Wednesday, December 30, 2009

haanja jäätisedieet

sel sügisel ei õnnestunud meil kuidagi hooajalõpu setuländi lumelaagriks kalendreid omavahel sünkrooni saada. tuli juba tunne, et enne aprilli polegi lootust terve tiimiga kokku saada. aga head asjad juhtuvad tihtipeale siis kui sa neid oodatagi ei oska ja seekordne lumelaager sai erinevalt varasematest peetud rohke lumega.

lõunaingel kutsus meid esimeseks jõulupühaks haanjasse verivorste alla raputama. jalutuskäigu jooksul värskes õhus oli väljakuulutatud 20 kohaliku mäetipu vallutamine. põhjaingel oli parasjagu just oma setuländi ranchot visiteerimas ja lubas meile sauna kütta.

lisaks mulle, kyllile ja merikesele võtsin kaasa ka järelkasvukoondise ja prof kivimaa, kes olid piisavalt kogenematud ettenägemaks erinevaid definitsioone jalutuskäikudest. kohale olid ilmunud ka firmasportlased, kes olid oma ridu tugevdanud naisjõududega. marti läks seekord matkale uue starteegiaga - üllatas sellega, et oli vahelduseks oma tavapärasele nonstop mölale vait.

meie anni ei saanudki seekord auväärse moeikooni tiitlit endale, sest leidus ka neid kes lumes sumpamiseks olit kingad ja teksapüksid valinud.

kohalikel mägedel on kõikvõimalikud popid nimed, millest mulle jäi seoses lõunaingli mustikamuffinitega meelde vaid esimene ehk mustikmägi. munamäks olid tal kindlasti keedumunad varuks aga seda me ei saanudki teada... ja lund lumekest oli kõikjal pea põlveni. liisu ja merike tegid natuke ka snõuaarti ja vajutasid metsarahvale rõõmuks hangedesse mõned lumeinglid.

supplaiga panime aga suhteliselt puusse ja juba kolme matkatunni pärast olid kõik joogid joodud ja söögid söödud. järelkasvukoondis osutus üle ootuste energiat tarbivaks ja kuigi me merkesega lume söömisel head eeskuju näitasime, ei võtnud nad algul sellest vedu.

tunnikesed kulusid ja mäed allusid vallutustele ja joogijanu muudkui kasvas ja tuisk tõusis. minule maitses igatahes iga järgnev suutäis haanja jäätist järjest paremini. ja lõpuks murdusid ka anni ja liisu.
kõiki 20 tippu me siiski metsast üles ei otsinud, sest 8 tundi oli nii mõnegi meie seltskonnast söestanud. noormatkajaid sai eduka päeva eest premeeritud võrus mendi mäki nimelises vabaõhu hamburgerirestoranis.
prof kivimaa aga ei saanud ikka aru, et miks peaks end värskes õhus liigutama rohkem kui tunni, mis on täiesti piisav õlleisu tekitamiseks. sest tundide lisandudes ei pidavat õlleisu suurenema vaid jääma ikka sama suureks ja järelikult pole üleliigsel müttamisel mingit loogilist põhjendust. ühesõnaga jäi tema jaoks ikkagi küsimärgiks, et, miks me teeme seda mida me (ja need ülejäänudki kes seiklemas käivad) teeme.
inglitiimi õhtusel koosistumisel võeti vastu otsus, et kuna päev möödus kadudeta ja üllatuslikult on merikesel keset talve üks vaba pühapäev, siis võiksime sel talvel ka jõulumäe seikluse kaasa teha ;)
head sedasamustki kõigile!

pildid tegi kylli

Tuesday, December 29, 2009

spordimülka 2009 kokkuvõte

kui nüüd päris aus olla, siis paneb jätkuvalt imestama asjaolu, et oleme ka sellel hooajal metsast iga kord kaduteta välja tulnud! lasta meiesugustel kolmel blondiinil kaardiga metsas ekselda on turvalisuse väljakutse igale võistluse korraldajale. järgmise xdriimi hooaja toimumiskohti vaadates tundub küll muidugi, et urmo on sellest lõpuks aru saanud ja vähemalt öise etapi saarele viinud. nüüd saab ka külli vast rahulikumalt hingata ja ei pea muretsema, et me kuskilt elektrikarjusest läbi murrame. muidu võiks hooaega lugeda kordaläinuks, kuna poodiumi koht nihkus järjest lähemale ja a-rajal olime pidevalt medalikonkurentsis. seega oleme uueks väljakutseks ehk talviseks xdiimiks redised ning karud ja ilvesed võivad nüüd hakata evakuatsiooniplaane välja töötama!
isiklikus plaanis tuleb ilmselgelt teha korralik süvaanalüüs-kuidas küll sai nii sügavale spordimülkasse vajuda-sest see, et ühel aastal saab läbitud nii marcalonga, vasaloppet ja berliini jooksmaraton näitab ilmselgelt, et hädasti oleks vaja kedagi, kes puuhalguga selle ajuraasukese tagasi tooks…

Thursday, December 24, 2009

kingitud obene

kõiki meid häid lapsi ähvardab lähitundidel kingitud obeste, kelle suhu pole viisakas kinkija nähes vaadata, omanikuks saamise oht.

helen, soovides mulle loomulikult parimat, suutis mulle laosest tuua aga sellise kingi mille suhu vaatamine ei tule minu puhul kõne allagi. ausalt öeldes ei julge ma seda obest isegi mitte vaadata ja paigutasin ta köögis suure õllekruusi varju. pereliikmed avaldused, a la "näed, jälle ta liigutas!", ei ole aidanud psühholoogilist barjääri lõhkuda.

Ühesõnaga, olge nende kinkidega ettevaatlikud!

Jõulu kõigile!

Wednesday, December 23, 2009

komplimenteeritud

eilne horoskoop ütles: päev sobib hästi sportlikuks tegevuseks, kuid harjutama peaks siiski asjatundja käe all. eelmise nädalaga sai suuremale klaverikulutamisele joon alla ja lumi tuli maha nagu tellitult, et ma saaksin jälle kehakultuurseks hakata.

otsisin instrumendid välja ja võtsin suuna suusaklubile, kes meie naabrusest põllumeeste võimalsse on kolinud. novembris haanjas esimest lund proovimas olles tuli meelde, et hooaega tuleb alustada suveparaka maha kraapimisest. nüüd oli plaanis siis haanjas partnerkaardiga alustatu õigete koludega lõpuni viia. kuna kontorirottide suusavarustus on suvekorteris ühises kotis, saabusin suusabaasi nagu tippsportlane - 6 paari suuskadega. suutsin jälle oma parimate päevade asjatundja näoga sisse marssida, nii et esialgu ei võtnud mu appikarjeid "mis ma nüüd tegema pean?" keegi tõsiselt. lõpuks tuli kerstin ja tegi kohalikule rahvale selgeks, et kui mina tegutsema hakkan, siis jäävadki need suusad selleks talveks liigse rasvakihi alla.

mina olin selleks ajaks juba ühle suusale roosad täpid alla teinud ja vabad inimesed mu suusakoti kallale tööle suunanud kui saabusid ka treener tiia ja kaasõpilane tael. nühkisin juba oma arust eksperdi kombel plastmassist jubinaga mööda suusatalda kui tuli ära kompliment taelalt: "kas sa mees oled või, et niii aeglaselt liigutad!"

