pill lühikese ilu peale

täielik nöök. kündsin tesispä õhtul dendro kolmanda laskumise lõpukurvi põlvejäljed ja lõpetasin kiirelt selleaastased suusatamised ära. diagnoosiks siis põlvesidemete rebend. pika nurumise peale anti kipsist küll vabastus, kuid selle eest seoti mingi muu katapult ümber põlve ja keelati järgmisel neljal nädalal kiiremad liigutused ära. ma ikka arvasin, et kui ma endal kunagi miskit ära murran või väänan, siis juhtub see kodus mõne anna kola otsa komistades.

nii kurb on olla. ja ei mingit suusalaagrit livignos ega practice nightil samba tantsimist :(

lumehullus algas

tabletikuur on olnud väga edukas. edu mõõdame sellega, et oleme tiiaga suutnud üksteist regulaarselt õue sundida. uus katsumus vaimule saabus koos möödunud nädalase lumesajuga, et kumb jääb peale kas laiskus või laiskus, ja mida seal õues selle tuisuga peale hakata? lõpuks võitis siiski sõprus ja me tegime tiiaga ilmaga harjumise trenni. et kuidas saab vaadata kui lund silmadesse puhub ja mida sellise ilmaga selga pannakse. ega see tuisulumes trampimine pole lihtne asi, kepsud võttis ikka päris pehmeks all.

laupäeval sai siis rasvasem linnuke kirja. otsisime suusad välja, kraapisime paraka maha ja läksime suure hurraaga peale. nagu vasikad kevadel, oli ikka vaja suure vaimustusega kohe dendro tõusudele ronida. tiial ununesid haiged õlad ja jalad ja pani ajama nagu väike traktor. hooaja alguses ebapunase pulsiga jalutades leppisime kokku, et kui lumi tuleb, nühime algul ikka siledat enne kui mõnd mäge võtta üritame. aga kus sa sellega! entusiasmi oli küll sajaga aga pole midagi teha, kui kops on juba kahe tõusuga kokku lastud. pärast dendro ringi lõppu olin täiesti läbi käbi ja keeldusin teisest ringist. kopsud olid värskest õhust nii läbi ventileeritud, et tundud nagu oleks vere koostis ka muutunud. vaatamata vässale oli kuidagi eufooriline meeleolu.

nii et tuleb jätkata!

tabletikuur

nats aega tagasi saadeti sõber-treener tiia töötervishoiu arsti juurde korralisse ülevaatusesse, kus tal diagnoositi laiskus. maksejõulise kliendina tahtis tiia kiirelt retsepti, et pillid välja osta ja tagasi kirjutuslaua taha tormata. aga ei läinud seekord nii lihtsalt. laiskusest vabanemiseks kirjutati välja hoopis värskeõhuvannid sõprade järelvalve all, et patsient ikka tossud jalga venitaks, mitte ei vahetaks trenni mõne muu affatleva väljakutse vastu tema ülirikkalikust sotsiaalsest kalendrist. et oleks keegi kes teda pisut jalaga peksaks, kui õues liiga pime, külm ja märg tundub. tiia teadis kohe, et kus teine samasugune laiskvorst elutseb ja ilmus eelmisel laupäeval mulle ukse taha. no ja nüüd me siis hakkamegi üksteise järel valvama, et vähemalt paar korda nädalas kehale meelde tuletada, et varsti saab suusatama ja mis lihaseid selleks vaja oleks.

esimese nädala loeme igati kordaläinuks ja kui nii edasi läheb, siis liigume viisaastaku plaani täitmise suunas. kui esimene trenn läks riietuse testimisele ja külma õhuga harjumisele, siis teine kord viis treener mind juba mägedesse. tule, talv, kui julged, me oleme ka varsti valmis! võibolla...

manakeri abiratastega rattamaratonil

pika maa ratturid teele saadetud, meie oleme valmis!

