küüslauk
ingver
mesi
tee
bittneri palsam
pipraviin
sudafed
otrivin
Friday, December 26, 2008
Friday, December 5, 2008
spordielu argeniina moodi
aruanne argentiina spordielust!
1) segased jalgratturid-ma ikka olen neid ulluks pidanud, kes siin tallinnas pärnu maanteel, ilmaga, kus koer kah keskmist varvast näitab õue mineku peale, trenni teevad. siis patagoonias sai asi uue mõõtme-laussiledal ja sirgel asfaldil, kahe asustatud punkti vahe 200km + tuul, mis viib suust hambad kah kui suud kinni ei hoia-teha rattatrenni -vot ma tahaks nende meeste peakoore alla vaadata! selle taustal võib mõndasid meie spordihulle suisa ülinormaalseteks pidada.
2) kõikvõimlikud mängud silmamõõdu arendamiseks-eriti sobisid selleks need samad lõputud pampa maanteed:
2.1) peale paari tundi autosõitu elavneb seltskond, sest kaugel paistab miski kõrgem objekt-nüüd hindame siis selle kaugust. tulemused olid..... kilomeetrites.
2.2) kes suudab kauem aknast välja vaadata-tavaliselt võitis selle mängu autojuht. noo joonistage ise rohekas pruunile seinale must triip ja vaadake seda…tunde
3) xdream tšiili moodi-nagu õigel xdreamil oli ka siin kolm etappi: jalgsimatk (raskete veini ja õlut täis seljakottidega), kus 3,5h mägine jalutuskäik tuli läbida 2h, seejärel laev (juhul kui läbisid etappi selle ajaga, kui ei said trahviaja-ehk sama maa tagasi)-me läbisime ja saime nn. kanuu e. laeva etapile-järgnes lisaülesanne leida rattad (seekord siis autorattad). amööbid koos ühe ingliga suutsid sellegagi lõppuks hakkama saada ja olimegi ratastel. viimane lisaülesanne oli 2h mäkke-saime hakkama.osad tegid lõdvestusjooksu mäest alla ja osad asusuid vabatahtlikult kokkama . areal tiim aga pani ikka ära!
4) ja muidugi jõusaali treening-palju veini ja õlut me õlad suudavad päev otsa seljas vedada.
5) ja lõpuks väike pokkerinäo treening e. must notsu argentiina moodi-kuna suudetakse ära sokutada esimesel päeval saadud võlts sajaline.
kokkuvõttes peaks järgmise aasta hooajaks valmis olema-õnneks konkurendid – kaaslaagerdajad lähevad järgmine aasta A rajale!
1) segased jalgratturid-ma ikka olen neid ulluks pidanud, kes siin tallinnas pärnu maanteel, ilmaga, kus koer kah keskmist varvast näitab õue mineku peale, trenni teevad. siis patagoonias sai asi uue mõõtme-laussiledal ja sirgel asfaldil, kahe asustatud punkti vahe 200km + tuul, mis viib suust hambad kah kui suud kinni ei hoia-teha rattatrenni -vot ma tahaks nende meeste peakoore alla vaadata! selle taustal võib mõndasid meie spordihulle suisa ülinormaalseteks pidada.
2) kõikvõimlikud mängud silmamõõdu arendamiseks-eriti sobisid selleks need samad lõputud pampa maanteed:
2.1) peale paari tundi autosõitu elavneb seltskond, sest kaugel paistab miski kõrgem objekt-nüüd hindame siis selle kaugust. tulemused olid..... kilomeetrites.
2.2) kes suudab kauem aknast välja vaadata-tavaliselt võitis selle mängu autojuht. noo joonistage ise rohekas pruunile seinale must triip ja vaadake seda…tunde
3) xdream tšiili moodi-nagu õigel xdreamil oli ka siin kolm etappi: jalgsimatk (raskete veini ja õlut täis seljakottidega), kus 3,5h mägine jalutuskäik tuli läbida 2h, seejärel laev (juhul kui läbisid etappi selle ajaga, kui ei said trahviaja-ehk sama maa tagasi)-me läbisime ja saime nn. kanuu e. laeva etapile-järgnes lisaülesanne leida rattad (seekord siis autorattad). amööbid koos ühe ingliga suutsid sellegagi lõppuks hakkama saada ja olimegi ratastel. viimane lisaülesanne oli 2h mäkke-saime hakkama.osad tegid lõdvestusjooksu mäest alla ja osad asusuid vabatahtlikult kokkama . areal tiim aga pani ikka ära!
4) ja muidugi jõusaali treening-palju veini ja õlut me õlad suudavad päev otsa seljas vedada.
5) ja lõpuks väike pokkerinäo treening e. must notsu argentiina moodi-kuna suudetakse ära sokutada esimesel päeval saadud võlts sajaline.
kokkuvõttes peaks järgmise aasta hooajaks valmis olema-õnneks konkurendid – kaaslaagerdajad lähevad järgmine aasta A rajale!
Tuesday, November 25, 2008
fittnessi ennetus
kuna lumi on kodumaal haruldane ilmastikunähtus tuli mõte situatsioon kiirelt ära kasutada, enne kui lumi läinud ja haned taga, nagu ütles marti. huvitavama dimensiooni loomiseks planeeriti värskeõhuvann hilisõhtule.
marti oli mingilt popilt lektorilt kuulnud, et parim viis tervise ja fitnessi ennetamiseks on kepikõnd. niisiis võtsime segamiseks ka kepid kätte. karu tegi ees lumesahka ja ülejäänud astusid usaldavalt tema järel.
vahepal käisime ka järve ääres turska traalimas ja teed joomas. karu oli koormuse lisamiseks ka seljakotitäie pirukaid kaasa vedanud.
esines hetki mil üllas eesmärk hakkas käest ära minema, st fitnessiks kiskuma - oli tunda, et mingid lihasgrupid teevad tööd.
täpselt keskööks saime tiiru tehtud ning tugevamad siirdusid krooksu venitusharjutusi tegema.
marti oli mingilt popilt lektorilt kuulnud, et parim viis tervise ja fitnessi ennetamiseks on kepikõnd. niisiis võtsime segamiseks ka kepid kätte. karu tegi ees lumesahka ja ülejäänud astusid usaldavalt tema järel.
vahepal käisime ka järve ääres turska traalimas ja teed joomas. karu oli koormuse lisamiseks ka seljakotitäie pirukaid kaasa vedanud.
esines hetki mil üllas eesmärk hakkas käest ära minema, st fitnessiks kiskuma - oli tunda, et mingid lihasgrupid teevad tööd.
täpselt keskööks saime tiiru tehtud ning tugevamad siirdusid krooksu venitusharjutusi tegema.
Sunday, November 23, 2008
lumerookimisfännide pidupäevad
sel aastal ei pea naabrimehega lumelabida pärast kaklema ning seetõttu sain oma lemmiktöö kallale asuda stressivabalt. tõmbasin kõige kõrgema kontsa ja kõige kõrgema säärega saapad jalga ja virgutusvõimlemise võis alata. üksildased möödujad soovisid jõudu ja kiitsid mu usinust. üks onu jäi suisa oma lapsepõlvememuaare jutustama, et siberis oli samasugune tuisk jne..
kokku tegin kolm labidatrenni: 50 mintsa enne suusaülekannet, 30 mintsa enne tantsutrenni ja 30 mintsa pärast tantsutrenni. varasemast tööst andis märku vaid aknaalune lumevirn, kõnnitee oli ikka sama läbimatu nagu hommikul alustades. meie maja näeb välja nagu muumidel jõulude ajal - lumehunnikud on aknani. niiväga kui ma ka homme tahaks kõnnitee valgest ollusest vabastada, enam pole kuhugi seda lund ladustada. ma ei kujuta ette, mis nipiga päss oma auto teisipä meie hoovist kätte peaks saama :)))
esmasbä lisa:
esimene pilt on tehtud esimeste labidaharjutuste käigus ja teine pilt on tehtud täna hommikul, minu eilset tööd illustreerima :))))
kokku tegin kolm labidatrenni: 50 mintsa enne suusaülekannet, 30 mintsa enne tantsutrenni ja 30 mintsa pärast tantsutrenni. varasemast tööst andis märku vaid aknaalune lumevirn, kõnnitee oli ikka sama läbimatu nagu hommikul alustades. meie maja näeb välja nagu muumidel jõulude ajal - lumehunnikud on aknani. niiväga kui ma ka homme tahaks kõnnitee valgest ollusest vabastada, enam pole kuhugi seda lund ladustada. ma ei kujuta ette, mis nipiga päss oma auto teisipä meie hoovist kätte peaks saama :)))
esmasbä lisa:
esimene pilt on tehtud esimeste labidaharjutuste käigus ja teine pilt on tehtud täna hommikul, minu eilset tööd illustreerima :))))
Tuesday, November 18, 2008
spagettkäte saamise retsept
ega siin suurt nippi pole aga al dentest ei tulnud miskit välja. täiesti klassikaliste nõukaaegsete hallid ülevettinud spagettide olek on mu kätel. kuritreener tiia konditsioon selgub täna õhtul, kui me koguneme Kobedate Põrandalaustega supilinna suusahullude sportlikku rahu häirima.