Saturday, December 12, 2009

lao treeninglaagri aruanne

tugevad oleme me niikui nii, seega selle aastane laager rõhus mõistuse ja vaimu treeningule. esimese õppetunni saime hong kongis-õige riietus on ilu alus! külalislahke hong kong pakkus meile kodust ilma…brrrr...olles kotti pakkinud 4 mikroskoopilist hilpu ja dressika tuli peale esimest deiti selle linnaga veenduda, et sinine ingle pole ikke suurem asi küll! igatahes tean ma nüüd kuidas kirjutada hieroglüüfides "exit"(kaks reha ja öökapp) ja "in"(telk ja öökapp). ilmselgelt väga vajalik teadmine!

kuna see hooaeg tõestas, et kanuu on meie nõrk (väga nõrk, hävivalt nõrk, uskumatult nõrk...) külg-sai mekongi jõel treenida nii julgust kui ka õppida proffidelt pählikoore kasutamist. indiaanisüst "must koer" nüüd küll enam probleeme ei tekita. pähklikoore püsiasend ei võimaldanud 2x8h jooksul mujale vaadata kui kõrvale-imetleda kaunist loodust ja ette-vaadata ees tüürivat sitket lao poissi, siis on mul nüüd kõik popid lao tüürimise nipid teada. hoidke alt konkurendid, kui vaja paneme ka narva veehoidlast üles!


orienteerumist sai harjutatud hong kongi ja bangkoki lõpututes kaubanduskeskustes-ütleks, et mets on ses suhtes palju lihtsam pleis. üks restorani otsimine hakkas vägisi meenutama teatud kuulsat raiesmikku ühel unustamatul ööl. ja dzungli orienteerumiskaarti oleks vist väga iizi teha-A4 tume-tumeroheliseks, üks joon teed tähistama-ainus töö oleks vist nende lõputute kõrgusjoonte märkimine. järgmise hooaja vajalike teadmiste hulka kuulub kindlasti teadmine, et kuningkobrad hommikul magavad ja elevandi seljas munamäest alla tulla oleks erakordselt ebamugav.

kuna peale igat xdreami järgneb ka relax osa, siis seda sai treenitud vang viengis mööda jõge tubides ja lastes end kõrtsi vedada. peakõrts nägi välja nagu oleks ischgli karukõrts paela otsas laosesse veetud. lumelaudu asendasid traktorikummid.
vaimu sai treenida suunal vientane-bangkok-hong kong-london-helsingi-tallinn. miskil kahtlasel põhjusel on sama vaimutreeningu treeningkava sattunud ka meie põhikonkurentide kätte. heiti ja maare blogist võis lugeda kuis nad selle minutilise täpsusega läbisid suunal hong-kong-helsingi 6 päeva varem:). rahvusvahelise võrdsuse tagamiseks olid lennufirmad selle vähemalt minutilise täpsusega paika pannud. uued hooaja trendid on pikk kael ja lihtne söök. power bar jäägu hawaiisse:)

Sunday, December 6, 2009

meesvõimlemise ime

Eile kirjutati eesti spordiajalukku rasvase pealkirjaga uus peatükk, kui marti ja karu 60 aasta juubelipidustuste raames toimus gigantide surmaheitlus ehk siis eesti meistrivõistlused meeste iluvõimlemises. poiste eesmärgiks oli leida eestipoolne esindaja meeste iluvõimlemise emmemmile. kõik pealtvaatajad said tugeva näo ja kõhulihaste treeningu ja ka häälepaelu sai tublilt võngutatud. mulle igatahes ei meenu, millal ma viimati nii palju naersin.

8 võimleja seast tõid sünnipäevalapsed ära nii kulla kui ka hõbeda. konkurentide sportlik
eeskuju oli nakkav ja õhtusel rannapeol pässiga pinksi mängides suutsime kahe peale palli lömmi lüüa, nii punni said musklid aetud.

kutid olid hullult vaeva näinud. kui marti kippuski karu meiki pisut vanaldase prostituudi omaga võrdlema, siis see oli vaid konkurendi psüühiliselt rivist välja löömiseks. publik suhtus mõistvalt ja siira poolehoiuga ka raigi kaenlaaugu karvade ärakukkumisse, ning kohtunike poolt antud
punktides sellised pisiäpardused ei kajastunud.

taas sai täiendust ka lemmikrubriik:


Friday, November 13, 2009

laoinventuurile


kuigi lumesadu, lõunaingli lumeripoort ja hommikul postkastist vastu vaatav dolomitenlaufi flaier viitavad järjekindlalt ülimuslikele eesmärkidele ehk kevadisele birkebeinerrennetile-ei lase ma end isegi nii ilmsetest vihjetest segada ja novembrikuine treeninglaager viiakse läbi nagu alati soojemas kliimas kui +1kraadi. Hr. Urmas Varblane on viimasel ajal korduvalt rääkinud möödapääsmatust vajadusest pöörata pilgud Aasia poole-tarkade inimeste juttu tuleb ikka kuulda võtta. iseasi-kas meie selle aastase laagri sihtkoht Laos-just on see riik, mida ta Aasia turgude all mõtles aga masu tingimustest tulebki piirduda vähemaga. A-rajal osalemine on igatahes amööbidele tugevat mõju avaldanud, nii et sel aastal on treeninglaagris rõhk osavusülesannetel. eeskava näeb ette kolme päevase matka 150m kõrgusel ahviraudteel ja elamise puu otsas. igatahes on elukas vajalikud asjad nagu ussisõnad, hispaania keele konspekt ja pluto kotis ning seega võib laager alata:)

Monday, November 9, 2009

Lumeripoort Eesti Alpidest

suurüllatus - nädal tagasi oli haanjas rada lumekirmega tähistatud ja tormivana poolt olid paigaldatud õige mitmed looduslikud poomid, kindlalt atraktiivsuse tõstmiseks. kuigi koolides on võimlemisveerand välja kuulutatud ja riistvõimlemine igati päevakohane teema, otsustasid haanjakad poomid laupäeval raja äärtese ümber paigutada. Sai ka siis suusasõbra ükt-tunnid täis tehtud, looduspoomide okkalised jalad lume alt välja kaevatud ja ülejäänud laupäev kodus difaanil selga sirutatud, sest linnavurlel ju nõrk selg.

Maamehed aga ärkavad pühapäevalgi varakult ja enne kui mina oma kohvinivoo balanksu sain, oli minu telefonis tähtis infurmašuun, et kohalikes alpides on ööga sügisest jälle talv saanud - see siis juba teine katmine!

No ja läks ikka nii kiireks, et polnud aega suusataldadelt isegi suvetolmu maha pühkida, selleks ju haanjas lumi - ja oli mille pärast tormata!




Et haanjas suusatamist ikka prooviti, on tõendusmaterjal ka olemas, üks entusiastlik sportlane jäi mu peegelkaamera ette:

aga esmaspäeva õhtul ei andnud hing rahu, tarvis ikka vaatama minna, kas lumi alles. Oli ja täiega, loodetavasti ei pea siiski jõule hakkama ettepoole tooma ...

peitepilt - ka merike on pildil :-)

Tuesday, October 27, 2009

reliikviate väärkohtlemine

täna tegin rahvasportlaste valikrühma hulgas küsitluse, et kuidas eestlane masu ajal oma aardeid hoiab. tuleb välja, et hoolimatult.

mul on hetkel peal suuremat sorti suusaalase vanavara kogumise tuhin (olen elu esimesel haiguslehel, nii et väikesed veidrused on lubatud) ja nii mõnegi ajavahemiku ajaloo valged laigud vajasid maratoonarite panust medalite näol. alustasin maratoni tulemuste otsingu baasit potensiaalsete ohvrite otsingut. poisid, kes tööpäeva lõpuks oma kirjutuslauda ära ei korista tõmbasin kohe listist maha. siis tõmbasin maha need, kes maale sauna hobinurga loonud, sest seal ripuvad tavaliselt medalid sauna eesruumis põdrasarve otsas sasipuntras. niisiis jäid sõelale siledad lipsuga suusatajad, kelle abikaasad musti sokke keset elutuba ei tolereeri.

mu katsealused feilisid järjest. mitte kellelgi pole vanadest kingakarpidest kartoteeki, kus asjad ilusti kronoloogiliselt järjestatud, ega muud süsteemset arengumappi. tasus siis omal ajal vaeva näha, kui spordiaarded ema-isakoju roostetama unustatakse. ometigi olen oma igapäevatöös näinud nii palju pisaraid, kui mõni maratoni läbinu medalist ilma juhtub jääma. kuidagi peaks siin materjali optimeerima.