kui veel kaks nädalat tagasi tundus, et selleks aastaks on võistlustel käimisega kõik ühelpool, siis tegelikult läks nagu tavaliselt, et mingil hetkel oli jälle vaja minna. lõunaingel ütles juba ammu, et ku ta vähegi võru rolleriga ühele poole saab, siis tahaks sammukese rattamaratoni kuldmärgile lähemale astuda. ka manakeril on hõbe käes, kuid kullani veel pisut pingutada. tavaliselt ongi nemad kahekesi rattatamas käinud ja meie põhjaingliga tööd teinud. seekord oli siis helen üksinda rakkesse jäänud. näitasin üles suuremat sorti otsustusvõimetust ja kui reedel siis lõpuks meelde tuli, kuidas eelmine aasta teleka ees rattamaratoni ülekannet vaadates jalatallad sügelema hakkasid ja hing haigeks läks, võtsin julguse kokku ja helistasin aetile maratonikantoorasse. kuna viimase hetke registreerimine on maailma üks ebaviisakamaid tegusid, siis lasin kõrvad lonti ja lubasin teha mis iganes, et oma laiskust ja lollust heastada. õnneks piisas vaid seenepirukast, külmadest murumärgadest antoonovkatest ja stardivärava kohtunikutööst. 

oi kui hea raamat!

ja nii siis olimegi kõik kell hommik statkal valmis pika maa startijaid teele saatmas. minu väravas oli rahva käitumine üli eeskujulik ja nii oligi aega trenditippe silmitseda. näiteks olid ardil üliuhked vahetatavad käetättuud. minu kaasväravaht daniel sai aga ootamatult tööpunalipu preemiaks purgi heinekeni, sest keegi oli väitnud, et ilma maksuta väravast sisse ei lasta :) 

kui staadion oli ratturitevabaks saanud ja hawaii putka juurde vaba ruumi tekkis, otsisime rattad välja. me ei ole oma ratsude vastu just ülihoolitsevad olnud ja nii tahtsimegi, et hawaii poisid neile eksperthinnangu annaksid, et kas on lootust finišisse jõuda. viimasel iksdriimil tegime merikesega oma ratastele survepesuremonti ja mina lasin südametunnistuspiinade vähendamiseks pisut õli ka. manakeril oli vaid õrn aimdus, et ega seal miskit head ole, kuigi ta polnud enda ratast liigselt kulutanud. sel aastal oli ta rattaga vaid korra poes käinud,  seega pidime niigi merikesega talle seekord abirataste eest olema. vembu esialgne hinnang oli karm: kaks kolmest võiksid oma rattad kohe prügikast panna, või siis kõik jubinad peale raami ära vahetada. siiski arvas ta, et kui me vaikselt sõidame siis on lootust lõpetada. meie ja vaikselt!

kes siin siis käinud on?

ja üllatus, üllatus, kes siis seekord kostüümidraama käima tõmbas? ei keegi muu kui meie kallis manakeri. nii see juhtub, kui inimesel on esimest korda elus kahed rattapüksid. ja kui mina üritasin konstruktiivne olla, sain kaela hoopis süüdistuse hoolimatuses ja veel ei tea mis pattudes.

ega me kõike ikka päris saatuse hooleks ei jätnud. kui manakeri läks helenile serketariaati appi, otsustasime meie riske maandada soojendusega ja tegime jalutustiiru gastronoomi, et joogipudelikorve millegi kasulikuga oleks täita. kassapidajad olid spordi poolt ja andsid koos vahetusrahaga ka parimad edusoovid päevaks kaasa.
päeva kõige kuumem kaup ei olnud aga ei pauarbaari kummikommid (mis ka muidugi läbi müüdi enne kui merike jaole sai), popid kiivrid ega banaanid vaid hoopis autojuhid. ei lugenud siin vanus ega säärejooks, kõik mis ripakil, see võeti ära ja tuli puudugi :)

lühikesel maal oli inglite kontrollida viimane värav, manakeril eelviimane. minu põhitööks sai rataste faintuuning - et ikka paar grammi vähem oleks mäkke tirida, lõikusin soovijatel tangidega grippide sabasid ära. seltskond oli täiesti meie masti: korvid piknikukraami täis ja tuju hea. meie asendusingel tints oli ka end kodust välja ajanud, aga kuna tema oli pisut rattasõitu harjutanud, siis läks ta vahuri boksist punnitama, mitte meiega matkama.

poiss, mis teed seal põõsas? hunti kardan.