meie aktsioon sai alguse sellest hobusest, kelle suhu ei sünni vaadata ja kui ta tasuta kätte juhtunud, siis ei tahaks nagu külapeale ka jätta. seda enam, et tavaliselt on kingitused ebatervislikku laadi. niisiis käisime eile treeneriga uues spordipedede kinnises asutuses silmaringi arendamas, armutult rauda rebimas ning uusi moesuundi jälgimas (rannaplätud on täiesti aktsepteeritavad ilma, et keegi kahtlustaks sind, et tulid sinna vaid atraktiivseid kehasid piiluma). spinningutrenni asemel on seal majas hoopis öödisko ...
proovisime seda, teist ja kolmandat aga millegipärast jõudsime vaatamata igasuguste katapultide rohkusele lõpuks ikkagi vanade heade topispallide juurde ... spordivahendite ebaõige, kuigi mitte tahtlikult ebasihipärase, kasutamise tulemusel on mul täna hommikul käed vist valetpidi õla külge saanud ja seega kohvitassi hoidmiseks sobimatud.
loen jõusaali külastamise aastanormi pidulikult täidetuks :)
meie aktsioon sai alguse sellest hobusest, kelle suhu ei sünni vaadata ja kui ta tasuta kätte juhtunud, siis ei tahaks nagu külapeale ka jätta. seda enam, et tavaliselt on kingitused ebatervislikku laadi. niisiis käisime eile treeneriga uues spordipedede kinnises asutuses silmaringi arendamas, armutult rauda rebimas ning uusi moesuundi jälgimas (rannaplätud on täiesti aktsepteeritavad ilma, et keegi kahtlustaks sind, et tulid sinna vaid atraktiivseid kehasid piiluma). spinningutrenni asemel on seal majas hoopis öödisko ...
proovisime seda, teist ja kolmandat aga millegipärast jõudsime vaatamata igasuguste katapultide rohkusele lõpuks ikkagi vanade heade topispallide juurde ... spordivahendite ebaõige, kuigi mitte tahtlikult ebasihipärase, kasutamise tulemusel on mul täna hommikul käed vist valetpidi õla külge saanud ja seega kohvitassi hoidmiseks sobimatud.
loen jõusaali külastamise aastanormi pidulikult täidetuks :)
Monday, November 10, 2008
moraalne laostumine
minusugusel laiskvorstil on ilma tungiva vajaduse või motiveeriva väljakutseta jätkuvalt raske end sportlikult tegutsema sundida. salsatundi ajab lahe muss iseenesest aga pimedasse õue minekuks peab mingi piitsutavam põhjus olema.
eelmine sügis oli asi lihtne: ostsime austria lennupiletid ära ja siis polnud pääsu - tuli ka suusatama õppida. ja kuna aega oli vähe siis ei saanud ka personaalseks treeneriks lubanud tiia viilida. aga nüüd: minul pole lennupileteid ja tiia on põrandaalused treenijad järjest rohkem vabapiamisele jätnud. ja kui treener ka kohale ei tule siis jõuamegi ülima moraalilanguseni.
lihtne öelda, et pane end siis kusagile kirja ja mott olemassa. kuna mind on hea seltskonnaga ära hellitatud siis tahaks, et teised tiivulised oleks ka platsis ja asi testpidi liiga tõsiseks ei läheks. kõige suurem ringitormaja ja samas ka pidurdaja on hetkel helen: küll on tal vaja kuu aega argentiinas veinilaagrit pidada, küll on vaja vasaloppetil tasumise tundi teha, küll on vaja minu sünnipäeva eest marcialongale põgeneda. loodetavasti teeb helen meile vähemalt argentiina spordielust mingi ripoordi.
merike on lisaks ringitormlemisele teadagi meil kirglik mängur, kes vabal ajal lõunaeesti laste sünniaegu pähe õpib, nii et temagi vabaaja varud on talvel limiteeritud. kuna merike oskab suusatada ei vaja ta ka spets ettevalmistust. viib oma pütilauad saarepuude boksi ja redis tu flai.
paremate ideede puudumisel jätkan turvaliselt talveund ja ehk näen mõnd motiveerivat unenägu :)
eelmine sügis oli asi lihtne: ostsime austria lennupiletid ära ja siis polnud pääsu - tuli ka suusatama õppida. ja kuna aega oli vähe siis ei saanud ka personaalseks treeneriks lubanud tiia viilida. aga nüüd: minul pole lennupileteid ja tiia on põrandaalused treenijad järjest rohkem vabapiamisele jätnud. ja kui treener ka kohale ei tule siis jõuamegi ülima moraalilanguseni.
lihtne öelda, et pane end siis kusagile kirja ja mott olemassa. kuna mind on hea seltskonnaga ära hellitatud siis tahaks, et teised tiivulised oleks ka platsis ja asi testpidi liiga tõsiseks ei läheks. kõige suurem ringitormaja ja samas ka pidurdaja on hetkel helen: küll on tal vaja kuu aega argentiinas veinilaagrit pidada, küll on vaja vasaloppetil tasumise tundi teha, küll on vaja minu sünnipäeva eest marcialongale põgeneda. loodetavasti teeb helen meile vähemalt argentiina spordielust mingi ripoordi.
merike on lisaks ringitormlemisele teadagi meil kirglik mängur, kes vabal ajal lõunaeesti laste sünniaegu pähe õpib, nii et temagi vabaaja varud on talvel limiteeritud. kuna merike oskab suusatada ei vaja ta ka spets ettevalmistust. viib oma pütilauad saarepuude boksi ja redis tu flai.
paremate ideede puudumisel jätkan turvaliselt talveund ja ehk näen mõnd motiveerivat unenägu :)
Sunday, November 2, 2008
lumelaager vol 2
nii nagu korralikkudel sporditiimidel muiste, oli inglitelgi vaja hooaega analüüsivat üritust. pealinnas toimunud grande finale oli ju pigem viienda etapi eest :)
pidulikuks õhtusöögiks varusime gurmeetoitu ja täiendasime oma läti keele sõnavara. marineeritud sitaseened kõlavad läti keeles "marinetas senes sitake". iizi.
algus oli klassikaline - ilusad plaanid ja kellaaegade sünkromine läksid üsna kähku vett vedama. helen omandas uusi võtteid tabalukkude lahtimuukimises ja merike oli samal ajal meist 30 km eemal õppimas auto lahtimuukimist. helen oli pisut edukam ja sai omadega kiiremini hakkama kui merike. aga merike sai selle eest päästeautoga mängida ja autasustamistseremooniaks jõudis ta kohale.
ja autasustamine toimus meil mitmes kategoorias. kyllit tänada pole kunagi liiast, see on selge, aga et meil oleks lihtsam teda finishist leida, kinkisime talle kirkama väliautfiti. fännide kategoorias on selge esinumber YV ja kuna yllekas on meile korduvalt vihjanud, et kust kohast fännisärki saaks muretseda siis me tikkisime talle ise miskit valmis (esimesel pildil). palju õnne ja suured tänud YV! auhinna saad kätte esimesel põkkumisel ;)
kannatlikkude taksojuhtide esinumber on muidugi meie karm konkurent tomm. aga vaevalt et ta julgeks avalikult meile poolehoidu üles näidata, nii et polnud mõtet talle särki tikkida. ja manakeride kategooria pani konkurentide puudumise tõttu kinni vahurche (tedagi on miski asi ootamas).
hommikul, kui naabripoisid oli juba poest pohmelliõlledege naasnud, ajasime tranduletid välja ja asusime eelmise aasta teekonda kordama. helenil on maal seinakella asemel naabripoisid: kui poisid lähevad hommikul küla poole on kell kümme, kui tulevad tagasi on kell juba üksteist.
varustuse poole pealt võiks esile tuua meie vapruse uute spordijookide testimisel. nimelt otsustasime proovida kuidas sobib pinjakolaada süsivesikute regulatsiooniks. et meist valesti aru ei saadaks, pean siinkohal täpsustama, et tegu oli mahla järgi suundudes tabanud meeletsegadusehoo käigus tehtud emaotsiooniostuga. see jook pole meil üleüldse tavalistis - ega me mingid sellised ei ole :) õnneks sobis see pudel ilusti ka kylli ratta joogipudeli korvi.
teekond algas rea tehniliste tõrgetega. rattad krigisesid ja loopisid ketti maha ja tegid automaatkäigukasti aga me ei murdunud. tegelt tundus, et keegi oli võrreldes eelmise aastaga mägesid madalamaks nühkinud ja ka ilm oli vaheldusrikkam.
meremäe juurde oli uus vaatetorn püsti pandud, nii et seekord saime rohkem kõrgusi vallutada. teel kohtusime veel hunniku ratturitega, kes olid mudasemad kui paide etapi lõpetajad. aga vähmasti oli neil ketiõli, millega mu ratast koostööaltimaks tuunida.
vastseliina linnusest oli keegi poodiumi pihta pannud. võttis ikka nõutuks küll. me merikesega ronisime siis nii kõrgele kui andis ja leffitasime oma suure mure tuulde.
see on ikka nii ilus koht.
