pesupäev paides

eile käisime sprinditempos uusi kehahooldusi tarbimas. nagu ikka, oli avalöögiks kodune kostüümidraama. üks kohustuslik programmi osa jäi minu süül nõrgaks - kuna tulin merikesele uksele vastu hommikumantlis, siis ei julgenud ta klubisse minekut teemaks võtta. õhtul üritasime kõikvõimalikel ilmasaitidel surfates vihma minema võluda aga erilist efekti polnud hommikuks see tegevus andnud.
nii ütleski heleni hommikune sms lühidalt "brr".
otsisime vihmavarjud välja ja tõime numbrid ära aga liigne vettimine ei olnud siiski esimene valik. niisis leidsin abivalmi noormehe omale vihmavarju hoidma, kuni rattad numereeritud said.

ka manakeri tuunisime enne starti üles. merike tõi talle mütsikese, et poiss kaldalt meile paremini silma hakkaks, kui me merel vapraid kanuuharjutusi teeme.


kõige uuenduslikuma varustusega esines helen. ta käis suvel inglsmaalt haitek ingeldusasju toomas. YSL toodab seiklussportlastele mõeldud huulekaid, mis käivad musta sametpaelaga randmele ning mille toos sisaldab ka peeglit ja on pealt kaunistatud kristallidega. äärmiselt vajalik aksessuaar kui spordirajal ei leidu peeglitega varustatud teeninduspunkte ja tiimisärgil ei ole huuleka jaoks taskut.

stardis tsillisime nii rahulikult et kaardi taipasime maast võtta alles kylli märkuse peale, et kõik ümberringi juba tegutsevad :) siiski pole me nii udud, kui meie sõbrad firmasportlased, kes üksteist veel pool tundi pärast starti stardialas otsisid ja meist nad sinna otsima jäidki ...

seekordne kanuutamine oli üks paras merelahing :) kanuusid käis muudkui ümber ja siia ja sinna sagimist oli sajaga. vee peal õnnestusid meil kõik manöövrid suurepäraselt aga massipsühhoosist kantuna läksime ka meie kanuud metsa jalutama ... antimaniküür ja mudaravi vaheldumisi ja kuidagi ma ikka lõpuks veeni end välja murdsime. kõige selle tulemusena jäi metsa maha nii põhjalik maantee pinnasetöö, et sinna võib nüüd killustikku peale vedamata kohe asfaldi maha panna. niipalju siis vanast heas kanuutamisest :)

pärast ujudes järve ületamist aitasime heleniga arakantil aaraja juhtgrupis olla :))) see ujumine oli kerge eelmärjutamine kõigele järgnevale ... nagu helen ütles: üle kuue on juba mitu. ja mitu on meie jaoks piisavalt suur ujumiste arv, et särk ja püksid kolme tunni vältel ära ei kuivaks.

majandussurutis on inimesed tunduvalt rõõmsamaks ja lahkemaks teinud. mitte et keegi meie vastu oleks varem ebaabivalmidust üles näidanud aga seekrod oli rahvas eriti üksmeelne. vaprad meremehed päästsid meid korduvalt kõivõimalikest mudaaukudest, tänk ju ool ;) rabas sai sprint uue tähenduse. ca viieteistkümne tiimiga jõhvikasoos käies konstanteerisime, et sprint on see kui kõik kõnnivad. helen tegi vahel ka usain bolti ja jäi sprintides tossupaelu siduma. hullult kiire oli ühesõnaga. ja need turbamähised olid meie nahale tõeliseks mineraalidepommiks ...

sookailuaroomidest saime ilmutuse osaliseks ja näitasime üles loovust, sest taipasime garaazi juurest ühe kohaliku onkeliga lävida ja jätsime rattaralli lõpust ära mudalõigu ja veeresime ennastsäästvalt mööda asfalti ;)

enne finishikaavat pidime demmima ka tõkketest üleastumise ja pingialt läbironimise oskust. krissu ja yv olid oma kurkide-tomatitega olnud liiga popid aga rummikoogid olid nad suutnud siiski säilitada. kaava külmutamine oli kylli kontrolli all.