stardipauk oli juba ammu kõlanud, hümn ära lauldud, linnapea teele saadetud ja paar tantsugi tantsitud kui manakeri 10 mintsa hiljem lonkides kohale jõudis. ja me saime veel peatäie pahandada ka: et mida me kiirustame, et sellepärast me kunagi ei võidagi, et me stardist kohe ajama paneme ja end sellega kohe rihmaks tõmbame  jne. lisaks mulle ja lõunainglile ja manakerile oli meil pundis veel ka lukini luuraja koidu. tema närv ei pidanudki vastu ja ta läks ilma meieta minema. oma töö tegi ta korralikult, kui paar kiltsa oli sõidetud, oli tee korralikult puhas, ei kedagi jalus tolknemas. ainuke asi mis häirima hakkas oli lõpusaan. ja nii tuligi pärast pühaka tee ületamist väike läbirääkimine pidada. meie lubasime, et me pahandust ei tee ja nemad lubasid meil linnulaulu kuulata.

rajaääres kohtasime ka mitmeid hädalisi, ühel neist suisa pisar silmas ja lohutasime neid nagu oskasime. esimeste porimülgaste ja pehmete heinamaalõikude juures aga olime juba isegi hädas. kepsud olid pehmemast pehmed. õnneks läks meil paremini kui nii mõnelgi ja meie tranduletid kündsid pori nagu pohli.

esimesse servispunkti jõudes olime küll kõige viimased, kuid üllatuslikult olime nii mõnelegi kaasvõistlejale juba järele jõudnud.

palju õnne , kalev!

päeva dzäss läks lahti palu punktis, kus oli tõeline pidupäev. lisaks rattapeole peeti töö käigus maha ka punktiülema kalevi sünnipäev.   ja kuna kalev on meie vastu alati väga lahke olnud, nii ei olnud üllatus, kui ta meid oma tagatuppa sünnipäevalauda kutsus ja torti pakkus. selliseks asjaks ei ole meid ju ometigi meelitada vaja :) torte oli suisa mitu ja kingidki olid laual. kalev oli sünnipäevaks saanud klaasist ja kuldsest vedelikust koosneva stringidega tüdruku. enne rattaselga istumist tegi merike sünnipäevalapsega ka väikese tantsutiiru, et lihased jälle liikuma saada.

jälle teele. sõites tulid muudkui vastu juba tuttavad seljad. ja tee ääres oli paksult ilusaid kärbseseeni ja puravikke. ainult pohlad olid nahka pistetud. nii mee siis muudkui pusisime: koidu luurajana mägedes ees ja manakeri laskumistel teed näitamas.

järgmise peatuse tegime hellenurmes, kus vägesid juhatas sünnipäevalapse väikevend lembit. siin käis teise tempoga disko, sest nuppe keeras härra viilu isiklikult. siin  näitas koidu meile kuidas peab rosinakukleid tegelikult sööma: võtad kukli, murrad pooleks, paned peoga kausist rosinaid vahele ja surud pooled tagasi kokku. tõepoolest, palju parem :)

kalev ja kingitus

ja oligi kuidagi märkamatult tee jälle otsa saanud. lõpusirge sõitsime toitlustusalast tulevate tormiliste ovatsioonide saatel. oli ikka tore päev!