piiri kõrtsi olid laisad inimesed lukku keeranud ja niisiis läksime uut teejoomise kohta otsima.
kuna vahepeal oli päike nii ilusasti paistma hakanud siis tegime vaatetorni juures uue pitstopi ja mõnulesime seal avarust nautides.
torni juurest paistis kätte tareke, mille uksele koputades saimegi oma sooja joogi portsud kätte.
helen pääses kohaliku vaibakollektsiooni kallale mürgeldama. pole just tihti võimalus kõrtsi põrandale mustrite analüüsiks vaipu maha laotada :)
spordipäeva lõpuks oli inglispaa perenaine meile paar popimat käterammu lisavat harjutust välja nuputanud.
nagu lisatud klipist näha ei olnud tegu kurva töömurdmisega. positiivne eeskuju on nakkav ja peagi olid naabripoisid abis ja meie osaks jäi vaid juhendamine.
hommikuks olid spordilaagerdamise tulemused eriti hästi näha: nagu labida haarasin, nii ta murdus :) ja nagu näha pole lumelaagri jaoks lume olemasolu üldse vajalik :))
mida öelda lohutuseks õeluskott pässile, kes kardab, et ingliblogi kevadeni kollektiivpuhkusele läheb? polegi nagu eriti midagi öelda. nuputasime mis me nuputasime, aga me ei suutnud endale ühtki talvist targetit paika panna.
pidulikuks õhtusöögiks varusime gurmeetoitu ja täiendasime oma läti keele sõnavara. marineeritud sitaseened kõlavad läti keeles "marinetas senes sitake". iizi.
algus oli klassikaline - ilusad plaanid ja kellaaegade sünkromine läksid üsna kähku vett vedama. helen omandas uusi võtteid tabalukkude lahtimuukimises ja merike oli samal ajal meist 30 km eemal õppimas auto lahtimuukimist. helen oli pisut edukam ja sai omadega kiiremini hakkama kui merike. aga merike sai selle eest päästeautoga mängida ja autasustamistseremooniaks jõudis ta kohale.
ja autasustamine toimus meil mitmes kategoorias. kyllit tänada pole kunagi liiast, see on selge, aga et meil oleks lihtsam teda finishist leida, kinkisime talle kirkama väliautfiti. fännide kategoorias on selge esinumber YV ja kuna yllekas on meile korduvalt vihjanud, et kust kohast fännisärki saaks muretseda siis me tikkisime talle ise miskit valmis (esimesel pildil). palju õnne ja suured tänud YV! auhinna saad kätte esimesel põkkumisel ;)
kannatlikkude taksojuhtide esinumber on muidugi meie karm konkurent tomm. aga vaevalt et ta julgeks avalikult meile poolehoidu üles näidata, nii et polnud mõtet talle särki tikkida. ja manakeride kategooria pani konkurentide puudumise tõttu kinni vahurche (tedagi on miski asi ootamas).
hommikul, kui naabripoisid oli juba poest pohmelliõlledege naasnud, ajasime tranduletid välja ja asusime eelmise aasta teekonda kordama. helenil on maal seinakella asemel naabripoisid: kui poisid lähevad hommikul küla poole on kell kümme, kui tulevad tagasi on kell juba üksteist.
varustuse poole pealt võiks esile tuua meie vapruse uute spordijookide testimisel. nimelt otsustasime proovida kuidas sobib pinjakolaada süsivesikute regulatsiooniks. et meist valesti aru ei saadaks, pean siinkohal täpsustama, et tegu oli mahla järgi suundudes tabanud meeletsegadusehoo käigus tehtud emaotsiooniostuga. see jook pole meil üleüldse tavalistis - ega me mingid sellised ei ole :) õnneks sobis see pudel ilusti ka kylli ratta joogipudeli korvi.
teekond algas rea tehniliste tõrgetega. rattad krigisesid ja loopisid ketti maha ja tegid automaatkäigukasti aga me ei murdunud. tegelt tundus, et keegi oli võrreldes eelmise aastaga mägesid madalamaks nühkinud ja ka ilm oli vaheldusrikkam.
meremäe juurde oli uus vaatetorn püsti pandud, nii et seekord saime rohkem kõrgusi vallutada. teel kohtusime veel hunniku ratturitega, kes olid mudasemad kui paide etapi lõpetajad. aga vähmasti oli neil ketiõli, millega mu ratast koostööaltimaks tuunida.
vastseliina linnusest oli keegi poodiumi pihta pannud. võttis ikka nõutuks küll. me merikesega ronisime siis nii kõrgele kui andis ja leffitasime oma suure mure tuulde.
see on ikka nii ilus koht.
piiri kõrtsi olid laisad inimesed lukku keeranud ja niisiis läksime uut teejoomise kohta otsima.
kuna vahepeal oli päike nii ilusasti paistma hakanud siis tegime vaatetorni juures uue pitstopi ja mõnulesime seal avarust nautides.
torni juurest paistis kätte tareke, mille uksele koputades saimegi oma sooja joogi portsud kätte.
helen pääses kohaliku vaibakollektsiooni kallale mürgeldama. pole just tihti võimalus kõrtsi põrandale mustrite analüüsiks vaipu maha laotada :)
spordipäeva lõpuks oli inglispaa perenaine meile paar popimat käterammu lisavat harjutust välja nuputanud.
nagu lisatud klipist näha ei olnud tegu kurva töömurdmisega. positiivne eeskuju on nakkav ja peagi olid naabripoisid abis ja meie osaks jäi vaid juhendamine.
hommikuks olid spordilaagerdamise tulemused eriti hästi näha: nagu labida haarasin, nii ta murdus :) ja nagu näha pole lumelaagri jaoks lume olemasolu üldse vajalik :))
mida öelda lohutuseks õeluskott pässile, kes kardab, et ingliblogi kevadeni kollektiivpuhkusele läheb? polegi nagu eriti midagi öelda. nuputasime mis me nuputasime, aga me ei suutnud endale ühtki talvist targetit paika panna.
Monday, October 27, 2008
Sunday, October 26, 2008
transporditerrorismus
manakeri ütleks kindasti, et ma ju rääkisin teile - ei ole vaja talina minna! et kõik töö (st hooaja tulemuste süvaanalüüs) tegemata jne ja ei ole mingit põhjust lõpupeole minna. aga kesse ikka vanemat ja targemat kuulab!
niisiis, tegin enda arvates megadiili - üks burger ja kaks lihapirukat ja sind viiakse offisist otse heleni poole. aga kui soss on samal ajal teel mõnele data-error-systems üritusele siis peaks see igaüht ettevaatlikumaks tegema. mugava transporteenuse asemel sai mulle osaks täielik terrorism - keegi ei arvestanud, et mul oleks võinud seljas olla kortsumist mittekannatav garderoob ja peas lokirullid. selle asemel volditi mind ekipaazi kus peale minu oli reisijateks veel kolm noormeest pikkusega 190+ ja karu, kes üritas läpakaga tööd teha. lisaks kõigele keeldus soss gaasipedaali kasutamist ja seega kestis selline volditud olek igavesti. väike positiivne noot ka: kastani poe burksis on piisavalt palju kapsast, et olla kindel eesti põllumeeste jätkusuutlikusele ka majandussurutise tingimustes.
järgmine transpordiskeem tuli teha rahatunneli kaevetöödelt kluppi. tipporienteerujatena ei läinudki meil rokem kui neli ringi tartu maantee lähistel kõikvõimalike lähenemisskeemidega, enne kui auto pargitud sai. ja klubist tommi grilli saime juba kaasvõistlejate lahkel sekkumisel.
merike oli vähe kavalam - tal oli ester ;)
lahja laubä jätkus uute piinamismeetoditega. tundsin end nagu leo getz surmarelvast keda kõikjal kotitakse. arvad et tomm ja helen teevad teene, kui otsustavad sind pealinnast koju sõidutada aga ... tomm tegi hommikul kõik minu kahtluste hajutamiseks - luges katkendeid mihkel raua raamatust ja pakkus purgist angerjat. terror algas autos kui vikerraadiost hakkas soovisaade tulema. kanali vahetus ei tulnud esipingi poolt kõne allagi. palusin neil viimases hädas vaid tõotada, et mulle iialgi selliste leidade häälega raadioõnnesoovi ei tehaks aga teate küll kuidas selle kõrbes hüüdmisega on. õnneks on rohelised niidud täiesti lahja laupäeva laul...
