näidismenüü epochkale tänaseks...

kuna Ingeltiimi toitlustus on miskil kahtlasel põhjusel kuidagi minu kaela jäänud, siis tuleb ikka aegajalt end uute gurmeetrendidega kurssi viia, kaua me siin ikka orcchiettesid, tatakisid ja osso buccosid sööme . hommikukohvi kõrvane tutvumine toreda rahvuskööke tutvustava raamatuga avardas igatahes silmaringi ja võimaldas pakkuda epochkale välja näidismenüü oma jubileumsi pidustusteks. Niisiis:
Võipuder
Peedivees kaerahelbed
Tomatikompot
Hapupiimatarretis

PS. retsepte jagan vaid tugeva närvikavaga kodanikele
PPS võib arvata kas mul pärast veel söögiisu oli:)

kubujuss-malviinade kokkutulek

Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev
Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev

Kauem hommikul magada saab
ei mul und miski silmist vii
Päev on nii pikk, aega küll siis käes
pole kiiret mul kuhugi

Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev
Jaa jaa nii tore see, et on jälle pühapäev...

selline lugu sai vastmiksitud inglite talveplaadilt tiimisiseseks hitiks ja saatis meid rahule jätmata terve päeva.

selle ürituse kõige raskemad lisaülesanded ei langenud mitte meile vaid hoopis urmole, kes meid laupäeva õhtul vuhajees posti najal 6 tundi ootas, et inglilaulude uut riliissi kuulda. tema kannatus sai tasutud meiepoolsete uute lisaülesannetega ja nii saigi tehtud edukas sissejuhatus pühapäevaseks jääkarulikuks termoregulatsiooniks.

hommikul tõusime mitte just liigse ajavaruga ja äkki avastasime, et meil on vist kiire. toppisime kõik majapidamises leiduvad riidehilbud selga ja tormasime statkale. ja nii juhtuski imidzit rikkuv piinlik lugu, et olime stardis ainukesena tõnise kommenterimist kuulamas, samas kui ülejäänud kaasvõistlejad veel viimaseid sooja ruumi hetki nautisid. vat mis juhtub, kui võistluspaus pikaks venib.

enne starti saime juba loetleda mõningad võidud. nõmmeandre otsis endale sündsa vabanduse kojujäämiseks, et ei peaks taluma meile allajäämist. ka vastloodud firmaspordi naistiim, keda marti ja karu olid nädal otsa hoolsalt anaboosete steroididega söötnud, ei ilmunud kohale. vaid sisseostetud asendusliige anniki oli platsis. kuid isegi tema võimete juures on kolme inimest asendada raske. anniki võttis endale siis hoopis kaaslaseteks suusad ja fotoka. tema tehtud raba ja urmo jälgedega pildid ongi siin üleval. teised pildid tegi ikka kylli.

... jaa, jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev ...

hooaja avasime trahviringiga ja siis suundusime lõunasse sooja otsima. starteegia osutus nii heaks, et päeva lõpuks tuli ära ka poodiumikoht. metsas oli hulk kubujussistunud malviina meigiga kaasmatkajaid, kellele siis isekeskis ilupunkte jagasime. päeva kokkuvõtteks võib vist öelda, et kõige ilusama meigi omanikku kohtasime 43 punktist kodu poole jalutades. nime unustasime küsida aga sooja jooki ja doktor amerika arstipauna kergendasime küll.

lõunaingel, rahvusvaheliselt rahvaspordiringkondades tuntud kui doktor amerika, oli osanud endale nuustakult tiisikuse hankida ja tema kõlavad köhahood äratasid laubä õhtul tiimisiseselt muidugi väikestviisi diskussiooni, et kas ta peaks üldse väliüritust proovima. pühabä hommikul läks aga nii kiireks, et sellistele pisiasjadele polnud enam mahti mõelda. seda enam, et doktor amerika suust tuli artikuleeritud kõne asemel vaid vaevalist sosinat. õues selgus, et lõunaingli tiisikus oli vägagi külmatundlik ja miinus 29 kraadi käes pühapäeva laulu ümisedes taastus nii hääl, kui kadus ka köha. helen arvas, et merike on lihtsalt unustanud enda mänuali läbi lugeda ja ei tea veel kuda ta süsteem töötab.

testisime pisut ka eesti keele ilu. 49 punkti juures pidasime väikest pausi ja koorisime termose välja ja pakkusime ka kõrvalseisvale seltskonnale teed. vastuseks tuli, et soovitks hoopis midagi teravat. ma siis pakkusin oma arust teravat aga see polnud hoopis see mida mina arvasin... kui nugadega sokke opereerima hakati, lasime kibedalt jalga.