statka aia ääres käis hull solberdamine. pesunaisi oli seal sellised ja milliseid. doc kiuts näitas meile ette kuidas joogipudeliga rattapesemine käib ja nii me siis võtsime ka positsiooni sisse. märkus minu aluspükste halli värvuse kohta oli siiski lubamatu :)

supiköögis toimus haavatute ülelugemine. marti oli jäänud paariks nädalaks ühejalgseks ja merikesel oli küüs murdunud. teised paistsid enam vähem ok. paavo tegi meile koridori peal ka natukene antsantsonit ja puha. päeva lõpetuseks lubasime endale ühe shopingutuuri ja ostsime viimaseks etapiks ära roosad pokaalid, sest õigete kummikommidega oli paidemail keffasti.

millegipärast on otsustatud meid taas põhjendamatult ühe traffiga ahistada. ei tea kas urmo tahab lihtsalt, et me talle kirju kirjutaks. urmo, kallis, me võime sulle niisama ka kirjutada, ütle vaid.

veelgi madalama profiiliga teadustöö

eilset isamaale tähtsat päeva tähistas Argade & Vigaste treeninggrupp isamaad mõõtes. minule oli see ühtlasi iksdriimieelseks tegemata trennide järelaitamistunniks.

siinkohal tervitused merikesele ja helenile nende lemmikõpllult, mida üks sume suveöö sai ratastega küntud. hetkel näeb ta siis välja selline.

teadustöö käiku häirimata, käisime ära ka harimäe tornis ja tegime kohustusliku foto lohemaduväravast.


on teada, et eesti mees on tantsulõvi. no ja kui tantsimisest aega ja jõudu üle jääb, tuleb seda ju sihipäraselt demmida. olgu musklinäitamise objektiks siis kasvõi rajatähised.

kuna siltidega oli nagu oli hoidsime liini kuuma nii sukeldujatega kui rajameistriga. õnneks teab ass igat põõsast ja oskab sind ka nõgesepuhma järgi eestimaa kaardil ära positsioneerida.

põllumajandusest oli sealkandi meestel arusaamu seinast seina. üks vapper argikultuuride eest tulu saada lootev sell oli omale meisterdanud nii osava põllu, et vaid tänu assile saime teada, et oleme tegelikult ratastega viljapõllul. see oli meist tõesti äärmiselt näotu käitumine, aga ma kardan, et ka meie tagasipöördumine poleks tema selle projekti kasumit tõstnud.

meie arusaam põlisest rikkusest oli pärit hoopis teisest äärmusest ja õnneks saime sellele ka visuaalset kinnitust.

võileivad said lahendatud välipuffetis teoreetilises ekvaatoripunktis. ja siis hakkas vihma sadama...

Ilus Koht, mida olin kõigile välja reklaaminud ei kutsunud teistes üldse mingit emotsiooni esile. vaid kylli suutis veel nautida tiigil õitsevaid vesiroose ja luigepaari. see oli ainuke koht rajal kus ly mäefinishit ei võitnud :)

päeva kukkumise sai kirja taas treener mart ja taaskord jäi elegantsist pisut puudu. peab vist talle mõned balletitunnid välja kirjutama.
aga ajalugu sai sel päeval tehtud veel: nimelt käisid ly ja mart elus esimest korda aura veekeskuses :) ja mina tellisin endale vabatahtlikult friikartulid :))

kähisev sisemine hääl

no misse muu ikka olla võis, mis meid nii otsustavalt nädalavahetuseks mere äärde suvitama suunas.

tuleb välja, et meie kolmepäevane ujumistrennide tsükkel oli just see mida vaja, sest pühabäks on urmo meile ujumise sprintimisprotseduurina ette näinud. aga ujumine see on ju sama lemmik nagu male, ainult pisut märjem.

küll mõni ikka võib arukas olla ;)

madalat profiili mõõtmas

täiesti uskumatu lugu aga me käisime jälle mardiga rattatrennis. kylli oli seekord draiveriks ja ly kolmandaks kannatajaks. loomulikult ei käinud asi lihtsalt. päev otsa ladistas vihma ja kontrollküsimused õhtuse väljasõitu osas kordusid pidevalt. kuna ly on meist kõige väiksem, siis muidugi alustas mart viilimistehnikat teda tanki lükates. et ly paneb nõrka ja kas ikka lähme. kuna keegi jälle ei olnud vabatahtlik esimesena allaandja siis asusime teele.