ühesõnaga, biveer: lihtsad ja odavad lahendused võrduvad teenus kvaliteediga.
niisiis, tegin enda arvates megadiili - üks burger ja kaks lihapirukat ja sind viiakse offisist otse heleni poole. aga kui soss on samal ajal teel mõnele data-error-systems üritusele siis peaks see igaüht ettevaatlikumaks tegema. mugava transporteenuse asemel sai mulle osaks täielik terrorism - keegi ei arvestanud, et mul oleks võinud seljas olla kortsumist mittekannatav garderoob ja peas lokirullid. selle asemel volditi mind ekipaazi kus peale minu oli reisijateks veel kolm noormeest pikkusega 190+ ja karu, kes üritas läpakaga tööd teha. lisaks kõigele keeldus soss gaasipedaali kasutamist ja seega kestis selline volditud olek igavesti. väike positiivne noot ka: kastani poe burksis on piisavalt palju kapsast, et olla kindel eesti põllumeeste jätkusuutlikusele ka majandussurutise tingimustes.
järgmine transpordiskeem tuli teha rahatunneli kaevetöödelt kluppi. tipporienteerujatena ei läinudki meil rokem kui neli ringi tartu maantee lähistel kõikvõimalike lähenemisskeemidega, enne kui auto pargitud sai. ja klubist tommi grilli saime juba kaasvõistlejate lahkel sekkumisel.
merike oli vähe kavalam - tal oli ester ;)
lahja laubä jätkus uute piinamismeetoditega. tundsin end nagu leo getz surmarelvast keda kõikjal kotitakse. arvad et tomm ja helen teevad teene, kui otsustavad sind pealinnast koju sõidutada aga ... tomm tegi hommikul kõik minu kahtluste hajutamiseks - luges katkendeid mihkel raua raamatust ja pakkus purgist angerjat. terror algas autos kui vikerraadiost hakkas soovisaade tulema. kanali vahetus ei tulnud esipingi poolt kõne allagi. palusin neil viimases hädas vaid tõotada, et mulle iialgi selliste leidade häälega raadioõnnesoovi ei tehaks aga teate küll kuidas selle kõrbes hüüdmisega on. õnneks on rohelised niidud täiesti lahja laupäeva laul...
ühesõnaga, biveer: lihtsad ja odavad lahendused võrduvad teenus kvaliteediga.
Wednesday, October 22, 2008
küsimus suurele ringile
kas ma jalutasin täna trennist koju autovõtmed pihus aga auto jäi trenni kõrvale parklasse?
Sunday, October 19, 2008
küllit tegemas
kõik algas sellest, et pidin karmi konkurendi aka amööbi supoortima amsderdami maratonile.alles siis sain aru KUI raske võib olla külli elu. konkurent amööb oli "tänu" paljudele koosviibimistele koos inglitega omandanud nii mõnedki mittevajalikud stardieelsed toimingud: porque porque eelmisel päeval, appike-kuna on stardiaeg hommikul ning ....mis kõige olulisem...issake MIDA ma ometi selga panen. kui kõik see korrutada vajaoleva varustuse listiga xdreamil ning udupeade arvuga (3)... siis lõin ikka küllile kulpi küll! ning kui lisaks arvestada, et amööbil oli tähistatud rada ja isegi eeldatav finishiaeg...me aga oleme lihtsalt jummala kädessa, siis tnx küllile kõige nende kordade eest! ja talle vist ei pakkuta iga saja meetri pärast mõnusat valge veini kõrtsi, vaid hoopis head vaffat sood ja pärast peab selle asemel et itaaliakas relax olla hoopis tegema transfeeri tallinn tartu... tnx veel kord!
support oli olla ikka palju raskem kui olla rajal ...ja nii ma viskasingi õhku lubaduse, et berliinis sügis 2009 olen joonel. ka amööb tahab oma amööbliikumit finishijoonel veidi parandada. nii et siis saab testida ka kohaliku pakihoidu ja tõenäoliselt ei tule ka õlu/vein otse finishisse.
stardis sai nähtud küll ühel tütarlapsel kottis sulgi puistavaid ingli tiibu, aga trackil oli olid ikka oopis teised poisid seekord.
stardis sai nähtud küll ühel tütarlapsel kottis sulgi puistavaid ingli tiibu, aga trackil oli olid ikka oopis teised poisid seekord.
Saturday, October 11, 2008
harjutused iseseisvaks eluks
see nädalavahetus on täis seiku seeriast: minuga juhtub alati midagi ...
näiteks avasin ma kodus paanikaosakonna, kuna kompass oli lootusetult kadunud. minu pahameel sai ebaõiglaselt muidugi liisu kaela välja elatud. pln vbndst. niisiis tuli pärast kubija rulluisutrenni ja bussijaama punase vaiba tseremooniat veel kosele kompassilaenutusse sõita. no ja loomulikult oli mu kompass mul kotis, nagu selgus õhtul kola lahti pakkides ...
no ja siis läksin ma merikese autost õhtul pluusi väel korraks miskit võtma ja tõmbasin turvakodu välisukse sneprisse ja olin sunnitud abi otsides naabertrepikoja rahva uksekelli helistama ning uusi tutvusi sõlmima.
iseseisev elu seisnes aga selles, et nii kylli kui ka manakeri polnud meid turvamas. me siis kindlustasime oma seljatagust nagu oskasime. olime eelmise aasta rogainist midagi õppinud ja teadsime, et jahimeestega peavad sotid selged olema. kohaliku jahmeeste esindajaga sai siis tehtud diil: meie ei puutu ka suurima nälja korral tema notsude maisi ja tema vastutasuks ei lase meid jäneste pähe maha.
voormapp hullumajas ei möödunud sündmustevaeselt (näiteks tutvusime noormehega kellel oli nii eksklusiivne särk, et seda saab ainult tartust). selle tulemusel oli hommik nagu oli. helen sai igatahes riidesse ja ka autosse üles ärkamata ja ta väitis, et merikese hotelli pakutav uni on täiesti ebapiisavalt serveeritult.
maanteel tahtis saatus meile vihjata, et võiksime ikka koju jääda ja saatis maanteele ette lambakarja. kangekaelsusega ja allumatusega on meil jätkuvalt kõik hästi ja sofistikeeritult serveeritud vihjed ei ole arusaamiseks. ju need lambad tahtsid vihjata, et täna päike välja ei tule...
kohapeal anti meile kätte pakk kaarte. viis tükki kogunisti. ülipingelise ja mõttemaailma avardava tiimmiitingu käigus sai pandud paika jalutuskäigu strateegia: lähme kuhugi ja siis vaatame mis saab. igaks juhuks käisime vihjeid küsimas ka mari-siimu käest, kellega koos veetsimegi hiljem suurema osa oma teekonnast.
stardis saime jälle pisut targemaks, sest selgus suure kaardipaki saladus - osad neist pidid veekindad olema, aga keegi polnud minu jaoks sinna vastavat rasvases punases kirjas märget teinud. me õigustasime oma kilekotiga kaasaveetavat kaarti kui 2in2 lahendust seenekorjamiseks. ja juba õige varsti tekkisid meil esimesed kukekad kaardi kõrvale kotti ;)
teel tundmatusse saime ka teada miks meil pole vähematki lootust siin lõunaosariikide farmerite aedadest persikuid leida - kliima pidi jahedaks ajama põhja-läti jahedus. niisiis ümberkorrigeerisime oma päevase toiduratsiooni jaotusgraafikut ja pool tundi pärast starti oli seljakott vabanenud pooltest kaastehtud võileibadest. mitte ma aru ei saa, kuda see kõht nii ruttu tühjaks sai - klubist tulles sai ju ometi söödud ...
ka siim sai aru, kui saamatud me omadega oleme ja üritas meid aidata delikaatsete vihjetega. kui me enam temaga sammu ei jaksanud pidada või muidu loodust vaatelema jäime, siis ta tõmbas meile vihjeks tee peale nooled maha. hiljem aitas ta metsa forseerides oksi kinni hoida ja poole päeva pärast kinkis juba ka lilli :)
helen leidis jalutamis hõlbustamiseks kuldnupuga spatsiirtoki ja ei lahkunud sellest ka pärast finišit.
a metsas oli üldiselt tore nagu ikka. oli kukeseeni, oli pohli ja jõffikaid. leidus ka konte. merike arvas muidugi , et sellega on gõudiskavrite kadumise müsteerium nüüd lahendatud.
mingil hetkel keeldusin oma tosse märjaks tegema ja läbisin rajalõigu paljajalu. eks vist tänu sellele jahutusele, mul õhtul veel nii asjalikud tantsujalad olidki ;)
kuigi sel aastal sai tunnike kauem rogainitud, ei kõndinud me finišis seekord robotsammul vaid suutsime viimastel kilomeetritel isegi mõningast tempot arendada. see kiirenduslõik ei olnud tingitud meie sportlikest ambitsioonidest vaid röökivate lõunanaabrite seltskonnast, kes soovis meiega nähtavasti infovahetusse laskuda.
helen sõitis pärast värskeõhuprotseduure tommtaksoga pealinna ispaania poisse vaatama ja meie merikesega hakkasime otsima võru linnas saunatamise võimalusi. mõeldud, bjuutislibitud, veel nats mõeldud suundusime taas hullumajja. pehmendasime konte nagu oskasime ja kui teksad juba niiskusest pikemaks hakkasid venima oli meil selleks korraks tantsudoos täis ka ;) igaks juhuks tegin täna tunnikese salsat otsa, et jalad päris puhkereziimile ei lülituks. meil ju varsti ees obinitsa lumelaager ja ingelspaa esmakülastus :)
PS. seekord on piltide autoriks lõunaingel merike, kes oli selles ametis esmakordselt.
näiteks avasin ma kodus paanikaosakonna, kuna kompass oli lootusetult kadunud. minu pahameel sai ebaõiglaselt muidugi liisu kaela välja elatud. pln vbndst. niisiis tuli pärast kubija rulluisutrenni ja bussijaama punase vaiba tseremooniat veel kosele kompassilaenutusse sõita. no ja loomulikult oli mu kompass mul kotis, nagu selgus õhtul kola lahti pakkides ...
