seletuskiri

kuna viimastel päevadel on sagenenud televaatajate küsimused murega, et miks inglid taliekstriimil ei stardi, siis pean vajalikuks tekkinud olukorda pisut selgitata. valesüüdistused on ju muidu teadagi kiired tekkima.

põhjuseks EI OLE: majandussurutis (jätke see vend juba ükskord rahule), meie laiskus (sellest me ei loobu ka siis, kui me stardime), autfittide puudus (just hiljuti sai ööklubis uusi kostüüme testitud), talveuni.

nüüd siis jõuame ülemaailmse imperialismi järelmõjudeni, mis on , meist endist täiesti sõltumatult, nädalavahetuse sotsiaalse kalendri täis sodinud. imperialismi põhikäsilane on meil teadagi manakeri isiklikult, kuigi hetkel pareerib ta süüdistusi lumele viidates, sest lumi ei saa ju midagi enda kaitseks öelda. ühesõnaga, pühabäl on tamsalus taagheuri gigantide surmaheitlus, millesse on segatud meie supoorttiimi pealik. kyllita metsa minna on sama hea kui endal ise kohe stardis küünelakk ära rikkuda. no ja eks merike tahab ise ka hullult tagheueris skoorida. ja mullegi on sellel turniiril mingi kõrvalosa ette nähtud, et ma mingil juhul pühapäeval kodus diivanil siruli ei oleks. koju diivanile ei saa ma jääda ka seetõttu, et muidu tulevad karu ja marti ja viivad mind punase kuradiga ikkagi metsa. parem siis juba kylli läheduses tagheueris haledalt pähe saada.

see ei ole loomulikult veel meie hädade lõpp. kui meil merikesega poleks halligi teha, ei oleks meil ikka mingit võimalust urmole oma uusi orienteerumisoskusi demmima minna, sest helen on ära. ta sõitis eelmine nädal valdifiemmesse northugi pilti tuulutama ja keeldub nüüd koju tagasi pöördumast. küll on ilm ilus, küll on vein hea, jne...

kevadhooaega vaatame seda positiivsemalt. sain sünnipäevaks roosad maniküürikaitsed ja selline input lisab ettevalmistustesse teadagi uut hingamist.

päeva tegu

õpetasin beele spaider solitääri mängima :)

karukausi kontrolör

nüüd ma siis olen külastanud karukaussi suuskadel nii üht kui teistpidi ja ka harimäelt õnnestus laskuda tasakaalu kaotamata. üleüldse möödus kahtlaselt sportlik nädal, mis saab nüüd järgmise seitsme päeva jooksul kindlasti tasakaalustatud. karukauss oli oluliselt väksem kui ma ette kujutasin vanu tartu maratoni stardipilte vaadates. erinevalt minust ja kyllist ei julgenud kanal kahe telepoiss sealt alla sõita, sest sealt tagasi üles ronimine tundus talle võimatu missioonina. oh kyll me ikka oleme tublid :D doktor j, aavee ja savitomm on muidugi ka tublid, sest ka nemad julgesid meiega samal rajal matkata.

aga vot harimäe draakonitega on lood sandid. neil on seal mingit uut sorti batsill möllanud ja lohemaduvärava draakonile nina otsa seened kasvatanud.

pühabä võtsin ette järjekordse teekonna tundmatusse. kaasas tiia ja ellen suundusime kuutsemäe poole. nagu suusad alla saime, ilmus assar just kui tellitult oma katapuldiga põõsastest välja ja silus meile mäed lamedamaks. vaatamata sellele, et me olime selle rajalõigu ainsad naissuusatajad ja ellen kandis raudteetöölise vesti, ei olnud palloraidil võhma, et tere öelda. nii on vaene poiss end ära piitsutanud.

ma arvan, et veel ainult paar aastat, ja saabki mul see tartu maratoni rada suuskadel läbitud.

sportlik nädalavahetus tegi oma töö. pühapäeval pärast rumbatrenni unustasin, et olin lubanud aeti poole veini jooma minna ja lasin end koju sõidutada. alles kodus tuli meelde, et deem, teised maiustvad hoopis teises linna otsas fondüü kallal. aga minu blondiinsus oli suht haarmless selle kõrval millega tädipäss-õelusekott täna hakkama sai. nagu nägi kena noormeest, läks peast nii sassi, et unustas poodi minnes auto käima. ainus positiivne moment asja juures oli see, et poest tagasi tulles oli auto hea soe ...