abiratastega manakeri

kalapäevalootusega kiviõlis

poisid ehitavad, mina targutan, f: külli

peegel siin ja peegel seal, f: külli

laupäeval sai 1.sept puhul tehtud elukoolis mitu õppetükki. esimene ja raskem neist oli rattale sügismantlite selgatõmbamine. olin eelnevalt võtnud kaks teooriatundi, ühe neilt selliselt korüfeelt nagu kalle kirsiaed, ja nüüd siis üritasin teadmisi praktikasse rakendada. et mingitki eksamitunnet tekitada, tegin endale ka ajalise surve, sest uued rehvid pidid alla saama enne 20.sajandi muusikaeksami kontserti. oli see vast pusimine! ise olin muidugi väga rahul aga kui külli hommikul mu ratast auto peale tõstma läks, muutus ta murelikuks. tuli tagasi ja ütles, et mul on ratta asemel katkine lego. umbes nii, et kui ma oleks enda mantli vahetamise käigus nööbid eest lennutanud ja tasku põhja augu teinud. pühapäeval kiviõlis saigi esimeseks lisaülesandeks leida abilised rattalegotajad. tegelikult ei olnudki siin muud keerulist kui et auto õige koha peale parkida. ühes kõrvalekipaazis nägin suurt rattapumpa ja teiselt poolt paistis autost abivalmidusest põlev virgepuu erko. niisiis pani erko oma ilusad punased kindad kätte, otsis kuuskantvõtme välja ja asus katastroofi likvideerima. rattapumba omanik võttis osa tööst oma hoolde. kui aakate stardini oli jäänud 10 mintsa hakkasid erko tiimikaaslased juba mulle pisut viltu vaatama ja minu pilk läks parkla peale rändama, et kas kedagi kasulikku beekatest ka näha on. aga meistrimehele ei andnud hing enne rahu, kui mu ratas korda sai. tänu teile tööks käed!

startiminek, f: külli

teine laupäevane õppetükk oli siis see vinüülist mp3-ni mängitav muusikaeksam, mida tulid kuulama ka merike ja külli, ja mis lõppes minu pool inglite lõunasekstsiooni tiimmiitinguga. kontsert oli ülimõnus ja nii nagu peab. noored laulsid südamest ja pillimehed rokkisid täiega ja liisu oli ka megatubli ja linnapea ülikuul.

saaks kuidagi selle vihmavarju kaasa võtta, f: külli

jalutuskombinaat maare ja viff, f: külli

helen ei tea  siin veel, et rattaetapp ei tähenda rattaga sõitmist, f: külli 

tilgapoiss demmib habet, f: külli

stardis võib korraks joosta ka, f: külli

stardiks valmis, f: maare

tiimmiitingu peamine päevakorrapunkt oli muidugi õues valitsev koerailm. ma olin juba mitu päeva erinevaid ilmasaite mööda kolanud lootuses vihmast pääseda. helen survestas omakorda tommi, et see oma kiviõli tutvusi kasutades ilmavana mõjutaks aga ei midagi ...  võtsime siis jälle interneeduse ette, et parim pakkumine leida. et äkki läheks kiviõli asemel hoopis kanaaridele? aga seal pidi pühapäeval veel hullemini ladistama kui meil, vaid õhk pidi pisut soojem tulema. jäime ilmajaam.ee versiooni juurde, mis lubas kell 9 kraanid kinnipoole keerata. Pakkisime villased sokid kotti, keerasime rullid pähe ja tõmbasime tekid ninani, õndsas teadmatuses, et järgmine hommik kell 10 sajab stardis ikka veel täiega.

targetid, f: külli

peipsi äärne tee on teadagi kelmikate kalasiltidega kaunistatud ja meil hakkasid neist möödasõites süljenäärmed tööle. kahjuks olid kõik kalamehed alles teist külge pööramas ja suitsuahjudele tuli alla tegemata. tekkis Suur Plaan: jõuda koduteele enne, kui viimane putka suletakse. kahjuks jäime seekord siiski ajahätta ja siiani unistan värskest suitsusiiast. aja või autole hääled sisse :)

soojendusringil, f: külli

vaade tipust võistluskeskusele, ja nii 3 x

tõus esimest korda, f: külli

kiviõli minarett

seekord olime kuidagi eriti nobedad riietujad ja juba jupp aega enne starti seisime rattad käe kõrval ja vihmavarjud pea kohal oma aega oodates. oleks miry kaardialuste asemel vihmavarjuhoidjaid laenutatud, oleks me need nüüd külge installeerinud, sest koerailm ei tahtnud taanduda. kõige kõvemad külmavärinad sai lõunaingel sisse mitte kontidesse kippunud niiskusest, vaid tilgapoisi uut habememoodi silmates. kui enne ta lihtsalt lõdises pisut, siis nüüd hakkas vappuma nii, et maapind jalge all värises. viff ja maare olid endale viilimiseks peened vabandused välja mõelnud, fotokad kaela riputanud ja tegid jalutuskombinaati. harjumuse jõud on karm ja nii ei taibanud nad juhust kasutada ja kodus lõunani magada. või ei saanud heiti ise ratast autokatusele ja ajas maare üles. stardialast paistis kätte ka aakate tuhamäevallutushord. ega meilgi sellest pääsu tule, mõtlesime pead kuklas üles vaadates, aga et me seda tuhamäge igast küljest hiljem forsseerima peame, seda ei osanud küll karta.