äkki peaks enne medali kaela riputamist finišeerijalt küsima nagu relvakaupmees revolvri ostjalt: kuidas te kavatsete antud reliikviat hoiustda? kas teil on vastav kapp kus see oleks turvaliselt?

Wednesday, October 14, 2009

vaenlase tagalas


eelmisel reedel sattusin otse vaenlase tagalasse: elistvere loomapargi külastamise kattevarju all tungisin firmaspordi tiimi hooaja lõpu tiimbildingule. loomapark oli aus ja peaaegu kõigi sugulased olid esindatud. isegi soosaar leidis seaaedikust ühe soosaare, kui üritas sigadel kuldrenette nina alt ära näpata.

mis siis vaenlase tagalas kuulukse? kõik läks ettearvatavat rada. nii hooga kui nad ka oma õhulosside ehitamist ei alustanud, kuigi kaugele järgmise hooaja planeerimisega siiski ei jõutud. komistuskiviks sai ratsatriatlon, millest marti saaremaal kuulnud oli. hobesega koos ujuda tundus okei, ka hobesega koos jooksmine on arusaadav, aga kuidas hobune ratta selga panna, seda nad välja ei nuputanudki. nii ja naasuguseid hobusepiinamisvõtteid kaaludes nad oma tiimbildingu aja ära kulutasidki ...

nädalavahetuse rattarogainist mina loobun. kuna maare avalikustas hiljuti välise iluga edu saavutamise võtted, mis oli tavaliselt meie leib, siis tuli pisut nuputada. nii ma siis otsustasingi lasta pisut sisemist ilu kohendada. see ju pidigi inimese juures olulisem olema ;)

Thursday, October 8, 2009

järgmise hooaja rattastilettod


õnneks on kuuldused meie vajadustest moodsate aksessuaaride ja spordirõivaste järele jõudnud ka kaugemale. popp londoni poiss alexander mcqueen on igatahes valmis saanud uue rattastilletode kollektsiooni!

Thursday, October 1, 2009

kummiparte katsetamas

viimasel iksdriimil teenisin välja tiimisisese autdoorikeelu, mida üritasin siis ka suht korralikult hoida. et pisutki oleks põhjust toolist tõusta käisin esialgu vaid sisetingimustes salsat tantsimas. ühtki enesetapukatsele viitavat juhtumit õnneks ei järgnenud. see eest võtsid mu sinikad riideruumis tütarlastel ikka suud ammuli :) iksdriimijärgselt sai pisut arutatud ka minu asemele asendusliikme leidmist. arutasime mis me arutasime aga ainuvõimalikuks variandiks jäi nõmmeandre, sest ingel peab olema ikka eelkõige hea südame ja ilusa säärejooksuga. aga andre on vist veel jätkuvasti raseduspensionil ja seega elame päev korraga.

eelmisel nädalal läksin juba julgemaks. ei viitsinud karule vastuvaidlemisega energiat raisata ja ajasin paki nätsu eest linnasprindil pulsi tumepunaseks. oma asi, ehk liisule-janellele pähetegemine, sai tehtud ja nüüd peaks karu mu hinge selleks aastaks rahule jätma.

niisiis võis autdoori katsetustega jätkata. reedel käisime rattarajal pauerbaar kukeseeni korjamas (küll ilma rattata) - elus. laupäeval metsas seenel - ikka elus. pühapäeval pidi siis selguma ülim tõde, et kas tõesti on needus maas.


manakeril oli vaja kahuriliha uute kummipartide katsetamiseks (ise nimetas ta üritust peenemalt räftinguks). mul oli enivei tarvis pealinna torti sööma minna ja nii saigi siis kogemustega merehukkujad autole pakitud ja mindud. üüvee, kui pirita jõele lähedalseisev isik, võttis enda õlule kummipartide soojendusringid. mina, merike, timo the uppumatu ja rainer olime teise vahetuse katsetajad.

räfting ise on täpselt nagu luksushotelli basseinis kummipardil vedelemine. vihmavarjukesega kokteili asendas fisseri joogipudel. bikiinide asemel oli kõigil sama seksikas pikk must pesu seljas ja kummikingadel polnud kontsi all. merike üritas sellele sõidukile ka teaduslikumalt läheneda ja õppida seda tüürima. üldiselt on kanuuga asi ikka tunduvalt lihtsam. kummipardi ja musta pesu eeliseks on aga see, et siin saavad osad kaasreisijad edasiliikudes teha ka turvaliselt vesiaeroobikat.

autdoori keeld on nüüdseks vist läbi. ei tea kas peaks inglitiimi rattarogainile joonele ajama?

Tuesday, September 22, 2009

berliinis hailed jälitades


võistluseelne keskkonna vahetus oli karm-tundidega pidi harjuma jalgrattaste asemel jooksjaid nägema ning see tõi kaasa ka oma tagajärjed: laubä ommuk tundus hommikusöögilauast teisele korrusele kõndimine võrdne everestile astumisega ning ainus variant inimese moodi olemist taastada näis olevat giljotiin. doktor epp pani kiire diagnoosi-halltõbi ning käskis alustada kiiremas korras kuulsa proffessor kivirähku poolt väljatöötatud raudkindla raviskeemi ellu viimisega. järjekordselt tuli tõdeda, et asi töötas. pühabä võttis mind vastu juba normaalse enesetundega, mida tõestas tavapärane stardihommiku küsimus-mida krt ma siin teen:) 20min pikkune rongkäik-jalutuskäik starti kinnitas teooriat, et hulluks minnakse valdavalt kollektiivselt. stardis oli koos igatsugu sulelisi-nagu ikka: skafandris vend, kes ilmselt pidas 42,195km niisama joosta liiga iiziks ja vanaisa koos pojapojaga (ilmselt)-esimesel seljas särk 100. maraton ja teisel 1. maraton-et kirjad tõesed olid sai veenduda juba 3, km-l... esimesed 20 min kulus jalutuskäiguks stardini-sel ajal oli võimalik teha ajutreeningut ja arvutada, et nooh kui kaugel siis haile juba olla võiks:)

Karm Konkurent leffas mulle 5km-l ja läks kandu välgutades ületama oma Amsderdami aega. järgmine kord chekkasin teda finishis-selja taga... ilmselt on ütlus „tark ei torma“ just jooskumaratonidelt tulnud:) berliinlased on külalislahked ja nii võiski kuulda kogu distantsil muusikapalasid igale maitsele-isiklikud lemmikud olid reggie rütmis trummivennad ja plaksutav pulblik lindenil. aga peteti mind igal juhul-alates 20dast km-st ootasin ma pikisilmi berliinimüüri uuestisündi-aa noo jäi tulemata. hiljemas süvaanalüüsis lugesin süüdlaseks halltõve, kuna tema olemasolu ei andnud julgust hullamiseks ja nii tuligi niisama lonkida. küll aga täitsin eesmärgi, et kõnnin ainult tp-des;)aga see oli lihtne, seda kõndimise mõtet nagu ei tikkunudki pähe.ka jäeti mind ilma kohustuslikust maratonijärgsest „pankurikõnnakust“-õnneks siiski kompenseeris selle järgmine päev miski naljakas valu tallas, nii et võisin ausalt lennukile longata:)aga kokkuvõttes: oli mõnus ja vaffa ning aeg 4:43:13 käikse minu jaoks küll ja küll:)

