Wednesday, September 5, 2018

RK tütarde tagasitulek

võlgnevused kõigepealt. nagu metsas lastele lubasime on käesolev lugu 3.sept kekavabastuseks c-rajal osalenud koolilastele. lapsed olid tublid ja pingutasid kõvasti, ise nägime.
komplekteerumine, f: kylli


kylli pakkis meid võrus kokku, vaatas varustuse üle, müksas teele ja läks ise golfi mängima. edaspidi pidime ise hakkam saama. alustasime nagu ikka kõige olulisemast - maniküürist. lõunainglile varahommikul elu sisse puhumine käib ju step by step pikkamisi kohvi manustades. seda enam, et eelmine õhtu venis neil ööjooksu orgunnimisega pikale. meil tintsuga oli lisaülesandeks koolijütside kabe ning muud pidustused.
first things first
lubage teile esitleda - apteekrimägi
 lugesime juhendit siia ja sinnapoole, ratastest vabanemine tundus hull keemiaharjutus. võtsime teistest laiskuritest eeskuju ja asendasime hommikuse pikema apteekrimäe jalutuskäigu autosõiduga. tegime vendade tammemäegedega vastastikku ettevalmistuse kontrolli. et kes on rohkem vaeva näinud, kas meie rattakingadega või joosep oma soenguga. ta oli kaks nädalat kajakis rullidega maganud, et vesilained piisavalt sensuaalsed saaks.

pühaka parklas olid olulised inimesed juba possadel. heiti ja marge ja randi olid sinna vastuvõtukomitee moodustanud. randi ütles rajale kaasa isalikud lohutussõnad: otepääl ilusat metsa ei ole... andsime talle sisse ka nõgeste ja võsa sisse radade sissetrampimise tellimuse, mida ta ka kohusetundlikult täitis.

toimetasime ja toimetasime ning järsku tabas valus üllatus - meil on kõik tehtud kuid stardini on veel 30 min aega! kuidas see siis juhtus!?!! käisime jalutasime rannas, katsusime vett, imetlesime kanuusid. ilm oli imeilus, kuid järvevett ei tahtnud katsudagi, sest sellel oli mingi roheline kiht peal.seismisest hakkas juba kerge väss tulema, saaks juba minema.
jõudsime starti peaaegu kõrvalise abita
stardis tuli kohe vildikas ja abakus tööle panna ja koolialguse puhul mõned arvutused kirja panna. lõime pundi kolmeks ja hajutusime kuidas oskasime. tints veedab iga suvi mõned nädalavahetusel pühakal triatleete imetledes aga tavaliselt teda tenniseväljakutset kaugemale ei lasta, niisiis olid see tiirukene temale ühtlasi pühaka ja aedlinna ekskursiooni eest.
matapaus, f: ragnis





siit hakkame purjetama..... f: aldis toome
ei saa ju inimesel lasta elada sõjatamme nägemata. bernhardi juures ingleid oodates sai rahulikumalt kirjandusega tutvuda ja rahvafolkloori koguda. arvutustulemusi oli erinevaid ning üleasande interpretatsioone samuti mitte. niisiis ei õnnestunud meil siit viimasena lahkuda.
jee, nägin sõjatamme!!! f: ragnis

ei mind peata miski, f: aldis toome
esimene metsajalutus näitas, et randi korbi tütred on täiega tagasi. pärast kehrat ei oleks ta meid isegi leidlastena üles korjanud. järjest kostus pettunud / üllatunud kommentaare, et mismõttes meie jälle ette oleme saanud. tormake aga tormake, eksole. vaikselt hakkasid meenuma ka eelmise otepää etapi kohad. minu meelest olime töökord kõige pimedamal ajal just apteekrimäe aluses võsas ilma ühegi valgusallikata :)
otepää metsrajad

apteekrimäelt tahtsime ka ühte hüpet teha kuid tee ei viinud hüppelauast mööda.


ilus tihe puu
imeilusaid puravikke leidus iga punkti juures, raske südamega jäid nad minust metsa maha. on ikka jube raske kirglikule seenejahimehele selliseid isendeid näidata. esimese jalgsietapi jooksul jättis tints oma prillid põderitele ja mägeritele. kandku rõõmuga.