puhkepaus lugemisnurgakeses

jälle mäe otsas, f: külli

keegi tuleb, keegi läheb, f: külli

kui start oli antud ja me juba kaardile saime piiluda, otsustasime vihmavarjud siiski maha jätta. ka rattaid ei võtnud me krossirajale kaasa. pärast soojendusringi võtsime suisa joped seljast, sest vihm otsustas lõpuks otsa saada ja külmapoisid lasid jalga. ja siis hakkaski see pikemat sorti ronimisharjutus pihta. mul oli tõsiselt hea meel, et seekord olid naeltega sussid lubatud ja et ma nad ka jalga panin. asiksi slikkidega oleks ma pooltes kohtades maa ja taeva vahele kõikuma jäänudki.

lahtiste leekidega x ringil

selliseid koivasirutajaid oli mäetipus hulgi 

juba üsna algusest peale hakkasime ühte sammu astuma leegi tiimiga, kes meile eelmine kord puu otsa tõstmise teenusega hindamatut abi osutas. koos saime osa kiviõli linnaekskursioonist ja tänu neile keerasime enne maxima poodi kõrvale, sest ise oleks me vaatamata sulli puudumisele gastronoomi mustikasiidri järgi läinud. me küll arvutasime välja, et mart oleks meist kasulikum poodi saata, sest tema eest saaks kindlasti rohkem purke kui näiteks lõunaingli eest. no kolm purki kindlasti. kui linnaekskursioon tagasi võsapoole pööras, sattusime ka kiviõli vabaõhu lugemissaali, kus puu alla oli asetatud kaks tooli ja hunnik kasulikku kirjandust. siin ilmnes esimene halb uudis, mu pildikindel pentaks keeldus oma akuga suhtlemast ja karjus mu peale arusaamatus välismaa keeles. niisiis jäi rajal pildistamine seekord lõunaingli telefon-peegelkaamera peale. külli oli oma püssiga staadionil valves.

uus mägi ootab, f: külli

sissejuhatus rattapornosse, f: külli

kui me nüüd juba teist nõlva pidi sama tippu hakkasime võtma, tõusid päevakorda erinevad versioonid, et miks me peaksime nii palju sama mäe otsa ronima. vaade mäe otsast oli ilus, aga kas just nii ilus. helen arvas, et ju korraldajad olid ette näinud nii, et iga kord vaatad alla erinevast küljest. ja oma viga kui juba esimesel korral kõik vaated ära imetlesid. jälle mäest alla, läbi võistluskeskuse ja teist mäge vallutama. nüüd nägime raudteekraavi ühte liikumatut kokkuvolditud tüdrukut. ta oli nii põhjalikult end ära sättinud, et meie ingliabi oli siin jõuetu. õnneks olid proffimad abistajad juba tema poole teel. meie aga rühkisime mäest ikka üles ja üles ja mina ajasin oma küsimustega rattaralli kohta ahtot jõudumööda hulluks. ühes kohas oli läbi võsa nii karm laskumine, et mart kartis, et tema allajõudes on seal temast järel ainult pekikuubikud ja pisut ajupasteeti. mina tundsin end oma tankiroomikutega üllatavalt kindlalt, kuid põlved hakkasid juba vaikselt kriuksuma. arvan, et selle ava jooksuetapiga aeti asi seekord väga jõuspordiks ja ühest tiirust oleks beekatele, küll ja küll olnud. ega me ju siia sporti ei tulnud tegema! nüüdsiis oli asi rohkem aabee raja moodi.