Monday, September 21, 2009

teel hõbemärgile



Sel aal, kui Epp laupäeva õhtul mulle kurja kõne tegi, et setuländi ääre pealt Euroopa meistrivõistlusteks ettevalmistuse ripoorti ei ole, oli mul Võrus kogu maailma sõjaväemundris meestega veel tegemist. Pühapäev algas ingelliku kingiga YV-lt. Balleriinaingel tantsib nüüd kenasti võrumaa spordiliidu auto peegli küljes. Siis saatis Aet kahtesadat meest võrgutama pikamaa starti, tublid poisid olid - läbisid ingelliku kontrollvooru ja mõned võrdsemad võrdsematest allusid kallistustele ka :-) Siis siirdusime manakeriga profisportlase ÜV juurde tehvandile, kasutas teine ennestarti lõdvestuseks olli sviiti. Nagu euroopakatele kohane oli tv-ülekanne ja teadagi on kuuselemps lumefriik ja korraks saime isegi talvist maratoniraja pilti nautida. No ja siis oligi aeg endid meistrikate stardikoridori liigutada, tee peal nägime pealt veel ka, kuidas AA oma modellialbumi täienduseks liivahunnikute juures poseeris. Vahur läks korda pidama esimesse, meie jäime üllekaga oma grupi võitluskaaslaste kiibitsejateks. Lõpuks rajal .... ja korra jõudsime me isegi poodiumile :-))) - see oli see koht, kus hilisem euroopameister koos hõbemedalistiga teised maha raputasid. Palu tp-s oli diskosaal kahjuks kiirteele paigutatud ja bugi-vugi jäi tegemata, aga selle eest kostitas tp-pealik isiklikult meid väärt jõujoogiga - aitüma sõber! Siinkohal ettepanek järgmiseks aastaks - diskosaal ja söögisaal võiksid ikka kõrvuti asetseda! Hellenurmel aga kuulis YV, et 4-ürituse võitja OLL ootab teda finishis, tippsportlane hüppas sadulasse ja meil jäi Vahurtsega vaid tema rattatolmu tee kohal konstanteerida, nii kiireks läks. Meie aga nautisime ilusat ilma, toredaid matkakaaslasi ja endalegi ootamatult olime peagi finishis. Vastuse küsimusele: "mis aeg oli" tõi Epp koos diplomitega ja hõbemärgini on jäänud veel vaid 2 x maratoonida :-)))) Kuna Külli oli ametis nendesamade hõbemärkide jagamisega, mille poole minagi rattamatkan, siis pilte pole. Aga Helen oli seekord välejalg-ingel Berliinis....

Monday, September 7, 2009

totaalne häving tabasalus e. teine ebaõnnestunud enesetapukatse järjest


nüüd on siis kolmas hooaeg läbi ja tuleb sügavalt järgi mõelda, et kas ja kuidas edasi. mulle on nüüd kahelt viimaselt võistluselt saatuse sõrmega koht kätte näidatud. ja see koht ei ole kindlasti mitte rattasadulas või rulluiskudel. ma vist suudaksin endal pinksipalliga ka naha maha koorida. kõige lihtsam oleks manakeril mind lihtsalt kellegi turvalisema vastu vahetada. helen igatahes ei ole minu eeskujust õppinud ja läheb varsti berliini maratoonima. ka merikese on optimist edasi ja läheb manakeri euroopakatele tuulutama, tal ju ikkagi rattamaraoni hõbemärk juba paari rattasõidu ulatuses. mina peaksin vist kodus tugitooli istuma ja raamatut lugema, sest ka sukavarrastest võivad minu käes taparelvad saada.
nüüd siis sprindist. hommikune esimene ülesanne oli tshiuauale elu sisse puhuda. oli teine lõunaingli käsilaste poolt täiesti ära kurnatud ja vajas väikest energiasüsti. oli jupp harutamist enne kui suutsime veenda ta jälle häält tegema. stardis näis linnaetapiks kõik valmis olevat - isegi parkla ei olnud mingil kingatapmis platsil.

nagu üüvee oli lubanud, olid nad krissuga hambuni varustatult meid tsheerima tulnud. enne starti näidati motivatsioonipakett ette: korvis leidus nii hapukurki, tomateid kui ka muud affatlevat kraami. mis siis ikka, meik korda ja teele.

kohe alguses sunniti meid koledustele. esiteks pidi varahommikul arvutama ja teiseks ei olnud nendele küngastele mingeid treppe tehtud. arvutamisel saime näppe ja varbaid kasutusele võtmata hakkama ja liikusime vaikselt mere äärde. kui maare väleda hirvena selga vilgutas ja meie jalad vaid väga soliidselt tahtsid astuda, tuli hakata aaraja üldvõidu asemel aaraja naistevõidule ümberhäälestuma.

juba neljapäeval, kui me heleniga välgil pohli käisime söömas, ei kuulanud koivad sõna ja tikkusid vägisi koperdama. nüüd meres kõndides oli veel hullem. ja alles siis kui ma esimese maoka olin teinud, tuli meelde, et fotokas on veel veekindlasse kotti pakkimata lahtiselt taskus. sinikate skoor sai ka kohe avatud. lõunaingel taipas minu kukkumist nähes telefoni akvapäkki pakkida ja alles siis viskas merre pikali. tema pääses ka sinikast, kuid kuna kukkus sügavamale jäi ka hommikul peale pandud hugo merre maha. no eks see vesi vajaski pisut lõhnastamist. meiesugustele setuländi tüdrukutele ei tundu maja mere ääres (täpsemalt merelõhnalises kohas) siiani eluunistuse projektidesse. mere äärde jõudis ka meie tugirühm: lehvitasid lippu ja laulsid kihnuvirve merepidu.

juba esimesel rattalõigul hakkasid aakad beekatega segunema. kaardilugemises ma ka ei hiilanud ja viisin inglid teise rattapunkti vaid väga osavale jänesele mõeldud rada mööda, kus rattasõiduga ei olnud mingit pistmist. õnneks ei olnud me üksi ja kui tuli lõpus üle kraavi minna siis visati dzotile keegi alar (alar, mine sina, sa kõige pikem), kes meid ratastega uppumast päästis. üldiselt soovitatakse meil sellises situatsioonis tiibu kasutada ja tihtipeale leidub ka neid, kes otseselt julgevad meid isegi ebasportlikus käitumises süüdistada. a la mis teil viga, te ju lendate. aga ei ole ju nii. kui on jalgisetapp siis jalgsi ja kui rattaetapil on vähegi rattatavat teed, siis ikka rattaga ja ei mingit lendamist.
siis järgnes päeva leidude lõik: helen leidis kella ja joogipudeli (kahtlustas, et see võib nende pere varandus olla) ning mina leidsin maximi batooni. kuna keegi ei julenud minu käst batooni vastu võtta, andsin selle üüveele, kes hindas leiu söödavaks ja selle ka vastavalt ära tarbis. rattaralli kanuusse oli nii kribu, et seal oli lihtsam kaardilugemisele mitte aega raisata vaid ilmaolusid jälgida.

kanuualas olid meie jägala drifti kolonnikleepsud segadust tekitanud. nii ei julgenud keegi enam, tim-tim seadmega pressikanuuse istuda ja see jäi meile. minu ja anni sissesõidetud punane rist oli doc kiutsiga juba minema purjetanud. supoortüksus ootas meid vahetusalas ja tegi vahepreemiat soolakurkidega. leidus kaasvõistlejaid kellel see vaatepilt süljenäärmed sisse lülitas, kuid sportlikud eesmärgid ei paindunud keelt artikuleeritud palveks seadma.