nüüd jääb üle vaid helenile itaaliasse guud lakki soovida, et tal oleks ikka põhjust northugi pilti tuulutada ja loota, et hullemad lollused on teised tema eest eestis juba ära teinud :)

kurjuse kannul

tänaseks, mitte mingil erilisel põhjusel, karu poolt orgunnitud keppimistest polnud mul esialgu plaani osa võtma minna. reedel oli neljapäevastest solvangutest veel hing ja keha haige ja laupäeval käisime maratoni rajal tiiat ja taela tuulutamas. karu oli konkreetne ja ütles, et kui arstitõendit ei ole, siis marss riidesse. tarmo haud oli eelmisel päeval lasknud end kiirabiga haiglasse sõidutada ja voodikohagi bronninud, sest äkki mingi gripitõend karu silmis läbi ei lähe... kylli oli vähe kavalam ja lülitas kontrollkõneks lihtasat telefoni välja.

päeva Kurja Huligaani sertifkaat kirjutati kadrile välja juba varakult. matkaraja algusesse jõudes selgus, et ainukesed silmapiiril asuvad oranzid rajatähised, mis meie 14 km jautuskäiku pidid suunama, on kadri käpikud. niisiis astusimegi vagalt ja ootusärevalt kurjuse kannule.

karuga metsas olles tõuseb alati seltskonnas päevakorda küsimus, et mis loomi me võiksimegi küll täna kohata ja kuidas me ikkagi õigesse kohta lähme, kui ainult kadri kindaid usaldame. soss arvutas kiirelt välja, et kui oravat näeme siis keerame vasakule ja kui viigerhüljest siis paremale. targemad meist said juba kohe aru, et kui karu eesotsas, siis kavalamad ja nõrgemad loomad end ei näita, ning sellisel juhul on ju eksimuski kiire tulema. hakati juba pakkuma tapiiri kohtamise ohtu ... soss oli ikkagi veendunud, et tulgu kes tuleb, aga kui bakter vastu tuleb, siis on ikkagi kõige hullem. diskussioon bakterite headest ja halbadest loomudest aitas meid üle enamusest rasketest kohtadest. kuni ühe tõusu eel ei suutnud soss endas pidada teda juba pikalt vaevanud küsimust: kui te seal mägedes käite, kas te peate seal siis ka mäest üles ronima?

astusime mis me astusime, kuid millegipärast oli vaatamata minu protestimisele hädasti tarvis üle jõe minna. no ja kui juba jõe peal ,siis oli vaja ka karuga nats jäätantsu teha. a võbla oli ka paarisssõit.

kui läbi jää vajumise hirm oli väiksemaks jäänud, püüdsime ühe kala. kala sai nii pirakas, et tema eristamiseks harilikust delfiinist, sobis võrdlevaks tikutoosiks vaid marti.

kuna matka juhtgrupp (kurjus kadri + eve+ entusiastlik sõltumatu matkajuht konsum + karu) oli vahe sisse teinud ja ei näidanud mingeid märke sellest, et me võiksime saiakeste söömise peatuse teha, üritasime jätkuvalt päeva sisutada konstruktiivsete küsimuste arutamisega. kumb on seksikam kas ülo või aivar voitka? ja kas sellel kaldal oli nende suve või talvekodu? veiko proovis ka pisut tukastada ühes neist.

pisut põhjalikumalt analüüsisime pii võimalikku abikaasa valikut. loomulikult ei saa sellise eesnimega tütarlapsel olla mehe valikuks muud kriteeriumit kui kõlav perekonnanimi. hea süda ja paks rahakott on tema jaoks täiesti irrelevantne. kunagi oli mingi noormees pakkunud, et sobivaks nimeks oleks Stoda. meie tühi kõht tõi esialgu huulile versiooni Pii Rukas, siis ka Lurr, kuid võitjaks osutus siiski perenimi Rivalvur. loodame, et telefoniraamatust saab tema lemmikkirjandus pikkadel haiglaõhtutel, kui ta just Põetaja ametijuhendi lahtikirjutamisega ei tegele. põetaja on teatavasti see inimene, kes kõik teised enda ümber põdema paneb.