trenn kerkis päevakorda tänu mardi saiens fikshn projektile, mille tulemusena peaks valmima järjekordne rajamultikas. kalibreerisime teffandil raketiteaduslikud mõõteriistad, saime tulemuseks 149 meetrit merepinnast ja asusime teele.

kohe varsti läks ka ilm megailusaks ja kõik märjad heinamaad sätendasid õhtupäikese käes. sellega seoses valjenes ka muidugi praalimine teema, et kui tublid me ikka oleme, et õue tulime. ja tõepoolest oleks hullult kahetsenud.

kruiisisime reidilakse tehes ja loodust imetledes. kuna loodus oli ebamärg siis saime peagi varbad märjaks ja seljad mudaseks. seekord oli ly teflonkostüümi selga tõmmanud ja pääses vaid paari poripritsmega rinnaesisel.

mart demmis meile pisut ka hoo pealt rattalt maha hüppamise kunsti. ma arvan et tal on siinkohal helenilt vaja pisut stiilitunde võtta.

pikema peatuse tingisid pohlad. vaatamata äffardavale kõhuvalule pooltooreste pohlade söömisest, ei suutnud me buliimitsemist peatada. mmmm, nii head olid.

ratas hakkas teekonna edenedes järjest rohkem hobuvankri hääli tegema ja pidurid olid blokitud kõikvõimaliku sodiga. treener näitas üles loovust ja pesi korraks meie rattad puhtaks. teenusel oli vähemalt tugev psühholoogiline effekt.

ja mis trenni juures kõige olulisem - ka seekord ei pidanud ma seenteta koju tagasi pöörduma ;)

herilastega võidu

pühabä hommik algas töiselt, sest keegi pidi ju ringi kõndima ja kõiki õpetama. hea inimesena võtsin selle raske koorma enda kanda. kuna ma suhtusin oma töösse väga vastutustundlikult ja põhjalikult siis aet juba ootas kannatamatult, et ma lõpuks jalust ära starti läheksin :)

merike sisustas oma hommikut uiskudele uusi kontsaplekke otsides ja uisulapsi finishisse transportides. tema servis osutus väga populaarseks. heleni selle aasta panus uisutamisse on piirdunud uute uisusokkide muretsemisega, ning seetõttu oli ta nõus jääma topelttööpataljoni, et mulle vaba päeva tekitada.

ka YV oli nädalaalguse vihmapelguses üle saanud ja ilmus starti karikat kaitsma. et sooritusse pidulikkust tuua, tuunisime pisut ka tema autfitti ;) kuna meil merikesega ühtki karikat soolas ei olnud, tegutsesime nagu alati - tasa, targu ja mõnuledes. inglimäe jalamil oli terve võistluse ajal meid ergutamas kohalik tsheerliiderite kamp. toetajaid leidus ka mujal ;) vahepeal sõitis turva-vahur meil rattaga kõrval, luges odoka näite ja komplimenteeris niisama. leidus ka neid, kes arvasid, et me oleme mingid iroonilised naljavennad ja ka surmaga silmitsi seistes keeldusid meie tuulevarju pakkuvast ingliabist. vaid tütarlaps kerli märkas merikese rongijuhivõimeid ja reisis meiega ühe teepeevahe.

üldiselt käis liiklus meie lähiuisutajate seltsis teepeest teepeesse niimoodi: möödusime kollase särgiga tüdrukust, rohelise särgiga tüdrukust, taavist, pikast punase särgiga ja pikast kollase särgiga poisist (nendest ühe tuules alati kindlalt ka täpiline tabamati) ja jäime siis banaani sööma ja huulepulgamaitselist jooki jooma. kõik see armaada tormas välisööklast kiiruga läbi. kordus sama skeem, samade möödasõitudega ja siis uus pittstopp jne.

kui finishiprotseduurid olid läbitud ja YV karikas käes ja kaavaga loputatud, otsustasime pisut suppi süüa. toitlustusalas käis kõva sõda ja sumin, sest selle piirkonna olid kontrolli alla võtnud herilased.
kuna kõik teised tegid hoolega tööd siis läksime merikesega eksperdi seltsi olümpiat vaatama :)

võistluse ajal testisime lisaks gurmemenüüle ka õde tiidu üksuse tööd. merike lasi seal endale paar korrigeerivat plaastrit panna, et ka pärast seda ettevõtmist kestaks miniseelikuhooaeg. pärast tuli tal vastutasuks meditsiinipoiste telk kokku pakkida. juba päästja-taku ütles, et ei ole lihtne nende meedikutega ...