kui me paadiga merele hakkasime minema, seisis jõepera poiss kaameraga vees ja tegi tööd. kasvatus on tal hea, sest vaatamata vees ligunemisele, püsis naeratus tema näol. teise kanuupunkti minnes tegime klassikalist peata kana ja ei usaldanud ei iseennast ega kompassi. ükski teisele kaldale suunduv kanuu ei toetanud minu välja valitud suunda ja nii me massiga kaasa läksimegi. alles randudes tuli mõistus koju ja otsustasime kanuupunkti ikka kanuuga minna. ma arvan, et me olime üldse ainuke tiim, kes läks sinna vett mööda. selle valikuga pääsesime kindlasti nii mõnestki lisahaavast. kanuule järgnes üks äraütlemata segane rattaralli, kus mul järg kiirelt ära kadus, sest see oli üks järjekordne kribu tsiksimine, ja koduigatsus pead tõstma hakkas. väga pikalt ei tulnud meil hullu panna, sest merike ja helen olid ümbritsevate kehade keeltele avatud.
kivitassimise lahendasime abivahendiga, sest me jakasime selle pealahmaka vaevalt ratta selgagi tõsta rääkimata süles tassimisest. selles punktis oli kohtunikuks kivist südamega poiss. tal oli seal hunniks ka meie võimetele vastavaid kive, kuid neid ta meil tassida ei lubanud. järgnes väike jalutuskäik ja siis sai juba ratastega piknikupaiga poole suunduda. merike näi rajal ka maduussi, kes oskas end merikese ratta eest poolest kerest üles tõsta ja sellega pea säilitada. tiimisisese kommuminikatsioonivea tõttu suutsime üksteist ratastega rammida ja mina sain jalgadele suure hulga kõikvõimalikus mõõdus sinikaid.
enne kui kylli ja üüvee said roosad klaasid lahti pakkida tuli meil veel üks rattaporno läbi teha. ja kuigi me pekitiidu sel rajal ette lasime, tuli selle lõigu võit meile. nüüd võite kolm korda arvata, keda ei olnud finishijoonel õllega? jep, justnimelt neid kellest meil hale hakkas ja kellele me aarajal seekord ära ei teinud.
ise ka aru ei saa mida me seal metsas seekord nii pikalt tegime. pidevalt liikusime edasi ja pusisime aga ei miskit. poodiumile seekord siiski asja polnud. see oli seekord üldse ilusa ilma tõttu kuhugi tuppa peidetud, et me plaksutada ei saaks. me siis istusime õues ja kui viilu mikri meie piknikulalale unustas, võtsime koos firmasportlastega üle ka diidzeitamise.
kuna tomm nautis viimast etappi täie raha eest aga meil hakkas peole sättimise aega väheks jääma tuli mul hääletusteenust kasutada. poisid, kellega möödunud suvel üks varahommik sai raiesmikul vastu võetud leidsid mulle ja rattale koha. nüüd sain kirja selle päeva viimased haavad. läksin heleni ratast auto juurde ära viima ja kuna tema rattal on minu omas erinevalt pidurid mis pidurdavad, siis suutsin parkimisplatsis ka küünarnukilt ja parema käe peost naha maha kraapida.

peo ettevalmistused algasid meil tegelikult juba mõned päevad varem. eelmisel etapil, kui meil parasjagu suuremat sorti pokuküllastus peal oli, lubasime kanuualas urmole poku kinkida. kui nüüd asi meenus, siis merike imestas ka et kuidas me vihasest peast nii lahked olime :) mis siis ikka, oli vaja ette võtta Suur Ekspisjoon. pärast neljapäevast päevakut, varastasime kylli isa haitek labida ja läksime pokujahti. sobivad kandidaadid läbisid karmi säärejooksukontrolli vaatamata napile õhtuvalgusele. laupäeva õhtuks panime poku pidurüüsse läksime sõna pidama :)

Sunday, September 6, 2009

õnne sünnipäevaks !

meie kallil manakeril on täna sünnipäev. kui me inglitiimiga hommikul talle sel puhul digitaalseid õnne ja tervisesoove edastasime siis ta ütles, et temal on tervis korras, sest tema ei tee sporti.

Wednesday, September 2, 2009

lõpusirgel

kuuldused minu hukkumisest rulluisumaratonil on liialdatud. ma liigun vaatamata õde andrase meditsiinilisele abile. aga erinevalt kadarbiku poistest, ei lõhu ma trenni teha, vaid inseneerin lisaseadeldisi, millega võimalikult palju inglijooki rajale kaasa võtta, et neid kurnatuse hetkedel jalule aidata. las nad elavad veel paar päeva illusioonis, et aaraja võit on teostatav.

tegelt näikse seiklejatel hooaja lõpus prioriteedid jälle paigast nihkunud olevat. selle asemel, et arutada, et kus lõpupidu tuleb ja mida selga pannakse, on iksdriimi kodukal jälle lõputu kaardialuste jutt käima tõmmatud. kelle asi, ma ütlen. vahet pole mis kaadrevärk sul on, kui sa selle mandrazeerides koju unustad.

möödunud nädalavahetusel pidasime merikesega tiimmiitingut, kus ainsaks päevakorrapunktiks oli, et kas hooaja lõpupidu tuleb või ei tuleb. kui merike poleks võru lokaalis kuulujutte kuulnud, oleks meil tiimmiitingul tulnud vait olla. tänaseks on lisaks peopaigale selgunud ka tõsiasi, et me peame taas ilma manakerita hooaega lõpetama, sest ta orgunnis enda sünnipäevapeo samale päevale.

eile käisin kopse metsaõhuga harjutamas. ja üllatus üllatus. veel on olemas eestimaal kohti, kus suudetakse teha selliseid o-päevakuid, kus ei pea ületama ühtki kraavi, läbima ühtki sood ja ei pea pärast tosse küürima. ja boonusena saad kotitäie seeni. tnx anniki, et mind metsa ei jätnud :)

Monday, August 24, 2009

jägala drift


eriefektidega paastu - ja laevahukulaagri seitsmes väljaanne ei olnud oma nime vääriline. siiski möödusid kolm päeva jägalal üritusele omases ebakurvas meeleolus. laevastiku suurus ja purjetajate arvukus oli rekordiline. kahe anni asemel oli meil seekord kaks liisut. ameerikasse pagenud krissu s asemele tuli krissu v. draagkuiine oli seekord kaks, neist süütum purjetaja täiskoosseisulise kaaskonnaga. värskekesed olid ka kaks pekivärvi. muu staff oli vana ja kogenud, tuulest ja päikesest parkunud ning mereveest mõhnaliste liigestega. vahur oli teadlik üldisest füüsilisest alavormist, ning seetõttu sai distantsivalik ülimõõdukas.

aet teeb rattaüritusi vaid ühe asja pärast - et saaks stardigruppide ja kolonniga tegelda. nii põnev on nende kleepekatega kabetada. seekord võttis ta pisut tööd kaasa ja kleebutas ekipaazid võimetekohastesse kategooriatesse. kuna pässu oli toidulao kokkukandja, startisid nemad insenerihärraga ORG1 klassis. üüvee kui toidulao kaasautor oli koos sixteniga seega ORG2. külli, kui maailmakuulsaim fotokateuputaja, rallis koos efkaga fotopaadis. timo ja krissu esindasid kollast ajakirjandust ning kärutasid pressikanuud. rainerist ja liisust sai negatiivse meeleheite tiim. mina ja annu olime punaserisilises kanuus, sest me olime kõige vigasemad pruudid. ülejäänud pääsesid erinimetustest ja said vähe vabamalt võtta :)


peagi pärast starti eraldusid tshillijad liidritest. jäime orgi1, nm ja + paadiga esimest snäkki võtma ja pressikanuud ootama. ei tahtnud teised kuidagi näole anda. hiljem selgus, et navigaator tim-tim ei saanud satelliitidelt piisavalt head signaali kätte, sest ürgne looduse kutse tõmbas neid sikksakki kaldast kaldasse. et nad taas pildilt ei kaoks, jäime nende taha purjetama ja pressikanuu tempost kujuneski välja selle ürituse kulg. rallipaadid elasid rohkem oma elu ja nendega kohtusime peamiselt vaid ametlikes peatuskohtades. vajadusel osutasime kõigile abi ja vahel tuli aidata ka neid, kes algul arstirohule vastu punnisid.


driftimist võtsime täie tõsidusega. omavahel käis konkurents, et olla ikka naabrist parem st kuivem. insenerihärral oli kõige reglementeeritum elu: nende paadi liisu hoidis asja kontrolli all - kui kanuu põhjas leidus prahikübegi, siis uut õllepurki varudest välja ei kirjutatud.


enne õhtust laagrissejõudmist pidas timo maha Kuulsusrikka Lahingu, tulles sealt välja küll võitjana, kuid siiski jalavarjude võrra vaesemana ning nina meenutamas eestlaste põhilist põlluvilja. teda oli pissipeatuses rünnanud shrek ja kaks tiigrit. rahvas - olge jägala kallastel ettevaatlikud!


esimene laager oli jõest pisut eemal. astuvad siis timo ja liisu paljasjalgselt mööda suurekivilist kruusateed ja oigavad valust. saja meetri jalutamise ja piinlemise järel hakkas valu mõistusele teravamaid signaale saatma, ja nad avastasid, et võiksid vabalt ka kruusatee kõrval olevat pügatud muru mööda kõndida ...