põses komm, üritan merikest jaamaga susata :) f: külli

manakeri vahur ja tema jüngrid, f: külli

ants teeb inglitele üllatust, f: külli

eriti silmas pidades järgnevat rattarallit, mille pidime läbi tegema jupsiva odokaga. ja leegid kadusid ka kuhugi ära. eks neil oli vaja meist väikest puhkust. neljanda ralli pildi juures sai sõita veel kaardiga, kuid edaspidi oli kõik juba puhas improvisatsioon ja kõhutunne. ja meil polnud üldse kahju, kui me kanuualasse jõudsime ilma ühte rattapunkti võtmata. nii kopp oli juba ees sellest mudavannist. nagu vähe kuivem ja kõvem rattalõik vahele tuli, nii hakkas muda lendama nagu näidissovhoosi sõnnikulaotajast. käike sai vahetada ainult siis, kui rattal selleks tuju oli ja pidurid polnud ka just kõige paremas vormis. muda krigises hamba all ja joogipudelid olid nii porised, et peale vaatamine võttis joogijanu ära. pilliroorajal jõudsin vaevalt öelda, et siin pole kukkumine nähtavasti sama valus, kui öises läti metsas, kui ratas mu alt ära vajus ... olen osav, olen. ega saa ju sinikateta koju minna.

ai äm seeeiling, f: külli

lõunaingel teeb joogipudeleid jootmiskõlblikeks, f: külli

audiringide torniharjutus, f: külli

kanuualas ootasid meid manakeri ja ragnis ja üllatus, nagu meid stardis oli hoiatatud. urmo isa oli seekord veel põhjalikumalt valmistunud kui tavaliselt. antsul olid meile varutud pannkoogid ja singivõileivad!!!! kõhud täis läksime metsa jalutama. kuna manakeri polnud meid nõvast saadik näinud, siis tuli ta meiega koos jalutama. lootis vist et me talle metsa alt pohli korjame. aga pohladega oli sel korral kriis. et me rahulikult metsavaatlusega ei saaks tegeleda, tutvustas ta enda versioone kohalikust metsast. meile õpetati selgeks betoonmets (saab määrata metsas leiduvate betoonpostide järgi), suusamets (vajalik element - imikarada), vaatlustornimets, kui-seda-metsa-ees-ei-oleks mets jne. kui ma siis lisaülesandes aruandelehte hakkasin täitma, tegin oma botaanikust vanematele kõvasti häbi. no kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teaks milline näeb välja paakspuu? kui tuli teade, et kanuuala suletakse 10 mintsa pärast, lõpetasime puude tuletamise ära ja keskendusime spordilotole. kolmanda korraga panime kõik vastused täppi ja tegime selle etapi ainsad jooksuliigutused, et ikka väike purjetamine ka teha.

ahto jälitab, f: külli

the flintstones, f: külli

läbi see lugu, f: külli

peegelkaamera sihipärane kasutamine, f: külli

järve peal oli tuul a la ardu. nii me siis otsutasimegi, et kui tervet harjutust ei jõua, siis teeme kolmandiku. rattatee koju oli pikk, kuid keerukuselt vaid vormistamise küsimus. sellegi poolest jõudis oma maailm nii peale suruda, et märkamatult panime ühest punktist mööda. vaatasin kaardilt, et peame mingite majadeni jõudma ja minu kujutluspilt nendest majadest oli nii teistsugune, et muudkui aga väntasin edasi :) ja audiringide juuurde oli metsa isegi asfalt maha pandud.

lõpetuseks oli väike tiir flintstõunide autoga. lõunaingel kui kogenud traktorist sai rooli hoida ja meie heleniga üritasime seda katapulti käima joosta. autotegijad olid vist kogu papi disaini peale pannud ja hoidsid mootori pealt kokku. tegu tehtud, võiski vaid 7 tunnisele jalutuskäigule joone alla tõmmata. oh küll me oleme ikka tublid :)

tšekk tšekk kassa kassa tšekk tšekk, f: külli

professionaalne poodiumipilt, kiire intekas, spa, massaz ja saimegi maha istuda ja klaasid kokku lüüa. saime ka häid teateid robertakese tervise kohta. pidi teine antsu proua aias jõudsasti vohama ja asjatundmatutelt palju küsimusi tekitama :)

maraton on puhkus

nagu 2 tilka vett: bussijaam ....

no ja hea kombe kohaselt tuleb puhkuse ajal ikka turismusega tegeleda. elu on kuidagi niimoodi läinud, et ei mina ega lõunaingel polnud oma elus veel jalga jõgeva linnas maha saanud ja nüüd siis saigi linnuke kirja. kirjade järgi 6. tartu rulluisumaraton aga meie jaoks kodumaa avastamise tuusik.
ja kuhu siis kolmas ingel jäi? keegi peab ju ikka tööd ka tegema ja nii oli põhjaingel tabiveres rahvast rullidele aitamas.