siia tuleb tagasi tulla
järjekordne tõus
järgnev rattaharjutus käis vahelduva eduga mööda kirbusitakaarti ja tartu rattamaratoni/suusamaratoni põhidistantsi alguse radu. posloka laskumisel kaarti vaadata on liig mis liig. ikka pidin seisma jääma, et asja lähemalt uurida ja ka siis jäi tihti silmanägemisest puudu, kuigi eraelus saan vaevata niidi nõela taha. luup jääb ka alati tabelvarustusest maha. hobustemäele keerasimegi algul valest teeotsast sisse aga see misinterpretatsioon sai tänu secosportlastele korrigeeritud.

jooksu-ratta värk oli päris tore lahendus. üldiselt olime seekord sattunud tseerajale. tseekatega koos tõuse võttes sai koolilastele jagatud järgmise päeva kekavabastusi. kuid asjata. minul tegi esmaspäevane salsa olemise hoopis paremaks ja jalad kergemaks.


ja tasuks selline võss
selfitaaaim
üldiselt oli neid tõuse ikka omajagu. käisime ära ka kunagisel hommiku-kella-viie põllul ja meenutasime õudusega seinamäe tõusuharjutusi. ja nagu hiljem selgus ei olnud ja seekord seinamäest pääsu. enne matut jõudsime korraks ka aarajale, kuid kuna neil oli hull kiire, siis pidama me sinna ei jäänud.


vahel tuleb rattaid jalutada


iluta jõu number
 jalutasime mis me jalutasime kääriku statkale me jõudsime. seal ees ootas meid ees iluta toore jõu number. need kandilised toolikandmise kaikad olid käte jaoks number suured ja soonisid nii kõvasti pihku, et meie jõud sellest harjutusest üle ei käinud. tegime statkale ringi peale, kuid kohtunik keeldus meile ülesande läbimise eest punkti andmast. selle ülesande väljamõtleja meilt plusspunkti ei saa. puhtalt jõujuurikatele mõeldud lugu.


puid peab kallistama
nosisime kõhud võikusid ja praeleibu täis ja läksime seinamäege forsseerima. valisin sellise trajektoori, et ei peaks mäele otse pähe jooksma. ka küljelt lähenedes võtsime tippu jõudes aja maha, imetlesime looja kätetööd ja meenutasime seda 2007 aasta varahommikut kui selle mäega esimest korda tõtt vahtisime. punkte tuli nagu muidu, mine metsa ja korja nagu puravikke.
mõttepaus seinamäel
navitrolla lambukesed
segame suppi
jalutustiirult tagasi asusime aga edasi väntama. dzekmae üritas natuke rullidega meie tuules püsida aga ega see pole mingi suusatamine. rattaga oleme me ju hullud kihutajad. soovitas meil savitommi juurest ka läbi astuda, sest peremees pidi lahke võõrustaja olema.

teel tornimäele hakkasime siis oma päevakest analüüsima. merikesele oli kusagilt kõrvu jäänud kellegi kalkulatsioon, et nad peavad hakkama ratsima, et kanuusse jõuda. siis taipasime esimest korda kanuu kontrollaega vaadata. ohhohhoo, mida teha, et siit poole tunniga kanuuse jõuda? otsustasime kahte ratta-jooksu punkti vahele jättes edasi sõita ja vaadata palju aega kulub, sest head shoortkatti polnud kusagilt võtta. see desperaado rats ennast ei õigustanud, sest graafikusse me ei jõudnud. otsustasime siis teha niipalju harjutust kui saab ja kandsime raske südamega kanuusõidu selleks korraks maha. niii nõme ...

rattahajutuses sain endale selle etapi kõige võsasema punkti. õnneks ootas seal jursihassar nagu kutsuv tuluke ja mingit jama ma endale ei korraldanud. tema ise oli seal veerand tundi otsingutel ringelnud.

