hakata, et poole tunni jooksul statkale jõuaks. Peamine, et ära muretse, ütles kohalik, siit läheb kõik tee vaid allamäge. Hotelli kõrvalt jooksis mööda maratonirada, kus käis parasjagu 25 km klassikasõit ja eliiditiimide määrdetest. Npro tiimi poisid sattusid järgmisel teeküsimisel esimesena käpa alla, et küta sinnapoole 4 kiltsa. Ja mina muudkui kütsin ja kütsin ja kütsin. Ja muudkui mõtlesin, et kust see allamäge lõik siis ikkagi hakkab, et pole just  mingi sein aga allamäge ka pole. Ja muudkui lohutasin ennast, et vähemalt hea lihtne koju tagasi tulla. Äkki oli siiski sein ees, st joogipunkt. Vaatasin abitult ringi, et kuhu nüüd. Kõrvale maabusid kaks kohalikku ja panid litaka ära: Bedrichovi statka on hoopis teisele poole, sõida aga tagasi ja siis veel 3 kiltsa. Tänase päeva õppetunniks oli, et alati dabltšeki norrakaid, nad kõik polegi nagu frode estil.  Mis siis ikka, ots ümber. Õnneks oli ümberringi sulnis talvemuinasjutt lumega kaetud kuuskedega ja ilusa lumesajuga. Ainult kohalikud kolleegid olid mind ootates juba häirenuppu vajutamas.

minu hotelli konditsioneer

Kahjuks ei jäänud see suusaseiklus mu selle päeva ainukeseks prohmakaks. Hiljem suutsin korra veel ära kaduda ka Libereci südalinnas, mis peaks mul olema selge nagu viis kopikat. Ju never nõu ...

Siikohal tervitused ka Pässile ja Karule kelleta see küla ei ole see. Ja Jelineki hotellis on ikka tööl sama baarmen kes meie viimase põhjalikuma invasiooni ajal J Lubasin et järgmine kord toon meie ühispildi talle J J J

striptiis tšehhi-itaalia moodi

Võistluspäeval tegin vigadeparandust ja sain suurte sekeldusteta hakkama. Väike suusasõit, super päikesepaiste, pisut rajaäärset ergutamist, natuke tööd jne.  Et spordimürgistus oleks täielik, siis käisin ka Veseci statkal tiimide sprinti vaatamas. Ja päeva olekski võinud rahulikult unustusse lasta kui õhtusöögi käigus poleks itaalia ja tšehhi mehed üksteise võidu hakanud striptiisi tegema ning baarmen poleks matšo pärast oma rinnakarvu põlema pannud ...