... ja raudteejaam

hommikune bussisõit stardipaika oli parasjagu nii pikk, et üles ärgata, vedel süsivesik manustada ja end kuulujuttudega kurssi viia - buss ju puha tuttavaid nägusid täis. spordist pikka loba polnud, arutusel olid ikka diipimad teemad nagu näiteks: kas politseimajas peab suvel soe vesi olema., ja 10 viisakat küsimust mida võid küsida tütre boifrendilt ilma, et tütar end vabatahtlikult lastekodusse üle viia paluks. sõber eke oli nimelt käinud tütre sünnipäeval ja jagas värskeid kogemusi. muu hulgas koorus ka välja, et nii mina kui merike oleme juba lapsest saadik tugeva enese alalhoiu instinktiga olnud (mõnede arvates sellised inimesed rulluisutamas ei käi, aga see selleks), sest me mõlemad töötasime nooruses välja oma tehnikad kuidas viilida maal heinateost. merike oli eriti kaval, ta õppis ära traktori juhtimise ja sai seega kohe kõrgelt olukorda kontrollida, sellal kui mina lihtsalt kuuma käes kala-kuival tehnikas õhku ahmisin ja füüsiliselt tõestasin enda sobimatust heinaharjutusteks.

turismust alga!

jõgeval bussist maha ronides hakkas esimese asjana silma 2 tilka vett pilt: ühel pool teed raudteejaam ja teisel bussijaam. kusagilt kostus riho ja kivilomadise hääli ja juba me olimegi otsapidi stardikoridoride juures. turismiatraktsioonidest hakkas silma politseinike kodu ja kultuurimaja ja kaubanduskeskus. lugesime kõik sildid hoolikalt üle ja lasime endast vastastikku pilti teha nagu korralikele turistidele kohane. kõige vaprama teoga sai hakkama kaimz, kes julges mu fotokindla seebika oma pühadesse fotograafikätesse võtta ja sellega pilti ka teha. loodame, et me poissi sellega tuksi ei keeranud. siis käisime veel küllile ja aetile hommikust ütlemas ja aeg muudkui läks ja läks ja tuligi uisud alla panna ja pakid vööri viia.
varustussportlasi pole meist ikka saanud. minul on samad 2005 aasta salomonid ja merike valis retuusi pitsi juurde sobivad rattad pillelt, et oma hobihalli krigisevatele rulluisumaratoni veteranidest isetormajatele puhkust anda. meie viimases grupis olid osadel konkurentidel rattad all nagu jõulukuuseehted.

siit me alustame

Aet oma rohelises kodus

ja läkski lahti. rahvast oli raja ääres kõvasti. nii tore - pühapäeva hommik ja nemad on kõik meid tervitama tulnud! rahvast jätkus kuni tartuni välja: kus vähegi  mõne ehitise või teeotsa näol elumärki oli, seal oli ka rahvast väljas. paljudel taburet või midagi mugavamat tagumiku alla ka varutud. lõunaingel oli turismireisiks kõvasti valmistunud ja taskurahagi kaasa võtnud, et äkki ikka saaks suveniire ka osta. no vaarikaid või herneid näiteks. aga 'nigu ära sõivat', ei mitte kedagi! ju kartsid, et mine seda spordipisiku rahvast tea, äkki hakkab kardulatesse kinni nagu koloraado. aega on, ehk saavad kohalikud järgmiseks aastaks aru, et maksujõulised kliendid olid rajal ja toovad oma kaubad tagasi välja.