ühe mäe otsas ilmnes, et jutt oranzist matkarajast ei olegi saiens fikšn. ennnäe imet, seal ta oligi. puu küljes ja puha. rohkem me selliseid märke ei näinud ja seetõttu saigi maha kõmbitud pisut enam. distantsi kogunes meil pisut erinevalt. nimelt tegi ülejäänud seltskond alatu spurdi sel ajal kui me veikoga olime ametlikut teatanud pissipeatusesse jäämisest. kurjus ju ei maga olgu sul häda või mitte. aga muidugi jätsid nad arvestamata, et me olime tegelikult ootamist väärt, sest omasime kogu teetagavara ja poolt pirukatagavara. selle asemel segasid nad jäljed, et me teede neljakshargnemise kohas, mingil juhul õiget ei oskaks valida.

istusime siis kahekesi kännule, nutsime ahja jõe soolaseks, sõime saia ja jõime teed. tagasijõudes leidsime ka õdusa kohviku ja merevaate. millegipärast oli karu meie peale tigeherilane ja tervitas meid ebasõbraliku urinaga. no mis see neli tundi ilma joogita matkamist ikka pohmellis mehele teeb ...

karusellsuusatamise kiirkursus

lugedes epochka viimast postitust ei jää muud küll üle kui peab veidi tütarlapsele uusi suusasporditrende tutvustama. näe mis juhtub kui eelistatakse haanjale raamatukogu. niisiis-see, kui sul on suusad jalas ei tähenda, et sa tegeled kindlasti suusatamisega. viimaste aastate lumevaesed talved on toonud meie spordimaastikule uue spordiala: ringisuusatamine või siis kui tsiteerida ühe teada tuntud spordiblogi kommentaari „karussellsuusatamine“. Päris Suusatamisega on siin sarnasus vaid vahendites-mõlemad spordialad kasutavad edasi liikumiseks suuski ja suusakeppe. liikumistehnika on kombinatsioon suusatamisest ja kickboxingust. lubatud on ka konkurendi psüühika murdmine sõimu ja pilkamise läbi. ala harrastatakse lühikesel, soovitavalt alla 1km, kitsal ringil. karusellsuusatamine on massispordiala, et treening asja ette läheks on vaja palju kaastreenijaid. mida rohkem seda parem.

kuigi harrastajate arv on kiirelt kahanemas, pole siiski ka vana hea suusatamine veel välja surnud. ülemisel pildil demonstreerib Karm Konkurent tingimusi kus tegeletakse vanamoodsa suusatamisega. just-just-ei mingit spordiparki! lisaks tuletan veel meelde, et kevad pole siiski enam kaugel ja seega soovitan justiina mängimine selleks aastaks lõpetada ning tulla karusselsuusatamise mekadest tagasi vanamoodsatesse treeningsaalidesse:)

dizaastersuusataja kambäkk

viimati sai trenni moodi trennis käidud 27. novembril. eile üritasin siis kambäkki teha.
treener oli suht nõutu: ei mingit jälge sellest, et sügisel sai regulaarselt õues lubja treppe loendatud. üritas ta kurjaga ja veel kurjemaga ja lisas sekka pisut aroonijaidki aga mind liikuma ei saanud ta kuidagi. see et mu vasak käsi on kui lastud varesel, ei olnud muidugi mingi uudis. ainus variant oleks olnud mulle vist mingi mootor külge kruvida.

kõik oleks veel enam vähem olnud ja positiivse laengu oleks saanud juba ainuüksi värskest õhustki, kui ma poleks pidevalt jalgu jäänud empaatiavõimatutele väikese JT treeninghulludele. neile oli vist käsukorras mingeid tigeduse tabalakaid kamaluga sisse söödetud või niisama orasid pehmetesse kohtadesse taotud, et niigi end daario kolonjadeks treenitud bõkid nõrgemate üle veel tigetseda ka jaksaksid. kui mina omast arust mõõdukal sammul liuglesin, siis nende arvates ma seisin rajal. leidsid kelle kallal norida, eksole. minust aeglasem treenija ei ole spordipargis igapäevane nähtus. peab neile kahjuks siinkohal väikes pettumuse valmistama, see kui keegi minust paremini suusatab, ei tee see temast veel raulollet. selleks et raulolleks saada peab eelkõige hea süda olema. pekitiit lohutas mind, et kui need hullud ka ükskord 23 saavad, siis alles mõistavad mis vanusega kaasneb ...

no ja muidugi ei saanud ma hakkama ka paari popima sinika üleskorjamiseta. üks tekkis kui siledal maal jalad ei tea kuhu kadusid. ja teise kaetas ära peatreener kivil. nagu ta jõudis küsida, et kas ma laskuda kardan, ja mina vastata, et ei karda, järgnes dzustiina kovaltšiku sprindi stiilis uperpall. kui kõrval lumehange poleks olnud, siis oleks üle rajaserva ka veerenud. miniseelik on hold.

täna on õnneks kurk jälle haige ja järgmise trenni võib vabalt veebruarisse lükata. karu küll üritab siin väita, et pühapäevasest matkast vabastab vaid luumurd ...