tõnissaarele järelkasvamine

see et me oleme laisad pole mingi uudis. aga ilma ilusa põhjuseta starti mitteilmumine oleks inglite spordiimidzile siiski ebaadekvaatne hoop. ühesõnaga. meil heleniga tekkis täna hommikul täiesti autonoomselt mittevõistlemise tuju. mina tegin hommikul riidekapi ees kostüümidraamat ja tõstsin sordisärke kotti ja tagasi välja ja ei osanud kuidagi olla. olukorra lahendamiseks istusin teleka ette diivanile ja hakkasin älfi vaatama. aeg läks märkamatult ja kui rattakandja maja ette anti, oli mul alles hommikumantel seljas.
nii komplekteerumisprotseduuri ajal, kui ka hiljem otepää poole roolides, toetasime üksteist virinaga teemal, et ei ole täna seda võistlustulle minemise tunnet sees. ja optsioon seda meeleolu süsivesikutega reguleerida tundus äärmiselt eemaletõukavana. mitte ei tahtnud massi sisse minna. aga mis vaja, see vaja. ja meile oli vaja eelkõige muidugi soliidset põhjust. (ma loodan, et päss saadab meile mõlemale õnnitluseks suured roosikimbud)

tõime stardinumbrid ära ja jalutasime kõvade poiste starti leffitama. tervitusprodseduuril kutsus malelauaga kõhu peale löödute peatreener meid appi kaarti lugema ja joogipurke ulatama. mõeldud mõeldud. sekk hiljem olime jõudnud arusaamiseni, et see just oligi see mida vaja. et kui rattamaratonidel osalemine on muutunud rutiiniks, siis järelikul tuleb seda murdma hakata ja leida tegevusele uus lähenemine. kuna me polnud varem kunagi jootmas käinud ja tõnissaar vajab ju ka endale mantlipärijat, otsustasime inimest vin-vin situatsioonis aidata.

uutmoodi rattamaratoni läbimine ei jooksnud meil mööda külgi maha. nüüd me teame, et asfalditõusul tuleb amordid välja lülitada. ja kui grupiga jooksikule järgi jõuad, siis tuleb teda sõbralikult pepule patsutada, tänada ja õelalt naeratada.
millegipärast ei peetud ka meie ergutushüüdeid ratturitele sobivaiks ja äffardati, et varsti hakkavad võistlejad meid rämedalt sõimama. aga ei juletud meile miskit halba öelda. me ju palusime neil kõigest naeratada ja jalad kõhu alt välja tõmmata ja mitte parkida keset teed. ja üleüldse toetasime sel päeval kõvasti rattasporti, sest kurke sõime ainult ühes teepees. jube head kurgid olid ;)

kui raske päevatöö tehtud ja ruuduliste boss kenasti teffandi statkale tagasi juhatatud asusime päevakorra järgmise punkti juurde, milleks oli enda premeerimine oti pubis ja ideekonkurss Mida Teha Ratastega.

heleni ettepanekul läksime bankokki ja kruvisime katapuldid maha. läbi sai sõidetud bankoki rattamaratoni esimene versioon. nii mõnigi kord oleksime rattasõidul toonekurega pihta saanud aga kui ma tahtsin neist pilti teha, siis panid nad alati putku. meie teekond läbis ka sipelgate uuselamurajooni ning sisaldas kiirenduslõike kurjade koerte haukumist kuuldes.

kaks tundi värskes õhus vajas uut preemiat. heleni emal kasvavad bankokis anaboolsete steroididega ülespushitud mutantvaarikad, mis on ideaalsed spordipreemiaks kuna sisaldavad ka proteiini :) proteiinide ja puuviljade kasulikut kooslusest oli meid päeval eliiti jälitades haritud ning nii me saime rakendada oma uued teadmised kohe ka praktikasse.

uskumatu, et hommikul suure virisemisega alanud päev nii võib minna. kutsume heleniga siinkohal kõiki üles nutma ja halama, ehk tuleb teil sama lõbus päev kui meil ;) nii hea on olla, kui tunned et, tahad, jood kiselli, tahad, kuulad transistorit.