ükski laps ei usu lapsevanemate äffardust, et kui sa kohe sööma ei tule, siis pärast ei saagi. no me ka ei uskunud. aga kui ükskord vaatetornist alla kobisime, oli puder otsas. siit hoiatus - lapsed, vahur ei tea headest kasvatustavadest midagi.


ei saaks öelda, et me alatoitumise alla kannatasime. lisaks kõigele oli timo hoole all ka merikese astraalkeha oranzi kontrollpostikasti näol, kuhu pakiti alati teemoona kaasa. üldiselt oli nii, et kui pool tundi midagi hamba alla ei saanud siis tundus juba, nagu oleks päev otsa ainult vee peal olnud.


loomulikult lõi kollektiivne mõttetöö ka uusi rahvaluuletöötlusi. "üü vee faktor viis", kõikvõimalikud "õu beibe beibe" laulud ning sekka pisut kihnu virvetki. suurimaks tiimitööks oli akva superhiti originaalsõnade rekonstrueerimine. ning kui pühapäeval tõusis traditsiooniline a la Räpina vastutuul, ja me olime ka lõpuks sunnitud mõlama hakkama, oskas krissu juba timole öelda: "õu ken, aim häving sõu match fann!" ja timogi ei jäänud vastust võlgu: "vell barbi, ui a dzast getting staartid".


üldiselt oli jägala meiega sõbralik ja pühapäevane vastutuul näis tõelise vahurce tellimustööna. ka anni võttis repertuaari porisemise teemal, järgmine aasta tema küll kanuumatkale ei tule jne. üldiselt lõppes kõik õnnelikult. tundub, et keegi merele ei jäänud ;) kahjuks jäi meil nägemata stseen finishis, kus murutraktoriga kaldapealset niitnud vend jäi pikalt meie seltskonna saabumist silmitsema ja traktoriga ümber kukkus.

Tuesday, August 18, 2009

vastupidamislaager vol 2

möödunud nv-l nägi meie treeningplaan ette tavapärast augustikuist treeninglaagrit. kuna võimalusi poodiumi hõivamiseks on jäänud vaid üks-võttis manakeri isiklikult eesmärgiks meist laiskuse, nõrkuse ja allumatuse välja treenimise. inglitega tehtavaid loomkatseid olid kaema tulnud ka ÜV, krissu, age, timo jt. loomulikult oli kohal ka külli-kuna inglite supoort muutub seoses nende vanusega kaasnevate kõrvalnähtudega järjest keerukamaks:) senini kõlas see kui tavapärane laager kuniks epochka uisutas end nip-tuckiks ja asus radikaalsete võtetega tselluliiti eemaldama. loomulikult ei näidata seda sorti filmides sekkigi kahenädalasest voodireziimist. nii ta siis jäigi koju lamatistega sõbrunema:)

ei tea kas see nüüd oli manakeri poolt ettekirjutatud või sattusime me agega lihtsalt valedele kursustele-aga nii see oli. bussifirma sebe korraldab nimelt pimedas nägemise kursusi. kursused algavad alates 8-st ja 2,5 tunni jooksul tuleb pimedas lugeda nii kaua kui näed. ööetapile mõeldes võiks nendest kursustest isegi kasu olla-pole seda tülikat jahmerdamist pealambiga.

muidu nägi minu treeningkava ette treppidega pikitud staadioniringe koos klambripüstoli sihipärase kasutamisega. ostnud kobedate jalgade tuvastamise manualiga ära ühe kollase vestiga poisi-ei pidanud ma oma blonde ajusid ringide lugemisega errorisse ajama. õnneks oli manaker laagrisse kaasanud ka teisi allumatuid, mis võimaldas minul kui kõige laisemal ühes varjulises nurgataguses päikelaigus ära lugeda selleks otstarbeks kaasa võetud 350lk raamat. kindel märk allumatusest ja laiskusest:) Lõunaingli treeningkava nägi vastupidiselt minule ette kiireid sprinte, mõtteharjutusi ning numbrite lugemist. trahviringid loendamise lisülesannete juures peaks nüüd ajalooks jääma! külli treeningkava oli aga nii salastatud, et ma ei teagi milles ta osavaks sai. egas ma muidugi ei julenud ka piiluma minna, sest pornograafiline-pagulas-spiooni raamat oli põnev kah:) õhtune treening oli kohustuslik kõigile ning viidi läbi vanas tuttavas kohas aastate jooksul kindalt järjestatud muusikapalade saatel: nõiaelu, karavani remix…laager ebaõnnestus täiega-lõunaingel läks juba 7:30 uut sporditoosi saama ja meie külliga kraapisime 8:00 söökla ukse taga…

Sunday, August 9, 2009

santlaagrite löögiüksus: rebane alice ja kass bazilio

sel korral andsime pooleteisttuhandele rulluisutajale ilmselge händikäpi. merike tantsis kaks viimast ööd jalgu villi. mina panin ilu nimel omale belladonna tilku silma. vastutasuks sain võrgutava pilgu, narkomaani pupillid ning kaotasin pisiasjana ka silmade fokusseerimise võime. päeva valges sain ringi liikuda vaid pimedamat sorti prillidega ja pidedate juhtkoera liidimisel. rulluisumaratoni päeval oli minu juhtkoeraks lombakas merike. helen hoidis inglite solidaarsust klambripüstoli manuaali eiramisega.

meie stardiväravasse kogunes vana kaader. vanuseklassi karikat jahtiv üüvee, suleliste sõber räimeandres, üüvee puusadest kinnihoidmise luba omav meelis, data error soss ja meie selle sõidu kolmas vagun tiia.

kui sõit läks lahti hakksaime ringi vaatama, et keda varasemetest seltsilistest näha on. see tähendab, et merike vaatas ja jutustas mulle, mis ilmas toimub.

rahvas arutas erinevaid nahahoidmisestrateegijaid. üks kutt oli järjekordselt riietanud end turvaslisse teksakostüümi. tal oli teada, et eliit ei kanna kaitsevarustust, nemad pigem siirdavad endale iga kord uue naha. pidevaltr leidus üht teist kõrvataha panemiseks. raja ääreest oli rahvast palju. isegi viinapuukrissu päevitas inglimäe otsas. tegime talle ka laulu: meie lähme tipp-tipp-tipp, krissu käes on meie lipp :)

ringi liikus igasugu ronge. oli tallinn-tartu ekspresse ja oli ka pikemaid moskva-siber ronge. meie olime oma kolme vaguniga lahjad sellid. küll me kutsusime oma punti seda ja teist. isegi taba mati kõhutunne teadis mis meid ees ootab. lõpuks ikka saime kas vagunit juurde. nats ette viimast joogipunkti tegin rahval elu põnevamaks. kahjuks tuli minuga kaasa vaid tiia, teised jäid jalgadele. minu ilusad rulluisuretuusid ja kiht pehmet pepuliha jäi maanteele raisakotkaid ootama.

kõige hullem ootas finishis, kus lootsin oma kipitavale kannikale leevendust leida. õde andras võttis mind oma kabinetis vastu, näol õel lihuniku muie. kui ma talle oma suuremat haava näitasin, ei lisandunud tema näole grammigi kaastunnet. selle asemel kajas üle võistluskeskuse tema võigas naer ja minu võigas kisa, kui ta kõige kibedama rohuga täie jõuga mu jalga hõõrus. lisaks äffardas ta mind briljantrohelisega!!!! kahjuks ei olnud ma päeva popim haavatu, aga topp kolme olevat saanud :) poodium missugune.

nüüdseks olen ma enda vastas üles sulatanud arstipunktist saadud jääkotid, vanaema külmkapist leitud külmutatud aedviljad, siis enda külmkapist leitud kokteilijää kuubikud ja külmutud oad ja tüki veiseliha.

kust ma küll nüüd omale uued ilusad säärekatted leian. ja millega peole minnakse? ja kuidas homme istutakse?

