üks kuu enne suuremat starti peaks spordimeestele olema selline aeg, mil raske põhjaladumistöö on läbi saanud ja algab faintuuning. taas pean tõdema, et teoorias olen tugevam kui praktikas. aga see on mul vist geeneetiline praak, sest esikad on ka parajad targutajad. ema on mul üldse üks naljatilk ja tema sporditeed on perekonnas avalikuks saanud ainult läbi minu tegutsemiste. näiteks sai mu isa (ja ka ülejäänud pereliikmed) teada, et mu ema on mitu korda Tartu Maratoni läbi sõitnud alles siis, kui mina mõned aastad tagasi maratoni raamatut kirjutama hakkasin. sel sügisel, kui üritasin oma makaronkäsi pisut sõudespinningus tugevdada, käis ema välja, et tema olevat ülikooli ajal kolm aastat sõudmise trennis käinud! maatüdruk tuli suurde kooli botaanikat õppima ja siin kästi spordiala valida. tema siis valis sõudmise, et ilus ja romantiline ala, hea vee peal loksudes omi mõtteid mõelda ja loodust vaadata. riäliti baits, nagu ikka, ja ei mingit valges kleidis ja päevavarjuga paadis istumist.
ühesõnaga, põhi on ladumata. kuid päris loru ma ka ikka pole - suusad on välja otsitud, teibitud ja mõned korrad tuulutatud. nagu karta oligi, paar korda sõudespinnimist ei olnud piisav, et biitsepseid ja triitsepseid tekitada ning esimese suuskadega jalutamise järel vaevlesin 4!!!! päeva järjest meeletus lihastemeenutusvalus. tänaseks on see valu aga juba asendatud sinikavaluga, sest külglibisemine on üks ja ainus asi mille ma elukestva õppe käigus olen hästi omandanud. kõigele vaatamata olen tänu mitte-karta-oskamisele (või on see vastutustundetus?) ikka positiivne. sest viimases hädas on ju alati ka plaan B - parem varustus. sest on ju teada, et alatreenitust saab ideaalselt korvata vingete vidinatega, sõidavad ju lõpuks ikkagi suusad, mitte suusataja.
õues käies olen imestanud, et kuhu küll kõik tuttavad näod on suusarajalt kadunud? kohe mitte kedagi pole näinud (peale meie treeningpundi riismete, aga see oli spets deit). ehk on korvpallile üle läinud, sest see lõik vajab tartus tugevat järgiputitamist.
mis on mu eesmärgiks? distantsi läbimine nii, et suusatamine ei muutuks vastikuks, ja et sekretariaat ei peaks minu pärast offisit pooteist tundi lahti hoidma (nagu endal on ette tulnud), sest eelviimasega on vahe just nii pikaks veninud. tahaks raja kõrval ikka puid ja põõsaid ja rebaseonusid vaadata ning seda mitte läbi häguse udu. ja valges lõpetamisest ei hakka unistamagi.
hetkel on lumi jätkuvalt muinasjutt ;)