no ja siis läksin ma merikese autost õhtul pluusi väel korraks miskit võtma ja tõmbasin turvakodu välisukse sneprisse ja olin sunnitud abi otsides naabertrepikoja rahva uksekelli helistama ning uusi tutvusi sõlmima.
iseseisev elu seisnes aga selles, et nii kylli kui ka manakeri polnud meid turvamas. me siis kindlustasime oma seljatagust nagu oskasime. olime eelmise aasta rogainist midagi õppinud ja teadsime, et jahimeestega peavad sotid selged olema. kohaliku jahmeeste esindajaga sai siis tehtud diil: meie ei puutu ka suurima nälja korral tema notsude maisi ja tema vastutasuks ei lase meid jäneste pähe maha.
voormapp hullumajas ei möödunud sündmustevaeselt (näiteks tutvusime noormehega kellel oli nii eksklusiivne särk, et seda saab ainult tartust). selle tulemusel oli hommik nagu oli. helen sai igatahes riidesse ja ka autosse üles ärkamata ja ta väitis, et merikese hotelli pakutav uni on täiesti ebapiisavalt serveeritult.
maanteel tahtis saatus meile vihjata, et võiksime ikka koju jääda ja saatis maanteele ette lambakarja. kangekaelsusega ja allumatusega on meil jätkuvalt kõik hästi ja sofistikeeritult serveeritud vihjed ei ole arusaamiseks. ju need lambad tahtsid vihjata, et täna päike välja ei tule...
kohapeal anti meile kätte pakk kaarte. viis tükki kogunisti. ülipingelise ja mõttemaailma avardava tiimmiitingu käigus sai pandud paika jalutuskäigu strateegia: lähme kuhugi ja siis vaatame mis saab. igaks juhuks käisime vihjeid küsimas ka mari-siimu käest, kellega koos veetsimegi hiljem suurema osa oma teekonnast.
stardis saime jälle pisut targemaks, sest selgus suure kaardipaki saladus - osad neist pidid veekindad olema, aga keegi polnud minu jaoks sinna vastavat rasvases punases kirjas märget teinud. me õigustasime oma kilekotiga kaasaveetavat kaarti kui 2in2 lahendust seenekorjamiseks. ja juba õige varsti tekkisid meil esimesed kukekad kaardi kõrvale kotti ;)
teel tundmatusse saime ka teada miks meil pole vähematki lootust siin lõunaosariikide farmerite aedadest persikuid leida - kliima pidi jahedaks ajama põhja-läti jahedus. niisiis ümberkorrigeerisime oma päevase toiduratsiooni jaotusgraafikut ja pool tundi pärast starti oli seljakott vabanenud pooltest kaastehtud võileibadest. mitte ma aru ei saa, kuda see kõht nii ruttu tühjaks sai - klubist tulles sai ju ometi söödud ...
ka siim sai aru, kui saamatud me omadega oleme ja üritas meid aidata delikaatsete vihjetega. kui me enam temaga sammu ei jaksanud pidada või muidu loodust vaatelema jäime, siis ta tõmbas meile vihjeks tee peale nooled maha. hiljem aitas ta metsa forseerides oksi kinni hoida ja poole päeva pärast kinkis juba ka lilli :)
helen leidis jalutamis hõlbustamiseks kuldnupuga spatsiirtoki ja ei lahkunud sellest ka pärast finišit.
a metsas oli üldiselt tore nagu ikka. oli kukeseeni, oli pohli ja jõffikaid. leidus ka konte. merike arvas muidugi , et sellega on gõudiskavrite kadumise müsteerium nüüd lahendatud.
mingil hetkel keeldusin oma tosse märjaks tegema ja läbisin rajalõigu paljajalu. eks vist tänu sellele jahutusele, mul õhtul veel nii asjalikud tantsujalad olidki ;)
kuigi sel aastal sai tunnike kauem rogainitud, ei kõndinud me finišis seekord robotsammul vaid suutsime viimastel kilomeetritel isegi mõningast tempot arendada. see kiirenduslõik ei olnud tingitud meie sportlikest ambitsioonidest vaid röökivate lõunanaabrite seltskonnast, kes soovis meiega nähtavasti infovahetusse laskuda.
helen sõitis pärast värskeõhuprotseduure tommtaksoga pealinna ispaania poisse vaatama ja meie merikesega hakkasime otsima võru linnas saunatamise võimalusi. mõeldud, bjuutislibitud, veel nats mõeldud suundusime taas hullumajja. pehmendasime konte nagu oskasime ja kui teksad juba niiskusest pikemaks hakkasid venima oli meil selleks korraks tantsudoos täis ka ;) igaks juhuks tegin täna tunnikese salsat otsa, et jalad päris puhkereziimile ei lülituks. meil ju varsti ees obinitsa lumelaager ja ingelspaa esmakülastus :)
PS. seekord on piltide autoriks lõunaingel merike, kes oli selles ametis esmakordselt.
Monday, October 6, 2008
lõppvaatus leppojal
oleme järjekordselt suuremate kaotusteta metsast koju tagasi jõudnud. merikese haanjast äravarastamise usaldasime kõige kogenumale ninjale, st merikesele endale.
stardi eelõhtul ootas meid teadagi sveedbanki tagune pastarestoran-inglihotell-ilusalong oma tuntud headuses. hommikune äratuskell polnud suurem sõber. me olime nii unised, et ei suutnud isegi korralikku kostüümidraamat käima tõmmata.
esialgne plaan dziibiga metsa minna ei leidnud kylli poolt ovatsioonidega vastuvõttu. ta lähenes asjale liiga praktiliselt, sest dziibi katus on oluliselt kõrgem ratastepaigalduskoht kui ta tavapäraselt harjunud on. ja abistavat taburetikest polnud ka käepärast. olukord lahenes ettearvatult: vajalikul hetkel leidus alati mõni kraanakasvu noormees, kes parasjagu autost mööda jalutas. tänu teile töökad käed!
stardi eelõhtul ootas meid teadagi sveedbanki tagune pastarestoran-inglihotell-ilusalong oma tuntud headuses. hommikune äratuskell polnud suurem sõber. me olime nii unised, et ei suutnud isegi korralikku kostüümidraamat käima tõmmata.
esialgne plaan dziibiga metsa minna ei leidnud kylli poolt ovatsioonidega vastuvõttu. ta lähenes asjale liiga praktiliselt, sest dziibi katus on oluliselt kõrgem ratastepaigalduskoht kui ta tavapäraselt harjunud on. ja abistavat taburetikest polnud ka käepärast. olukord lahenes ettearvatult: vajalikul hetkel leidus alati mõni kraanakasvu noormees, kes parasjagu autost mööda jalutas. tänu teile töökad käed!
rattaparkla juures võttis meid vastu urmo isiklikult. olime just oma käepaelad kätte saanud ja saime koheselt juhtida ta tähelepanu värvivaliku puudujääkidele. õppimisvõimega on sellel poisil halvasti, sest eelmine kord sai ju kõik puust ja punaselt ette näidatud. aga kuna me oleme loomult lahked siis on tal kevadeni aega end parandada. samas pidime ka praktilise näite varal talle tõestama, et meie kostüümid on rattasõiduks ülisobilikud. kahjuks oli meis kõhklejaid teisigi. teel parklast diskateekasse ja tagasi kuuldus kõikvõimalikke ebasportlikke ja ülisportlikke kommentaare meie kohta. ühed poisid olid omaette suisa kurjustanud, et need blondid teevad meile alati ära ...
no ja siis läks madin lahti. start meenutas dolomitenlaufi suusamaratoni kus sai siksaksuustamist tehtud. mina ja merike pole teadagi mingid jooksugurud (nagu näha ka lisatud klipist) ja tosserdasime nagu oskasime. osadele kaasvõistlejatele meenutasime ka igaksjuhuks, et rõõmus meel ei ole sellel üritusel keelatud.
leppojale jõudes otsisime kohe kiirelt manakeri üles, et enne starti karma balanksu saada. mädal üle antud, kablutasime tagasi parklasse faintuuningusse.
no ja siis läks madin lahti. start meenutas dolomitenlaufi suusamaratoni kus sai siksaksuustamist tehtud. mina ja merike pole teadagi mingid jooksugurud (nagu näha ka lisatud klipist) ja tosserdasime nagu oskasime. osadele kaasvõistlejatele meenutasime ka igaksjuhuks, et rõõmus meel ei ole sellel üritusel keelatud.
kanuualas oli meie saabumiseks reha tehtud ja nii me siis võtsime esimese, mis vähegi meie küünelakiga sobiks. ilmnes, et see pole üldsegist mitte kõige kindlam aparaat. me muudkui libisesime mööda pinki edasi tagasi ja hädaldasime, et kann on liiga prink, sest vähe vedelam ollus oleks ehk ühtlasemalt mööda pinki laiali valgunud :)
õnneks olid suuremad träffikdzämmid selleks ajaks lahenenud ja me saime ikka liikuma. esimeses kahes punktis ootas mind ees karastav jõeületus, sest kanuud punkti juurde navigeerida oli mõtetu. tuli nats jalutada kanuudest moodustatud pontoonsillakest mööda kaldale ja siis leida sõber kelle käest kinni võta, et oleks julgem vette astuda ja tegu teha. kuna ma sain niivõrd eksklusiivse lõigu enda kanda jäi ka inglijoogi pudel esialgu minu kontrolli alla.