Thursday, August 6, 2009

noored tehnikud

naised, kellele käeulatusse on jäetud ristpeaga kruvikeeraja, kõvera otsaga juustunuga, metallist paberinuga, vaibanuga ja käärid on võitmatud. neile ei jää suletuks ükski konoritehniline abivahend.

täna saime heleniga hakkama lamineerimismasina kapremondiga. paar päeva tagasi oli sinna jupp kilet koos paberiga sisse keevitatud ja kylli vandus, et seda masinat enam lahti ei saa. "ei" oli siinkohal võlusõnaks, et meis äratada suuremat sorti remondikirg. osavad, nagu me oleme, sai aparaat tööle.

nagu remondiinstruktsioon ette näeb, jäi pärast masina kokkupanemist 7 kruvi üle :)

hiljem õnnestus ära remontida ka karu käes vaevlev koopiamasin, mida ta halastamatult lammutas. sinna sai lisatud paberit ...

Monday, August 3, 2009

pikapäevarühm a la mart

neljapäeval algas kõik nagu tavaliselt: kokkulepitud rattatrenn hakkas kella kuuelt vaikselt järjest hilisemaks nihkuma. efka, kelle olin päästnud kaimsi küüsist ja meelitanud tervistavale tunniajasele rattatiirule, hakkas juba nihelema. tuleb jaht või ei tule.

meil käis mardiga tavapärane positsioonimäng: "kes annab esimesena alla ja ütleb välja, et tegelikult tahaks rattatrenni asemel koju magama?" vabatahtlikke vastajaid ei leidunud ja kell 8 olime kelgu kusta aia taga varustust kontrollimas. rattatreener ise oli päeval juba ühe tiiru teinud rattamaratoni lühikesel rajal profileeri siirdunud kristiga. meie efkaga olime niisiis pikapäevarühm, mis juba kooliajal koosnes mitte liiga andekatest õpilastest.

marsruudist oli visioon ainult mardil. algatuseks veeresime jänesele. jänes oli vahepeal poole lühemaks nülitud ja see võimaldas kohe treeningut jõuharjutustega mitmekesistada. sealt edasi algas improvisatsioon teemal "keerame sinna kus ei ole koeri". üks teevalik läks ka minu kraesse, kuna mardi väitel olin ma raudteeäärset rada vaadanud sellise näoga, et teistel polnud muud valikut kui järgneda. tegelikult sai otsustavaks siiski sünergia. head sellest midagi ei tulnud ja nii me sattusimegi pahatigudele. üle aasta(kümne)te käisin raksus. vana kunst oli nii rooste lastud, et juba esimese pihutäie vaarikate juures läks adrekas üles ja sundis alustatu kiirelt pooleli jätma.

kuriteopaigalt viis meid tee järjest edasi ja edasi ja vahel sai otsagi ja lõpuks olid nii siin kui sealpool viljapõllud. loojuv päikeseproze paistis silmaauku ja ei võimaldanud pikalt ette vaadata. küll leidus ümberrringi hullu viljapõlluilu. aegajalt peatusime ja jäime kuulatama, et ega kusagilt mingit suurema maantee häält kõrvu ei ulatu, aga ei miskit. efka oli teemaks võtnud, et tal esimene rattatrenn ja neil austrias nii ei tehta, aga treener ei halastanud - vaja kõik teed ikka läbi sõita. proze laskus muudkui madalamale ja pimestas sama intensiivselt ja kojujõudmislootused hakkasid vähenema. igal ristmikul jäime peatuma ja vaatasime kuspool võiksid potensiaalsed kurjade koertega talud olla ja suundusime siis vastassuunas. lõpuks õnnestus meil siiski tsivilisatsiooni murda ja leida suunav tartu 11 km silt. väike rekkadega koos tsiksimine andis õhtule ilusa punkti. efka kurtis pärast, et tal hakkas mardi ratta tagakummi ja kannikate imetlemisest suisa pea ringi käima ... nüüd ta siis teab miks ma nii harva mardi juhendsamisel rattaga sõitmas käin :)

rattatrenn oli tubliks hakkamise programmi avalöök. nüüd tuleb veel paar uisutiiru teha ja siis võib pühapäeval merikesega rulluisutamises joonele asuda. isegi järve jüri lubas teiba nurka panna ja veeremises kampa lüüa. kasvõi krampideni ;)

Monday, July 27, 2009

kadunud juuli lõppvaatus



kuhu kadus juuli, küsisin ma helenilt neljapäeval. kas see juuli, mille jooksul ma lubasin need ja need edasilükatud asjad ära teha, küsis tema vastu. just just seesama, mille kägus minagi pidin tubliks hakkama, noogutasin ma takka. kadunud juuli asukohta ei suutnud me oma tegemata töid taga nuttes tuvastada, aga üks oli kindel, et iksdriimi start jõudis kätte täiesti ootamatult. sport ei olnud viimasel ajal aktuaalne. kipsis suusa- ja sörgitreener tiia vajas kiiremaks tervenemiseks solidaarseid kaaslaseid ja nii need nädalad kulusid.

päris ettevalmistuseta me siiski ei olnud. helen oli meile hispaaniast popid lehvikud toonud, mis meil kahjuks meeltesegaduses rajale kaasa võtmata jäid ja nii pidimegi taas vanamoodsalt kaardiga tuult lehvitama. merike oli investeerinud rattaketi õlisse. ja imede ime, oligi kergem vändata. vat kus on häid asju välja mõeldud.

laupäeva hommikuks ei olnud veel ikka kohale jõudnud, et peaks hakkama kola kokku vaatamisele mõtlema. daata error süstemisil oli taagepera kanti orgunnitud väike jalutusretk, kuhu sai mindud jalgu kõhu alt välja kangutama. pässu oli juba teadlik distantsivalija ja ei allunud karu-marti provokatiivsetele kutsungitele vahetada 10 km kõnd 25 vastu. jalad said liikuma ja parmuhammustustest laiguliseks pealekauba. kepikõndimise ajal tulevad inimestele igast head mõtted pähe. kui kirjeldasin insenerihärra matile raskusi seoses metsaskäigu järgsete pesupäevadega, hakkas tal kohe mõte jooksma. riiete asemel soovitas ta kasutada spreipurki surutud tehnikasaavutusi. et kui on olemas isegi sprei kondoomid, siis miks mitte end enne võistlema minekut mõne sprei lateksiga üle lasta ja riiete pealt üldse kokku hoida ... mõte muidugi kuldaväärt, kuid testimata. jäi siis diil, et kui päss ja mati testivad siis meie inglitega viime pihustatavad kehakatted võistlustulle.

võistlustele mineku rutiin oli igatahes rikutud. kodurõdu tshill-grill. rasvane ribi, keedukartulid ja kukeseenekaste. lõunaosariigid ikkagi. aga kõik kola pakkimata jne. mankeri süda aimas halba ja ta tegi meile üllatusvisiidi. nähes, et moraal on all ning maniküür tegemata, jäi ta ööseks meid kontollima, et me pidusse ei läheks.

