selle reisi segadused said alguse reisibüroo valikust. valiku kiriteeriumiks sai anna vankriga ligipääs, mis tõmbas järgiproovitud oikumenale kriipsu peale ja viis mu esimesse ettejuhtunud esimese korruse asutusse. viisa saamine venis, kuni viimase lubadusena pidin passi kätte saama alles lennujaamas. teel lennujaama saabus kõne, milles reisibüroo teatas, et mu viisa hakkab kehtima alles järgmisel päeval, kuid kinnitas, et peaksin ikka ära lendama, et see on tegelt pisiasi ja nähtavasti ei panda seda kuupäeva tähelegi.
kohapeal selgus, et kuupäevi tunnevad venelased ülihästi ja mind pandi sheremetjevos 8 tunniks lage vahtima. ütlesid, et olgu õnnelik, et koju tagasi ei saadeta. algul jagati vabalt viffit ja esimesed tunnid läksid suht lennates. piiripaberite täitjad käisid mult pidevalt pastakat laenamas.
kõik kes piiritöötajate poolt vähegi kinni peeti, tulid juttu ajama ja minu kaastunnet otsima. nii ma siis lohutasingi nigeeria tüdrukuid, kes ei saanud aru, miks neil passid ära korjati, ja muudki kaadrit. kui interneedus otsa sai, klappidest üks ring mussi kuulatud ning lugemisest silmad väsinud, hakkas aeg venima ja nälg näpistama. õnneks saabus piiripunkti mu reisikaaslane Annette, kes oli sel reisil mulle edaspidigi prantsuse punase risti eest, ja annetas mulle ühe müslibatooni, mis jäigi mu selle päeva ainukeseks söögiks. piiritöötajad ei maganud, nagu ma nende arvates pikemaks ajaks peldikusse läksin, tuldi ukse peale koputama ja "madaam" hõikama. südaöösel kui läksin oma passi nõudma, olid kõik vajaliku templiga vennad pausile läinud. lõpuks kirjutati mulle bädässi tshekk 2 tuhandele rutsile välja ja lasti tulema. 4,5 tundi taksosõitu sheremetjevost djominosse läks veel 6 tonni lisaks. kahjuks ei antud tshekke mida reisibüroole edasi saata. autojuhi valik venemaal on väga oluline. minu reisikaaslased, kes alustasid teekonda minust 4 tundi varem, jõudsid hotelli vaid tund aega varem ... seda 350 kiltsa annab ikka igat moodi sõita.
reede hommikuks olin täiesti sooda ja ei tahtnud istumisest mõeldagi, siiski ei lastud mul eriti pikalt ringi tuiata, sest algas lasteaia kutuurprogramma. nimelt pandi meid (mina + 5 kolleegi maailma eri maratonidelt) riidesse punastesse kuubedesse, millele olid meie nimed peale tikitud. lisaks anti veel ka kaelakaart ning truu tõlk, kes meile igale poole järgnes. ja algas promotsiooni traali-vaali. djomino keskus on ebavenepäraselt täiesti korralik koht, rõbinski linn aga tavaline jolka-palka tööstuslinn. buraanid, kaablid, lennukimootorid ja mida iganes siin veel tehakse. ja kalad ka veel. ja veehoidla, mille pärast ilm muutub kiirelt siia-sinna.
visiit linnapea juurde avas meie kohvriloomaia - saagiks kaks kala. kui vähegi rahva sekka lasti jooksin kohe kokku kõikvõimalike tuttavate nägudega. nuhkisime kõik nurgatagused läbi. minu peamine mure oli leida endale suusad, sest ei viitsinud neid seekord seljas vedada. lõpuks toko poisid ikka murdusid.