ühel kenal laskumisel avanes meie ees navitrolla maal - maastik lammaste ja kumulustega sinitaevaga. veavalt jõudsin pildi ära teha kui mingid kihutajad lambad laiali ajasid.

lendameee, f: aldis toome
pühaka äärses vahetusalas ootas meid virgutav voltimisharjutus. vaatamata kohvinivoo kriitiliseks alanemisele narkarite organismis sai male kiirelt tehtud. 

kuna kanuuala oli kinni, siis kohtunik lohutas, et suppi ikka saab. see oli oluline, sest tints ainult supi pärast võistlustel käibki.

ah mul matkast rõõmus meel
järgmine üleasnne osutus palju keerukamaks: kes kuhu? tints polnud kunagi ei suppinud ega tõuksiga sõitnud ja kuna ta on ujumise instruktor, siis vette minna ta loomulikut ei tahtnud. merike polnud ka kunagi supitanud ja ujuda ta ei armasta. mul oli kama kaks, sest tamula ülejärve ujumiseks sai ju tervelt nädal aega harjutatud.
kõigepealt panime tintsu joont mööda tõuklema, sest hommikul sai aedlinn juba tuttavaks. järgmisena läks merike paadiga merele ja pärast tema teele saatmist läksin ise ujuma.

varustuse ja fotoka jätsin marge hoolde, kes oli pandud vahetusalasse uppujate üle naerma. lõppkokkuvõttes oli kõigil tore, sest sai proovida uusi asju ja mina sain enne kojuminekut eriti värskeks. vesi oli päevaga üllatavalt soojaks läinud, nii et see lobistamine oli väga mõnus.

merevaatega restoran, uus tase, nii hoida
seitsme tunniga sai kopsud värsket õhku täis ja sõpradega ühe superpäeva jälle kirja. ehk tehakse mingi hetk jälle mõni paldiski sugune etapp, kus ka meie saame terve harjutuse ära teha. spordi plusspoolele jäi seekord puhas varustus ja kolekohtade puudumine rajal. lisaks sain mina järgmise nädala tartu teate rattamaratoniks selle aasta teise baigi trenni kirja.

nii mõnus oli jälle teiega toimetada, mu kallid kaas-inglid!





Monday, August 27, 2018

rulli rulli rulli aga mitte muda sees

eilse positiivse spordipäeva laines mõtlesin mõned read kirja panna ja avastasin, et viimane aasta on siin täielik vaikus valitsenud. nii nende asjadega kipub juhtuma, et kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata. ja vaikibki ajalugu meie suurepärastest spordisaavutustest, mida pole küll palju, kuid seda väärtuslikumad nad on.

no näiteks on lõunaingel vahepeal kirja saanud oma 11nda ja 12nda tartu rullusiumaratoni. eelmisel aastal oli väga isamaaline rullitamine, kuna saime endale lõpuvaguniks sinimustvalge  lipuga marge :)

Tartu Rulluisumaraton 2017, f: Klubi Tartu Maraton
iksdriimide skoor on olnud madal, sest võrumaa spordikalender on nii tuugalt igast kraami täis topitud, et pole aega sokkegi kududa. kuna eelmine talv oli suustatav, siis oli lõunaingel seda enam tagheueri kellamängu kütkes.

mina sain jala valgeks transjurassienne maratoni pikal klassikadistantsil. see oli üks ütlemata tore suusasõit, eriti kui pärast esimest tõusu pidamine ka alla määriti ning esimesest pikemast laskumisest eluga alla sain :) prantslased tegid seal veel seda nalja, et halbade lumeolude tõttu stardialas "lühendasid" 50 km sõidu 60 km peale. need 10 lisatud km olid sel päeval täiesti ülearused. igatahes olen nüüd järgmine inglitest kel worldloppeti masteritiitel rinnas.
La Transju 2018, f: Transju + muu

kuna inglid pole lühikese päeva liblikad, siis poole maratoni pärast polnud ameerikamaal ja venemaal põhjust tiibu välja võtta.

hingerahu huvides tahtsin ka norras eelmise aasta vigadeparanduse ära teha. mis jäi aga tegemata oli trenn, just see ainuke asi mille najal vigu parandada saab. ühtteist oli siiski teistmoodi kui eelmine kord: kaasas olid oma suusad ja rajad olid nagu trammiteed. isegi lõpulaskumistele oli natuke jälge jäänud. igatahes sai finishibussi pilt pisut rõõmsam, aeg tunnikese kiirem ning õhtul jõudis ikka pidusse ka minna. kui vähegi võimalust tekib, läheksin sinna ka kolmandat korda.
Birken 2018

iksdriimidega pole sel aastal midagi kekata. kevadise esimese virgutusvõimlemise sillamäel tegin sossiga, sest inglid olid taas bizibiid.