toidupause tuli ette veelgi. toimisid ka kõikvõimalikud meeleolukad naturaalmajanduslikud bartertehingud. külmunud porgandid jätsime siiski testimata.

raba lähedal metsas õnnestus põhjainglil ka jalg valgeks saada. mina astusin ees ja jõudsin veel hoiatada, et ees on kraav, kuid kommunikatsiooni bittid ja baidid ei jõudnud motoorsetele refleksidele järele ja helen astus põlveni vette. amputatsioonist päästid seekord bahillid ja ülejäänud kraaviületused toimusid juba kõrgendatud valve all. päikesepaisteline raba oli muidugi superilus.

jääkeegilis jäime pisut hätta, sest esiteks polnud sinna platisle keegi mingeid jalapkke pannud, et oleks võimalik natukegi hoogu võtta. ja teiseks ei lubatud meid merikesega jääle harjapoisteks, et oleksime teinud nagu telekas tehakse, kui see kivikamakas õigesse kohta libiseda ei taha.

... jaa, jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev ... superpäev, superlõbus, supersõbrad, supertulemused

ja sööklas küsiti meilt, et kas me oleme teatrist :)

paanikaoskond

api api. tundub et mu kompass tuleb kanda kadunud asjade nimekirja. si pulk on õnneks alati kosmeetikakotis aga kompass pole veel kolme hooajaga mu elus kindlat kohta leidnud.

muidu äpardustega on ka kõik graafikus: ostsin endale kolmeharulised kindad millega ei pidavat iialgi käed külmetama. vaid 500 meetrit koduuksest oligi vaja astuda, et sõrmedel külm hakkaks...

spordipäev

jõudis kätte päev millest 7 päev hiljem peaks jõulumäel poodiumikohavalmis olema. niisiis tuli kiirelt ette võtta kvalitatiivne hüpe talisportlikus esinemises. sobilik sparringupartnerite seltskond oli meie jaoks kokku aetud maratoni retrosõidule ja jäi vaid kostüümi küsimus.

appi tuli stiilne viisik - teppani tiia, tiia ema, saarepuu hille, minu vanaema ja heleni ema. nendest varudest jätkus nii meile kui ka meie moskva sõbrale.

vaenlane ei maganud selgi päeval - pekitiit pani merikese tuppa luku taha, et pisutki meie võitlusvaimu murda. lõunaingel elas meile siiski kaasa nii kostüümiproovis kui hilisemal kondilõdvestussessioonil.

nii äegedat päeva pole ammu olnud. kõik see mis toimus enne kella 13 ja pärast kell 14, tegid sellest laupäevast ühe superlaupäeva kus üks energialaks järgnes teisele. hommikul kahetsesin vaid seda, et polnud võimalust koos sossiga emajõe jääl starti asuda. vähemasti saime õhtul jälle kõik kokku.

mis siis õhtuse trenni lahedaks tegid? ükski trenn mis juhatatakse sisse viive ernesaksa klavarimängu taustal tehtud virgutusvõimlemisega ei saa ju untsu minna. õde piiskoppel tahtis meid küll otse finišist kohe dispanserisse suunata aga tänu reporteri ajakirjanike otsustavale sekkumisele pääsesime üle noatera.

sportlikkule osale järgnes soojenemine saunalaval ja lihaslõdvestus enda valitud mussi saatel.

järgmine päev jäätist süües staadioni poole jalutades, et reissoffissi puuri pisut kummikomme saata, kohtasime ka pohmelli eest põgenevaid kaaspeolisi. nad lippasid nii kiiresti, et see plaan võis neil isegi õnnestuda.

mis ma ikka jutustan - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja ühesõnaga, vaadake ise kui lahe meil oli :) pildid tegi jälle kylli

Tartu maratoni fännid uhasid Nuustaku lumes puusuuskadega ja kosutasid konte tantsulkal

uuel aastal uue hooga

kuna gõudiskaverid on pärast pikka pausi taas stardijoonele asumas, ei jää ka inglitel muud üle kui taliiksdriimi debüüt ette võtta. mine tea millal uuesti annab saatus võimaluse nõmmeandre nina alt poodiumikoha napsata. ühtlasi saame selle ürituse käigus äkki võtta ette ka nõmmepoistega ühise sünnipäevatähistamise nagu jõulumäel tavaks. heleni sünnipäevatortki alles söömata ...