järgmine hommik ei olnud üldse võistluspäeva moodi. ei mingit varahommikust ülesärkamist ja
visiit linnapea juurde avas meie kohvriloomaia - saagiks kaks kala. kui vähegi rahva sekka lasti jooksin kohe kokku kõikvõimalike tuttavate nägudega. nuhkisime kõik nurgatagused läbi. minu peamine mure oli leida endale suusad, sest ei viitsinud neid seekord seljas vedada. lõpuks toko poisid ikka murdusid.järgmine hommik ei olnud üldse võistluspäeva moodi. ei mingit varahommikust ülesärkamist ja
asjadega kabetamist. start oli kell 12 ja asus mu toa akna all. nii me siis jalutasime annettiga ringi ja üritasime võistlusmeeleolu luua endale. suusaturul leidus igast kraami: alates tipptiimide mustale turule paisatud kolaga lõpetades karurasva ja põdrasarve võlujoogiga. annette avastas muu hulgas, et ühel suusakaupmehel oli varandus pakitud annetti poja suusakotti - nende koduaadress peal ja puha :) kui see vend ükskord oma pagasi peaks ära kaotama, saab anette koju portsu suuski tundmatult austajalt ...
esimene kord suusajahile minnes ajasid toko poisid mu tagasi - ilma suusasaabasteta suuski ei anta. nad ei uskunud, et ma starti lähen enne, kui täies mundris välja
ilmusin. munder oli karm - number ilma numbrita, järjekordne lasteaia värk. vene tüdrukud tulid meilt kadedusehelk silmis küsima, et aga miks teil sellised vestid on ... heameelega oleks nendega vahetust teinud. startimine oli paras katsumus, kuna orgunnivend gera nõudis igal sammul fotosid ja kamandas kõiki fotograafe. õnneks oli põhiliseks kannatajaks sõber angelo, mitte meie annettiga. siiski tuli pildistamist ette kordi rohkem kui tavalisel iksdriimil inglitega.
annette ja angelo otsustasid mind turvata ning seekord minu tempos matkata. eelmisel päeval olin võistluste direktorile kõvasti ajupesu teinud, et ta lükkaks finiši sulgemisaja 5 tunnilt 6-le :) pärast selgus, et tänu sellele sai veel nii mõnigi protokolli.
suusad olid mul libedad, mis aga ei klappinud olid järjekordsed sokid, sest need saapad polnud varem hõõrunud. seekord olid mulle sobimatud sokid kudunud lorpeni tädid. esimese kümne kiltsa järel oli tunda, et nüüd läheb vaid järjest valusamaks ja ma hakkasin teeninduspunktidelt ja med saanidelt plaastrit küsima - tulutult.
rada ise oli õnneks algul kerge ja teenindajad rõõmsad. kõige defitsiitsem artikkel oli vesi. seda sai vaid väga veenvalt paludes ja siis ammutati ekstra ports lõkkel olevast ämbrist koos lisandiks olevate tuhahelvestega. minu kompanjonid tigutsesid mu kõrval vapralt ja sisustasid minu kangutamise ajal aega pildistamisega.
pildistada oli nii mõndagi. eriti äge on muidugi vaade volgale pärast esimest tõusu. rada viis mööda ka paarist vanast külast. aga mine tea, seal võidi ka vabalt sees elada. majadel oli põhirõhk traditsioonil panustatud aknaraamidesse :)
esimeselt ringilt staadionile laskudes tekitasime oma trioga pealtvaatajates parajat segadust. paar minutit enne olid meist möödunud teiselt ringilt tulevad liidrid, ka nimeliste numbritega. niisiis tulime kohe alexei petuhhovi kannul ja rahvas muudkui elas meile sajaga kaasa, nagu meil oleks asja naiste poodiumile.
annette ja angelo otsustasid mind turvata ning seekord minu tempos matkata. eelmisel päeval olin võistluste direktorile kõvasti ajupesu teinud, et ta lükkaks finiši sulgemisaja 5 tunnilt 6-le :) pärast selgus, et tänu sellele sai veel nii mõnigi protokolli.
suusad olid mul libedad, mis aga ei klappinud olid järjekordsed sokid, sest need saapad polnud varem hõõrunud. seekord olid mulle sobimatud sokid kudunud lorpeni tädid. esimese kümne kiltsa järel oli tunda, et nüüd läheb vaid järjest valusamaks ja ma hakkasin teeninduspunktidelt ja med saanidelt plaastrit küsima - tulutult.
rada ise oli õnneks algul kerge ja teenindajad rõõmsad. kõige defitsiitsem artikkel oli vesi. seda sai vaid väga veenvalt paludes ja siis ammutati ekstra ports lõkkel olevast ämbrist koos lisandiks olevate tuhahelvestega. minu kompanjonid tigutsesid mu kõrval vapralt ja sisustasid minu kangutamise ajal aega pildistamisega.