õnneks olid suuremad träffikdzämmid selleks ajaks lahenenud ja me saime ikka liikuma. esimeses kahes punktis ootas mind ees karastav jõeületus, sest kanuud punkti juurde navigeerida oli mõtetu. tuli nats jalutada kanuudest moodustatud pontoonsillakest mööda kaldale ja siis leida sõber kelle käest kinni võta, et oleks julgem vette astuda ja tegu teha. kuna ma sain niivõrd eksklusiivse lõigu enda kanda jäi ka inglijoogi pudel esialgu minu kontrolli alla.
jõekaldal leidus aegaajalt kodanikke, kes tegelesid kanuude veest tühjaks kallamisega või niisama vees tshillimisega.
ühes kanuupunktis leidsid meiesugused pimekanad tera - manööverdasime kogemata otse punktile pihta, seda ise märkamata. ma hakkasin juba kanuust välja ronima kui avastasime, et piiksutamise asi ripub helenil näo ees :))))
ühes kanuupunktis leidsid meiesugused pimekanad tera - manööverdasime kogemata otse punktile pihta, seda ise märkamata. ma hakkasin juba kanuust välja ronima kui avastasime, et piiksutamise asi ripub helenil näo ees :))))
igatahes oli seekord päris lõbus purjetamine. randumispaigas oli taas nagu tellitult üks noormees abis meid kaldale aitama ja kanuud järsakust üles tõmbama. sellist initsiatiivi ei saanud me ju ometi pärssima hakata ;) tänks, noormees, kiip gõuing!
pärast kanuutamist läks jälle meie trumpalaks st maleks. nagu tööjaotus sellistel puhkudel ette näeb - helen ja merike mõõtsid ja kaalusid ja mina kirjutasin.
tulemus oli liigagi suurepärane, sest vaevalt jõudsime meiki korrastada kui meid juba trahviringist minema aeti. küll see heleni randmepael on ikka väärt kraam. see on suisa nii väärt kraam, et selle olemasolu võttis meil pisut harjumisaega. vaatamata eksklusiivsele atribuudile kippusime esialgu ikka huuli värvima päikeseprilli klaasidega peegeldades :)
mingil hetkel oli kõht juba päris tühi ja kogu meie toidutagavara koosnes vaid kummikommidest, mida mina tavaliselt ei söö. igaüks sai 3 kommi ja nende najal me siis tiksusime. üks poiss küll arvas, et me ei peaks niimoodi toiduga liialdama, et kes neid kaloreid küll ära jõuab põleteda, aga me ikka riskisime.
rattasõit oli ilus ja päikesepaisteline. vahepeal saime ka pisut hüppenööriga hüpata ja järvemõõtmisel silmamõõtu arendada. hiljem kuulsime, et leidus raffast, kes lõid oma matemaatikavalemite tagavara lauale ja arvutasid küll järve ümbermõõte küll järve suurust kuupmeetrites!!!!!! meil ei tulnud selline variant hetkeksi kaalumisele. selle asemel kasutasime tavapärast meetodit: kõhutunde ja kõrvalt kuuldud kommentaaride segu. järvejooksul kohtasime ka arajakaid, kes olid kogemata memmekate rajale eksinud. vaatamata meie teavitustööle ei mõelnudki nad tagasi pöörata vaid kihutasid meist mööda. viisakamad muidugi vabandasid sellise barbaarsuse pärast.
hilisemal rattatiirul kohtasime suisa punase raamatu väärilisi meessoost kaasvõistlejaid. selle asemel, et paluda meil tiivad kokku voltida, et meist mööda kihutada, ütlesid nad et, sõitke te ees - meil pole kuhugi kiiret ....
metsatulekahjust põlenud mets oli päris nukker vaatepilt, see eest järveäärne matkarada oli väga lõbus ja meenutas "velkam tu ze singel" üritust. sellel lõigul leidus ka vapraid kes julgesid meie rajaleidmisoskusi usaldada.
mingil hetkel oli kõht juba päris tühi ja kogu meie toidutagavara koosnes vaid kummikommidest, mida mina tavaliselt ei söö. igaüks sai 3 kommi ja nende najal me siis tiksusime. üks poiss küll arvas, et me ei peaks niimoodi toiduga liialdama, et kes neid kaloreid küll ära jõuab põleteda, aga me ikka riskisime.
finishis ootas meid teadagi kontrollpostikast ja kaava serveerimiseks paidest ostetud roosad pokaalid. premeerisime ennast ja buliimitsesime nagu oskasime. eriti hästi läksid peale heleni tehtud võileivad, mis pärast kanuutamist tundusid liigsetena. kommikommimaffia andis muidugi koolaussidele tuld. õnneks jäi meil neid pisut järgi, et tasuda vapratele rattapesijatele.
kondilõdvestus kolhoosi teel toimus nii ees- kui järelkavaga. rattapesu oli sinna juurde veel ekstra ekstra boonuseks.
kondilõdvestus kolhoosi teel toimus nii ees- kui järelkavaga. rattapesu oli sinna juurde veel ekstra ekstra boonuseks.
Wednesday, October 1, 2008
ideekonkurss: kuidas varastada merikest
seoses eeloleva nädalavahetuse üle keskmise keerukamate logistikaülesannetega kuulutan siinkohal välja ideekonkursi merikese haanjast äraviimiseks. operatsioon tuleb ellu viia laupäeval ja valgel ajal.
Monday, September 29, 2008
mitte-midagi-ei-pea-tegema pühapäev
jah, ka selliseid pühapäevi tuleb ette. aga tundub et see ei ole uue traditsiooni algus ja järgmine nädal on taas äratuskellaärkamine. kurjad keeled, kes on süüdistanud meid tegevusetuses, on tuginenud vaid regulaarselt mittelaekuvatele veebiripootidele. reaalsus on vastupidine, sihitut poolsportlikku sibamist on olnud kuhjaga, lissalt ingeldamine on toimunud vaid mentaalselt.
näiteks toimus väljasõit lõunaingli kodumetsadesse, sealset renoveeritud uisurada testima ja ühtlasi sai põhjalikult skriinitud ka seenemetsaalust. uskumatu, aga kui uisud jalga tõmbasime tuli PÄIKE välja! helen jooksutas samal ajal pealinnas meie amööbist konkurenti, kes läheb varsti amsteli joomise eelsele jooksule.
veelkord sai läbi tallatud ka rattamaratoni lühike maa, et näidata ka liisule, et mis värk on. treener mardiga stardieelne vaimne häälestamine tõi edu. prioriteedid olid paigas ja avile massale orasele panime pähe. ei saa märkimata jätta, et liisu polnud varem kunagi nii pikka maad rattaga läbinud.
ja mingi hetk jõudsin ma oma elu esimesele kergejõustikuvõistlusele, sest käisin mõneks tunniks segamas soosaar data error systems tiimi. nüüd ma tean, et kosel on staadion, ja et kergejõustikukohtunikud ei ole omavahel suured sõbrad ...
no ja siis jõudis kätte ka minu tähetund, mil mind võeti kaasa sprindirada ehitama. mis saab olla parem kui tähestiku õppimise frustratsiooni väljaalamine autokummide loopimisse ... heleni ja kylliga sai lisaks tugevdatud seljalihaseid kõikvõimalike kastitarimisharjutustega. aga kui sul on roosa tupsudega peapael, siis läheb kõik ludinal ;)
rattamaratoniga seoses ilmus välja uus liik tegijaid eesti mehi.
tegija kõne reisoffisisse: teate, ma jäin siin natsa haigeks ja sooviks ümberregistreerida.
aet: kas soovite pikka distantsi lühikese vastu vahetada.
tegija: ei, ma tahaks ikka pikemale distantsile minna. ma ei jaksa kiirest praegu sõita aga lühikesel maal ei saa aeglaselt sõita. pange mind pikale kirja, seal võib rahulikult loksuda.
nõu komments.
helen nägi rattamaratoni stardis ka uut enesetapumeetodit: ajavõtukiip tuleb kinnitada kaablijuhtmega ümber randme ja nii kõvasti kinni tõmmata, et veenid ei lekiks. kahjuks ei austanud helen inimvabadusi ja nurjas vähemalt kolm sellist projekti.