hommikul vara tuli alustada ajude raginaga. mis on heleni korteri number? no mitte ei mäleta. nüüd vist jääb pärast 10 aastast tutvust meelde, kuna seekordne stardinumber kordas üle - 19.

start ise oli nagu kodus. teretades liikusime parklast nummerite järgi, kui juhtusime peale renele ja heitile, kes parasjagu jalgrattale mootorit külge monteerisid. nad küll üritasid oma õliseid näppe selja taha peita, aga meie tervsilmade eest pole keegi pääsenud.

samamoodi ei pääsenud ka kaido ja inga. kaua olid tutvusringkonnas levinud kuuldused, et kolhoosi tänava rahvas on vist naisele-mehele läinud. meile kuulujutud ei meeldinud ja kuna keegi teine ei julgenud küsida, siis läksime otsisime asjaosalised üles. no ongi nii, inga oli oma ärakasutatud boifrendi lõpuks ära võtnud. asi pole väga hull, sest kuigi juba ära lörtsitud, on ta suutnud toota väga armsad ja tegusad tsirkuseartistid-autopesijad.

õige ootamatu vastuvõtt ootas meid valge maja fuhajees, kus parasjagu laagerdasid hommikusöögitades puuetega lapsed. meie tualettiminekut võttis kohvikutäis lapsi vastu kui mingit etendust. keegi hüüdis, et need on rattainglid (saabusime maja juurde ratastega) ja ülejäänud jäid kohe nõusse. kui me vetsust tagasi välisuksepoole läksime siis hakkasid kõik plaksutama. :)))

rahvas oli ärevil. foorumis aretati stardi kohta igasugu kommunistlike maailmalõpu skeeme, et saavutada Ülim Võrdsus. ka mina arvan, et start peaks toimuma reitingutabeli pööratud järjestuses, kolmekümnesekundiliste intervallidaga ja kindluse mõttes ka seotud silmadega. ja kõik kaardid võiksid ka valged olla. see, et alustada ei tohiks ratta, kanuu, jooksu ega lendamisega, on elementaarne. nulltolerants ebavõrdsusele.

tiivad saavad täna märjaks, kõlas urmo traditsiooniline tere hommikust. tõnis oli hoiatanud nõgeste eest. strateegitsesime nii nagu oskasime: ootame nats aega stardis, las kõik jooksevad laiali ja sõkuvad nõgesed maha, ja siis me lähme ja jalutame oma osa läbi. helen ja merike läksid jooksumaratoni rada pidi üle silla ja mina kaugemalt läbi jõe. 3 päeva leidu tegin ära kõik teel esimesse punkti. juba enne jõeületust sain saagiks ühe maximi tahvli ja sii pulga. sii omaniku leidsin üles aga magustoidu jätsin kanuualasse, et korraldajad saaksid seal väsinud teelisi turgutada. pärast ujumist lisandus kolmas leid - joogipudel. pakkusin seda ka möödajooksjatele ja ühel poisil leidus just joogipudelivöös selle kandmiseks paras auk olema. risaikling ;)

kui kokkusaades edasi liikusime olid tee kõrval ülimeganunnud kukeseened. kapuutsi puudumisel tuli praad siiski metsa jätta. teades ümbruskonna metsi olin kindel, et seekordne võistlus on puhas männimetsa laks nagu ükskord võrus. aga ei. eelmisel suvel alanud muda ja ujumisperiood jätkub. üritasime kaasvõistlejatega meenutada, et millal olid need ajad, kus sai ka niimoodi võistlemas käia, et ei pidanud ujuma. üldine arvamus oli, et neid aegu mäletavad võibolla ainult meie vaaremad. shokolaadivann, ilma shokolaadilõhnata. skruub kintsu pealt ja kaela pealt. peenem lihv siit ja sealt ja nii see igavene noorus tuleb. merike pildistas telefoniga ühe jupi meie jooksuetapist ka blogikaunistuseks :)

viimane ujumine enne kanuud ja vastaskaldal passib hambad koolgeiti reklaamimas ei keegi muud kui papparazzo urmo ise. igatahes lubasime me teda lõpuüritusel peremeerida. pärast pokusid andis urmo isa meile kommi. ju ta siis teadis, mis kriipimine ja kerepöörded meid ees ootavad. kanuu tüürimine ja muidu mõlamine oli seekord asendunud enda okste eest kaitsmisega. käed on nii ära kriibitud nagu oleks kurja kassiga tülis olnud. spordiloto markeriga kestis lühidalt kuid intensiivselt, kuni üksikud oksad avamerel meid enam ei erutanud. millegipärast oleme me sel kolgata teel ka trahvi saanud, kuid tundub markerikasutamises olen kogemata osav olnud ja hoopis kanuulõpu sii jaam on mind kottinud. jälle tehakse liiga - ma ju käisin seal laua juures! jõua siis niimoodi poodiumile ...

tshiuaua jäi logistikaskeemide tõttu seekord starti maha. aga ega ta meile pahane ei olnud, sest see merereis ei oleks talle kontimööda olnud. süleloom ikkagi. seiklussportlased, ärge kurvastage, küll me järgmine kord jälle laulame.

vanasti oli popp suusamatkata tõravere-tamsa-illi-elva. meie saime rattaga sõita vastupidi ja vaadata tamsa mäest alla maalilistele põldudele.
enne kosmilist lisaülesannet pesime end jälle jões puhtaks. kaldad oli keegi jälle alt tühjaks uuristanud ja maabumiseks tuli mingi osavuse moodi asi leiutada. kui merike ja helen planeete ritta sättisid, oli minult hoopis tähtsam lisaülesanne, otsida-leida keegi, kes annaks janustele ränduritele purgikese külma siidrit. vaatsin merikese ja heleni kätetööd ja ennäe - nemad pluuto listist välja jätnud. aga helenit juba pluutodega ei lollita. tal on kodus üks viiteistaastane pluuto ja värske haavana meeles see, kuidas ta lemmikkoera nimekaimu ahistati ja planeetide hulgast maha tõmmati. no ja snikesr pole meie menüüs. kui seal oleks olnud pauerbari kommikomm, siis võibolla oleks hetkeks mõtlema jäänud.

vaatamata siidrile oli samm juba tönts. maanteesilla treppidest ülesronides hakkas keps nõrgaks minema. ma olin kindel, et piimhape ei saa minna nendesse jalgadesse millel ei ole lihaseid. aga ju siis ta möllas seal niisama.

vaikse järve vesi pesi suurema muda maha ja juba võis hakata tööpäeva lõppenuks lugema. spordikeskuse väravas oli servispunkt: ott ja heiti ootasid meid õllepurgid käes. helen ei lubanud seda küll kellelgi öelda, aga sel hetkel maitses see jook isegi temale. kahjuks andis vastuvõtukomitee meile oma olemasoluga märku, et aaraja võit on seekord käest läinud. pärast heleni edukat puupallijooksu ja lõpupiiksu tuli tõsiselt mõelda, et kas meil on üldse pointi enam jätkata ... järgnesid tohutud üksteisesüüdistamised. arutasime asja nii ja teisiti ja kui kuulsime, et firmasport on ikka teel ja osa rahvast oli ka snikersi planeediks lugenud, siis mõtlesime, et lubame endale veel ühe võimaluse :)

firmasport ei jäänud siiski tulemata. juba poolt tundi enne kontrollaja lõppu oli nende jalge all lõpusirge. karust oli kümne tunniga saanud täis pampersiga oddbjorn hjelmeset, kuid pisut vähem hoogsa ämblikusammuga. esmaspäeva hommikuks ei olnud tema samm sujuvamaks muutunud. töö juures keeldus ta oma kabinetti minemast ja maandus esimese vaba kirjutuslaua taha.