pildistada oli nii mõndagi. eriti äge on muidugi vaade volgale pärast esimest tõusu. rada viis mööda ka paarist vanast külast. aga mine tea, seal võidi ka vabalt sees elada. majadel oli põhirõhk traditsioonil panustatud aknaraamidesse :)
esimeselt ringilt staadionile laskudes tekitasime oma trioga pealtvaatajates parajat segadust. paar minutit enne olid meist möödunud teiselt ringilt tulevad liidrid, ka nimeliste numbritega. niisiis tulime kohe alexei petuhhovi kannul ja rahvas muudkui elas meile sajaga kaasa, nagu meil oleks asja naiste poodiumile.kui pool maad läbi sai olid jalad juba päris valusad, kuid see eest tuli päike välja. rajal olime peaaegu üksi, sest venelased on ju teada tuntud kihutajad ja seal ju koduperenaised maratonidel ei käi. need paar tütarlast, kellega koos rajal juhtusin suusatama, kaebasid samamoodi villi hõõrutud jalgu.
15 km enne lõppu saabusin lootusrikkalt ühte servispunkti. üks saanimees oli mulle lubanud, et neil on aptecka. aga ei olnud halligi. selle eest oli laual konjakipudel. kui hakkasime rahvaga juttu ajama ja vedelast plaastrist rääkima, rõõmustasid noored teenindajad et "oi bjaa, nakanetsto
nashi lizniki prijehali" ja kallasid annettile, kel ka jalad villis, kiirelt pitsikese ravimit. pikalt me sinna jääda ei julgenud, sest ravimivarud olid neil suured. servisjoridel oli siin komme tühjaksjoodud joogipudelid ilma pesemata uuesti täita. ma arvan, et meie saime juba mitu korda resaiklitud nõudest jooki ja mononukleoos ei tohiks nüüd tulla mingi üllatusena. annetti arvates minestaks enamus prantslasi sellist taaskasutust nähes kohapeal ja ei jooks enam iial.
kuna eelinfos lubati rajale energiajooki jne, ei olnud mul mingeid varusid kaasas ning sõin ära kõik mis sõbrad olid kaasa võtnud. punktides sai väga head kirsijooki ja teed, kuid seekord vajasin pisut enamat. kui mul vässa
peale tuli, surus annette mulle oma energiageeli sisse. viimase ringi rasketel tõusudel puhkasin igal tõusul mitu korda. annette ja angelo muudkui ergutasid: hopp, epp, hopp, epp jne. no ei mingit hoppimist polnud võtta. tartu maratonil polnud kordagi sellist vässat, see uisk on ikka kuradist :)
viimane servispunkt oli minu lemmik, sest siit õnnestus mul esimesel ringil ainukesena vett
saada. jätsin siia hoiule ka oma päikeseprillid. kui teisel ringil boksi saabusin, ootas üks väike tüdruk mind juba prillid käes. nii armas. enne meid oli punkti jõudnud just üks väsinud vene mees, nähes meid saabumas ütles ta teenindajatele, et "neile ameerikalstele tahan küll pähe panna" ja kakkus minema. tõeline vene hing, ei jäta võitlust ka kõige nirumas olukorras :)
finish saabus täiesti lubamatu ajaga ja selgus, miks ma nii väsinud olin. märkamatult olid mu tempomeistrid mu kihutama ajanud - 4:40 oleks minu puhul ok aeg 40 kiltsa puhul, mitte 50,
nagu seekord. esimese käiguna läksin med punkti. seal oli taas
superservis - anti koju kaasa nii "spasaateli" kreem kui ka plaastrid. stardipaketiga olin kaasa saanud juba tuubi ussimürgiga valuvaigistit :)
PS. öösel enne maratoni nägi annette unes, et kaotas mu ära. rada oli baarist läbi viinud ja teisel pool baari hargnes kaheks, üks haru viis starti tagasi ja teine finišisse. ta ei olenud kindel, et ma teed tean ja muudkui otsis mind mööda baari taga ...