üritus ise oli inglitiimi poolt kaetud. see et vahur mulle needuse kaela saatis oli muidugi ebailus. ma ju kogemata unustasin selle medali omale kaela.
viimane ettevõtmine oli laupäevane jalutuskäik-rajakoristus.
minu ja kylli jalutada jäeti lõik palu-astuvere. seal saime me sõbraks ylimeganunnude kitsekestega, keda ma sõpruse märgiks raudrohuga meelitasin. jalutuskäik algas kohe positiivse leiuga: sain viieka. edaspidi järgnes juba tavalisem kraam. sel aastal me ei leidnud ühtegi porilauda ega rattaketti ega ilukilpi ega ilusate poisteportreedega geelipakki. nüüd on popp süüa mingit essebeerohelist hamabapastatuubi pakitud ollust. peab see vast nälg olema, brrrrrr...
sellest nädalast hakkan tubliks ja katkestan oma kolmenädalase treeningpausi. trenni hakkan tegema oma uue rattaga. see peaks nüüd küll ise mäest üles sõitma ;)
aga pässi jama töötutest inglitest ärge pange tähele. ta näeb unes, et käib aivar riisaluga hongkongis vee all asuvas baaris pidu panemas - selliste inimestega suheldes kasvatame endas empaatiavõimet ja oleme ise veelgi tublimad.
ja nüüd ei jää muud üle kui heleni koostatud ingellist läbitöötada ja eeloleva nädalavahetuse kostüümidraamaks end üles kütta :D
näiteks toimus väljasõit lõunaingli kodumetsadesse, sealset renoveeritud uisurada testima ja ühtlasi sai põhjalikult skriinitud ka seenemetsaalust. uskumatu, aga kui uisud jalga tõmbasime tuli PÄIKE välja! helen jooksutas samal ajal pealinnas meie amööbist konkurenti, kes läheb varsti amsteli joomise eelsele jooksule.
veelkord sai läbi tallatud ka rattamaratoni lühike maa, et näidata ka liisule, et mis värk on. treener mardiga stardieelne vaimne häälestamine tõi edu. prioriteedid olid paigas ja avile massale orasele panime pähe. ei saa märkimata jätta, et liisu polnud varem kunagi nii pikka maad rattaga läbinud.
ja mingi hetk jõudsin ma oma elu esimesele kergejõustikuvõistlusele, sest käisin mõneks tunniks segamas soosaar data error systems tiimi. nüüd ma tean, et kosel on staadion, ja et kergejõustikukohtunikud ei ole omavahel suured sõbrad ...
no ja siis jõudis kätte ka minu tähetund, mil mind võeti kaasa sprindirada ehitama. mis saab olla parem kui tähestiku õppimise frustratsiooni väljaalamine autokummide loopimisse ... heleni ja kylliga sai lisaks tugevdatud seljalihaseid kõikvõimalike kastitarimisharjutustega. aga kui sul on roosa tupsudega peapael, siis läheb kõik ludinal ;)
rattamaratoniga seoses ilmus välja uus liik tegijaid eesti mehi.
tegija kõne reisoffisisse: teate, ma jäin siin natsa haigeks ja sooviks ümberregistreerida.
aet: kas soovite pikka distantsi lühikese vastu vahetada.
tegija: ei, ma tahaks ikka pikemale distantsile minna. ma ei jaksa kiirest praegu sõita aga lühikesel maal ei saa aeglaselt sõita. pange mind pikale kirja, seal võib rahulikult loksuda.
nõu komments.
helen nägi rattamaratoni stardis ka uut enesetapumeetodit: ajavõtukiip tuleb kinnitada kaablijuhtmega ümber randme ja nii kõvasti kinni tõmmata, et veenid ei lekiks. kahjuks ei austanud helen inimvabadusi ja nurjas vähemalt kolm sellist projekti.
üritus ise oli inglitiimi poolt kaetud. see et vahur mulle needuse kaela saatis oli muidugi ebailus. ma ju kogemata unustasin selle medali omale kaela.
viimane ettevõtmine oli laupäevane jalutuskäik-rajakoristus.
minu ja kylli jalutada jäeti lõik palu-astuvere. seal saime me sõbraks ylimeganunnude kitsekestega, keda ma sõpruse märgiks raudrohuga meelitasin. jalutuskäik algas kohe positiivse leiuga: sain viieka. edaspidi järgnes juba tavalisem kraam. sel aastal me ei leidnud ühtegi porilauda ega rattaketti ega ilukilpi ega ilusate poisteportreedega geelipakki. nüüd on popp süüa mingit essebeerohelist hamabapastatuubi pakitud ollust. peab see vast nälg olema, brrrrrr...
sellest nädalast hakkan tubliks ja katkestan oma kolmenädalase treeningpausi. trenni hakkan tegema oma uue rattaga. see peaks nüüd küll ise mäest üles sõitma ;)
aga pässi jama töötutest inglitest ärge pange tähele. ta näeb unes, et käib aivar riisaluga hongkongis vee all asuvas baaris pidu panemas - selliste inimestega suheldes kasvatame endas empaatiavõimet ja oleme ise veelgi tublimad.
ja nüüd ei jää muud üle kui heleni koostatud ingellist läbitöötada ja eeloleva nädalavahetuse kostüümidraamaks end üles kütta :D
Wednesday, September 24, 2008
kohhutav kättemaks
Thursday, September 4, 2008
korilusorienteerumine
sel teisipäeval sai saavutatud uus raffusvaheline tase. punkt üks: sel aastal esimene põlva teisipäevak mille käigus jõudsin lõppu enne kui amsterdami särgid metsast üles korjatud. punkt kaks: seeni metsa ei jätnud.
iksdriimijärgne jalanõude kuivatamine tossud rõdul tehnikaga venis nii pikaks, et esimene õueüritus sai ette võetud alles laupäeval. nimelt ilmus reedel õhtulehes sügishoroskoop, milles mul soovitati 30.augusti ja 24.septembri vahel romantilisele reisile sõita. kuna tartule on varsti lähenemas ratturite hordid siis pikemat puhkust ette võtta ei andnud ja tuli läbi ajada käepäraste vahenditega. selgus, et romantiliselt seenele minnes pole korilustulemus pooltki nii hea kui orienteerumispäevakutel, kui sul pole millessegi kukekaid panna. õnneks ei kattu minu eelistused eesti keskmiste puravikuküttide omadega, nii et järgmine päev olin sunnitud meelde tuletama marineerimiskunsti.
seekord tegime heleni ja liisuga tööjaotuse: liisu ja helen lugesid kaarti ja mina tolknesin sabas ja targutasin niisama. sellest siis ka hooaja rajaläbimise suursaavutus.
olen välja töötanud suht efektiivse liikumisviisi, mille käigus koriluse tulemused ladustatakse kapuutsis. kahjuks sai juba kolmandas punktis kapuuts täis ja tuli appi võtta mitte kõige ergonoomilisem lisavarustus, mis eriti segas kraavidest üle hüppamisel aga samas treenis muidugigi hullult piitseptsit. seekord oli metsa all isegi sel hooajal nii defkasid mustikaid ja jõhvikadki on valmis saanud. nii me siis liikusimegi ringi marjakombainitehnikas. helen hädaldas küll vahepeal, et ühte metsa ei tohi nii palju marju korraga kokku panna aga missa hädaga teed...
ja ärge arvake, et see olin mina, kes helenile pähe tegemise soovil spordimeheliku finishisprindi tegi :D
iksdriimijärgne jalanõude kuivatamine tossud rõdul tehnikaga venis nii pikaks, et esimene õueüritus sai ette võetud alles laupäeval. nimelt ilmus reedel õhtulehes sügishoroskoop, milles mul soovitati 30.augusti ja 24.septembri vahel romantilisele reisile sõita. kuna tartule on varsti lähenemas ratturite hordid siis pikemat puhkust ette võtta ei andnud ja tuli läbi ajada käepäraste vahenditega. selgus, et romantiliselt seenele minnes pole korilustulemus pooltki nii hea kui orienteerumispäevakutel, kui sul pole millessegi kukekaid panna. õnneks ei kattu minu eelistused eesti keskmiste puravikuküttide omadega, nii et järgmine päev olin sunnitud meelde tuletama marineerimiskunsti.
seekord tegime heleni ja liisuga tööjaotuse: liisu ja helen lugesid kaarti ja mina tolknesin sabas ja targutasin niisama. sellest siis ka hooaja rajaläbimise suursaavutus.
olen välja töötanud suht efektiivse liikumisviisi, mille käigus koriluse tulemused ladustatakse kapuutsis. kahjuks sai juba kolmandas punktis kapuuts täis ja tuli appi võtta mitte kõige ergonoomilisem lisavarustus, mis eriti segas kraavidest üle hüppamisel aga samas treenis muidugigi hullult piitseptsit. seekord oli metsa all isegi sel hooajal nii defkasid mustikaid ja jõhvikadki on valmis saanud. nii me siis liikusimegi ringi marjakombainitehnikas. helen hädaldas küll vahepeal, et ühte metsa ei tohi nii palju marju korraga kokku panna aga missa hädaga teed...
ja ärge arvake, et see olin mina, kes helenile pähe tegemise soovil spordimeheliku finishisprindi tegi :D
Monday, August 25, 2008
pesupäev paides
eile käisime sprinditempos uusi kehahooldusi tarbimas. nagu ikka, oli avalöögiks kodune kostüümidraama. üks kohustuslik programmi osa jäi minu süül nõrgaks - kuna tulin merikesele uksele vastu hommikumantlis, siis ei julgenud ta klubisse minekut teemaks võtta. õhtul üritasime kõikvõimalikel ilmasaitidel surfates vihma minema võluda aga erilist efekti polnud hommikuks see tegevus andnud.
