rannapuhkus georg otsa stiilis

nuian Annalt ujumisrõngast, tulutult

pärast iksdriimi ei saanud üle kahe päeva pikutada, kuigi nende sinikatega pole viisakas veel paar nädalat rahva sekka ilmuda. olin nimelt merikesele lubanud üle tamula ujumise võistlusele osalema minna. esimene kord kui see võistlus toimuma pidi, oli eestimaal suvi veel vaid kalendri järgi, kuid veetemperatuur varakevadine, ning sain seega kuu aega ajapikendust. kas ma siis kasutasin seda aega ujumise harjutamiseks? kahjuks mitte.

paar korda olin avavees võidu ujunud triatloni käigus, kuid see pole see.
niisiis tuli 4 päevaga päästa mis päästa annab. kahtlustan, et perekond aljandid vist sellise plaaniga emmemmile peale ei lähe. ja ma olin alati arvanud, et enne ujuma hakkamist kätega tuuleveski moodi vehkimine on kaaslaste oma rajalt eemale hirmutamiseks. hiljem selgus, et on vist ikka mingi muu tagamõte ka asjal.

stardi stiilinäide

1 päev - perega rannas solberdamine
2 päev - perega rannas solberdamine, katse ujuda 100 m krooli, tulemuseks mingi lihase, mis peaks kätt keha küljes hoidma, ära tõmbamine
3 päev - piki ropka järve edasi ja tagasi, ehk ca 1 km. käsi valutas edasi, kaldale tulles käis pea ringi.
4 päev - ca 400m, millest 200m krambitas üks jalatald ja 200m teine :)
hüperkompensatisooni ootamiseks aega ei jäänudki. siiski rääkisin kaasa jupi tammepuu, kes mu taga terve distantsi turvamehena ujus.

tamula ääres ootasid ideaalsed tingimused: vesi +25 C, tuulevaikne, rahvast mõnusalt mitte liiga palju. kõik tamula neegrid olid välja aetud kartuliidusid ujutama ja ise nad vette ei tulnud.  

ujuda oli mõnus, päike paistis, keegi varvastega nina all ei vehelnud. ainuke mure oli pimekanana poidel silma peal hoida. jupi, kes ujus taga, ütles, et ma olin ikka hulle haake teinud :) ise arvan ka, et 2,5 km asemel, mis oli distantsi ametlik pikkus, vehkisin ma vähemalt 4 maha. pöördekohas tegin paadis päevitavatele noormeestele ettepaneku, et nad järgmiseks korraks järve põhja neoonvärviga triibu maha joonistaksid, et oleks lihtsam kroolida. ega sel pikal ujumisel muud ei olegi, kui et mingil hetkel hakkab hull igav. mingit loodusvaatlemist ei anna ju väga teha, kui sa just pea väljas koera ei uju. 

tutvuse kaudu sain N 30+ vanuseklassis pronksmedali ka

nii ma siis lihtsalt imetlesin päikesepaistes sillerdavaid õhumulle ja oma säravroosat küünelakki. vahel olin nii omas mõttes, et kui mingi vetikatükike kätt juhtus riivama, siis lausa ehmusin. vetelpäästepoisid üritasid mu olemist sisukamaks teha ja lasid mulle paadist georg otsa, kelle nime see võiduujumine kannab, muusikat. kuid kahjuks sumbus see meelelahutus veemulinasse. kõige suuremaks üllatuseks oli see, et ma ei väsinudki ära! hullult hea treeningplaan sai!

kõigile, kes vähegi ujuda oskavad, soovitan sellist mõnusat väikes võistlust väga. mõnus koht, mõnus olemine.