kehrasse läksime juba suurte plaanidega ja tippvormis. ja tulemus - elu suurim feil navigatsioonisektoris, mis viis meid aa rajale ja veel muudelegi radadele aga mitte sinna, kuhu me oleksime pidanud minema. konkurentides tekitad see igatahes pidevat segadust. eriti kui kanuuetapil liidritega võidu panime. siiani ei saa aru, mis otsast ma seda kaarti lugesin. tints ja merike ei kurvastanud, et nende potensiaal realiseerimata jäi ning olid rahul sellegiga, et üle pika aja taas isu täis sai lobisetud. kuid endal on raske nii lollina edasi elada. ma vajan rehabilitatsiooni ja kui kuu+tähed on õiges asendis, siis ehk õnnestub septembri algul otepääle tiirutama minna. seal sai ju kunagi üks legendaarne öö veedetud. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida... :)
kevadel Kehras, f: Külli

eile oli jälle üks tore päev, mil sai hulganisti sõpru näha. mitte midagi pole teha, tartu rulluisumaraton on kõigist maailma spordivõistlustest minu lemmikute lemmik. lõunaingel sai spordikorraldaja karjääri uue linnukese kirja - oli võistluse informaatori relvastatud turvamees ning valvas, et keegi enne starti goldikristjanile miskti kurja ei teeks. pärast starti pidi kristjan end ise edasi valvama.

manakeri oli platsis motikaga. tema ülesandeks jäi meie huulekat hoida. meie ettekujutus tööjaotusest oli selline, et ta vuristab meil kõrval, ja kui joogipunktis paus tehtud, siis saame vajadusel meiki kohendada. praktikas hakkas aga jälle jonn pihta. tema ikka ei saa meie uisutempos motikaga sõita - kukub ümber jne jne. ainult vabandused. lõpuks törrtusutas seal niisama uisutajatel jalus ja signaalitas meile, kui tahtis et tempot juurde paneksime.

järgmine oli art. tuli jutuga, et tema tahab seekord rahulikult koos inglitega sõita. pidas vastu täpselt esimese tõusu ja läinud ta oligi. ennegi selliseid nähtud, eksole.

meie läksime ome teed ja tempot ja nautisime täiega. liikusime nagu alati viimases sektsioonis, ergutasime kõiki, kes ette juhtusid ja targutasime nagu jaksasime. kui kellegi jalg töntsiks hakkas jääma või tehnika lagunema, siis lasime oma versioonid kohe laivi, sets teoorias oleme ju tugevad. parimaks õpilaseks osutus triatlonipoiss, keda ise sammu järgi hokimängijaks pidasime. ühel aastal sõitis meiega ühk täisvarustuses hokimees kes täpselt samasuguste sammudega veeres. ühesõnaga. oli siis triatleet esmakordselt uiskudel ja meie targutuse tulemusel läks libisemine järjest pikemaks. teistkordsel aoveres viibimisel, kui meie jäime kaleviga tantsu keerutama, pani meil eest minema ja rohkem me talle järgi ei jõudnud. finišis oli meil küll vastas ja juba pahandas, et kuhu me jäime, ta juba saunas käidud. meil ikka heameel kui andekaid õpilasi leidub :)

turvaline g4ssi poiss, kahjuks nii hästi õppust ei võtnud ja meie tuulde ei tulnud. kuidagi märkamatult ilmusid järjest need uued seljad meile illuminaatorisse, viimased veel 3 km enne finisit. oli vast tegu, et neid veenda meie abi vastu võtma.

tore oli jälle kõigile kaaasa elada, seda enam et seekord läks raja läbimine endal eriti hea enesetunde ja suurema pingutuseta. eriti kõvasti karjusime saskiale. loodetavasti sai ta võiduks meilt jõudu juurde. jõuaks nüüd väljaspool võistlemist ka veelkord rullidele ...
Tartu Rullusiumaraton 2018: Merikesel 12x, minul 7x, f: Külli