nii ütleski heleni hommikune sms lühidalt "brr".
otsisime vihmavarjud välja ja tõime numbrid ära aga liigne vettimine ei olnud siiski esimene valik. niisis leidsin abivalmi noormehe omale vihmavarju hoidma, kuni rattad numereeritud said.
ka manakeri tuunisime enne starti üles. merike tõi talle mütsikese, et poiss kaldalt meile paremini silma hakkaks, kui me merel vapraid kanuuharjutusi teeme.
kõige uuenduslikuma varustusega esines helen. ta käis suvel inglsmaalt haitek ingeldusasju toomas. YSL toodab seiklussportlastele mõeldud huulekaid, mis käivad musta sametpaelaga randmele ning mille toos sisaldab ka peeglit ja on pealt kaunistatud kristallidega. äärmiselt vajalik aksessuaar kui spordirajal ei leidu peeglitega varustatud teeninduspunkte ja tiimisärgil ei ole huuleka jaoks taskut.
stardis tsillisime nii rahulikult et kaardi taipasime maast võtta alles kylli märkuse peale, et kõik ümberringi juba tegutsevad :) siiski pole me nii udud, kui meie sõbrad firmasportlased, kes üksteist veel pool tundi pärast starti stardialas otsisid ja meist nad sinna otsima jäidki ...
seekordne kanuutamine oli üks paras merelahing :) kanuusid käis muudkui ümber ja siia ja sinna sagimist oli sajaga. vee peal õnnestusid meil kõik manöövrid suurepäraselt aga massipsühhoosist kantuna läksime ka meie kanuud metsa jalutama ... antimaniküür ja mudaravi vaheldumisi ja kuidagi ma ikka lõpuks veeni end välja murdsime. kõige selle tulemusena jäi metsa maha nii põhjalik maantee pinnasetöö, et sinna võib nüüd killustikku peale vedamata kohe asfaldi maha panna. niipalju siis vanast heas kanuutamisest :)
pärast ujudes järve ületamist aitasime heleniga arakantil aaraja juhtgrupis olla :))) see ujumine oli kerge eelmärjutamine kõigele järgnevale ... nagu helen ütles: üle kuue on juba mitu. ja mitu on meie jaoks piisavalt suur ujumiste arv, et särk ja püksid kolme tunni vältel ära ei kuivaks.
majandussurutis on inimesed tunduvalt rõõmsamaks ja lahkemaks teinud. mitte et keegi meie vastu oleks varem ebaabivalmidust üles näidanud aga seekrod oli rahvas eriti üksmeelne. vaprad meremehed päästsid meid korduvalt kõivõimalikest mudaaukudest, tänk ju ool ;) rabas sai sprint uue tähenduse. ca viieteistkümne tiimiga jõhvikasoos käies konstanteerisime, et sprint on see kui kõik kõnnivad. helen tegi vahel ka usain bolti ja jäi sprintides tossupaelu siduma. hullult kiire oli ühesõnaga. ja need turbamähised olid meie nahale tõeliseks mineraalidepommiks ...
sookailuaroomidest saime ilmutuse osaliseks ja näitasime üles loovust, sest taipasime garaazi juurest ühe kohaliku onkeliga lävida ja jätsime rattaralli lõpust ära mudalõigu ja veeresime ennastsäästvalt mööda asfalti ;)
enne finishikaavat pidime demmima ka tõkketest üleastumise ja pingialt läbironimise oskust. krissu ja yv olid oma kurkide-tomatitega olnud liiga popid aga rummikoogid olid nad suutnud siiski säilitada. kaava külmutamine oli kylli kontrolli all.
statka aia ääres käis hull solberdamine. pesunaisi oli seal sellised ja milliseid. doc kiuts näitas meile ette kuidas joogipudeliga rattapesemine käib ja nii me siis võtsime ka positsiooni sisse. märkus minu aluspükste halli värvuse kohta oli siiski lubamatu :)
supiköögis toimus haavatute ülelugemine. marti oli jäänud paariks nädalaks ühejalgseks ja merikesel oli küüs murdunud. teised paistsid enam vähem ok. paavo tegi meile koridori peal ka natukene antsantsonit ja puha. päeva lõpetuseks lubasime endale ühe shopingutuuri ja ostsime viimaseks etapiks ära roosad pokaalid, sest õigete kummikommidega oli paidemail keffasti.
millegipärast on otsustatud meid taas põhjendamatult ühe traffiga ahistada. ei tea kas urmo tahab lihtsalt, et me talle kirju kirjutaks. urmo, kallis, me võime sulle niisama ka kirjutada, ütle vaid.
nii ütleski heleni hommikune sms lühidalt "brr".
otsisime vihmavarjud välja ja tõime numbrid ära aga liigne vettimine ei olnud siiski esimene valik. niisis leidsin abivalmi noormehe omale vihmavarju hoidma, kuni rattad numereeritud said.
ka manakeri tuunisime enne starti üles. merike tõi talle mütsikese, et poiss kaldalt meile paremini silma hakkaks, kui me merel vapraid kanuuharjutusi teeme.
kõige uuenduslikuma varustusega esines helen. ta käis suvel inglsmaalt haitek ingeldusasju toomas. YSL toodab seiklussportlastele mõeldud huulekaid, mis käivad musta sametpaelaga randmele ning mille toos sisaldab ka peeglit ja on pealt kaunistatud kristallidega. äärmiselt vajalik aksessuaar kui spordirajal ei leidu peeglitega varustatud teeninduspunkte ja tiimisärgil ei ole huuleka jaoks taskut.
stardis tsillisime nii rahulikult et kaardi taipasime maast võtta alles kylli märkuse peale, et kõik ümberringi juba tegutsevad :) siiski pole me nii udud, kui meie sõbrad firmasportlased, kes üksteist veel pool tundi pärast starti stardialas otsisid ja meist nad sinna otsima jäidki ...
seekordne kanuutamine oli üks paras merelahing :) kanuusid käis muudkui ümber ja siia ja sinna sagimist oli sajaga. vee peal õnnestusid meil kõik manöövrid suurepäraselt aga massipsühhoosist kantuna läksime ka meie kanuud metsa jalutama ... antimaniküür ja mudaravi vaheldumisi ja kuidagi ma ikka lõpuks veeni end välja murdsime. kõige selle tulemusena jäi metsa maha nii põhjalik maantee pinnasetöö, et sinna võib nüüd killustikku peale vedamata kohe asfaldi maha panna. niipalju siis vanast heas kanuutamisest :)
pärast ujudes järve ületamist aitasime heleniga arakantil aaraja juhtgrupis olla :))) see ujumine oli kerge eelmärjutamine kõigele järgnevale ... nagu helen ütles: üle kuue on juba mitu. ja mitu on meie jaoks piisavalt suur ujumiste arv, et särk ja püksid kolme tunni vältel ära ei kuivaks.
majandussurutis on inimesed tunduvalt rõõmsamaks ja lahkemaks teinud. mitte et keegi meie vastu oleks varem ebaabivalmidust üles näidanud aga seekrod oli rahvas eriti üksmeelne. vaprad meremehed päästsid meid korduvalt kõivõimalikest mudaaukudest, tänk ju ool ;) rabas sai sprint uue tähenduse. ca viieteistkümne tiimiga jõhvikasoos käies konstanteerisime, et sprint on see kui kõik kõnnivad. helen tegi vahel ka usain bolti ja jäi sprintides tossupaelu siduma. hullult kiire oli ühesõnaga. ja need turbamähised olid meie nahale tõeliseks mineraalidepommiks ...
sookailuaroomidest saime ilmutuse osaliseks ja näitasime üles loovust, sest taipasime garaazi juurest ühe kohaliku onkeliga lävida ja jätsime rattaralli lõpust ära mudalõigu ja veeresime ennastsäästvalt mööda asfalti ;)
enne finishikaavat pidime demmima ka tõkketest üleastumise ja pingialt läbironimise oskust. krissu ja yv olid oma kurkide-tomatitega olnud liiga popid aga rummikoogid olid nad suutnud siiski säilitada. kaava külmutamine oli kylli kontrolli all.
statka aia ääres käis hull solberdamine. pesunaisi oli seal sellised ja milliseid. doc kiuts näitas meile ette kuidas joogipudeliga rattapesemine käib ja nii me siis võtsime ka positsiooni sisse. märkus minu aluspükste halli värvuse kohta oli siiski lubamatu :)
supiköögis toimus haavatute ülelugemine. marti oli jäänud paariks nädalaks ühejalgseks ja merikesel oli küüs murdunud. teised paistsid enam vähem ok. paavo tegi meile koridori peal ka natukene antsantsonit ja puha. päeva lõpetuseks lubasime endale ühe shopingutuuri ja ostsime viimaseks etapiks ära roosad pokaalid, sest õigete kummikommidega oli paidemail keffasti.
millegipärast on otsustatud meid taas põhjendamatult ühe traffiga ahistada. ei tea kas urmo tahab lihtsalt, et me talle kirju kirjutaks. urmo, kallis, me võime sulle niisama ka kirjutada, ütle vaid.
Subscribe to:
Posts (Atom)