üsna pea peale jõgeva linna saime endale esimese seltsilise. üks noormees pidas meie õlgu piisavalt laiaks, et sealt tuulevarju otsida. tal oli selline kell, mis ütles, et me liikuvat suisa 20 km/h. nii kiire meil ometi polnud ja hiljem korrigeerisime oma kiirust kõiksugu asjatoimetustega ingellikumaks. esimene tuttav nägu rajaääres oli kelgukusta, kes ühes ülelõhnastatud kohas meie uisutamist turvas.

turistipilt

üsna pea, vast 5 km pärast starti oli raja ääres esimene katkise uisuga tüüp. natukese aja pärast nägime järgmist ühejalgset lonkajat. see oli suht ootamatu pilt, sest merike oma 5x rulluisumaratoni kogemusega ei mäletanud varasemast sellist asja, et rahvas oleks tehnikaga jännis. nii ei taibanud me esimese hädalise juures kohe pidurit panna. kolmanda kuti juures jäime juba pidama ja üritasime aidata. ega meil muud teha polnud kui meditsiini motikani uisutada ja kuuskanti paluda. no ja siis hääletasime juba järgmist motikat, kuna esimesel vastav varustus puudus. ja lõpuks lahkusime sündmuspaigalt motikameestelt väljapressitud lubadusega, et nad kuti ikka jalule aitavad. ja aitasid, sest hiljem purjetas ta meist rõõmsalt mööda :)

kellel on kõige kõige ....

jälle teele asudes hakkasime mööduma juba tuttavatest selgadest. selleks ajaks olime nende tehnika läbi analüüsinud ja lõunaingel andis tammujamatele ikka näitlikke õppetunde ka. esimeses teepees teostasime põhjaliku menüüga tutvumise. midagi jäi siiski esialgsel vaatlusel puudu aga ega me küsima ei pidanud, joogipunkti boss kalev tormas napsuplaskuga meie poole ilma sissejuhatuseta, ja ütles, et seekord konjakit pole kuid klassikat leidub. ka kalevil oli seekord jootmisest rohkem remonditöid. kuni me seal kurki järasime jõudis kohale üks seitsmerattaline, kes ka abistamisse jäi.

peitepilt: leia pildilt Kaimz

apike, mul on miskit põses

kuidagi kiirelt läksid need kilomeetrid. rongis ei tahtnud eriti sõita, et saaks ikka turismust teha ja vaateid imetleda. need rullidega ja rullideta avarad viljapõllud on hingekosutav vaatepilt. ja sinna juurde need teeäärsed vooremaa järved janiiee. kaareperes ootas lisaatraktsioonina veel klaapsu teepee koos mustikapildiga purgiga. siin võtsime sappa ühe tubli jooksutüdruku, kellest juba mõned korrad olime mööda pannud, ja kellel oli jõu ja tehnika osa balaansist väljas. pidasime kolmekesi joogibreiki ja ühtlasi tegime uisutehnika tundi. kaarepere raudteesillast tulime juba alla korralikus rongis. siin aga juhtus nii, et üks triibuline helikopter maandus merikese põsel ja tegi ta lõualuule paraja tuimestuse. hääletasime rohelise ristiga rahvast ja meie viimane vagun läks oma teed. arstitädi arvas, et ellujäämisvõimalus eksisteerib ja lubas merikesel teekonda jätkata. siin tuligi raja kõige parema kattega lõik, kus sai uisutatud täie mõnuga. kehvematel lõikudel hakkasid mu vanad rattad liiga surisema ja see võttis jala kuidagi naljakalt tuimaks ja tekkis tunne, et kogu kaadervärk on kuidagi juhitamatu. sellest moraal: enne pikemat sutsu võiks varustuse ikka üle vaadata, olgu ta sul nii kuulikindel kui tahes.  

teeninduse poisid tööhoos

no ja siis oligi juba tabivere käes. need rohelised km postid tulid ikka väga kiiresti. vahel tundus, et need teepeede eelsed saja meetri märgid olid palju pikemate vahede tagant :) tabiveres möll käis ja stardikoridorist möödudes sai rahvale patsi lüüa :)) kiire arvutus ütles, et varsti lastakse see rahvas tulema ja siis sõidetakse meid pikali. hullu me panema ei hakanud ja toimetasime vaikselt edasi. tegin ka töötavast kaimzist pilti, sest tema ju ise tavaliselt pildile ei jää. no ega ta seekordki ei jäänud, sest mu pildikindel pentaks ignoreeris teda sajaga, kuigi kaimz poseeris ja flirtis kaameraga nagu motika tagaiste võimaldas. mingit halli kogu võib ju sealt aimata aga on ka paremaid kaadreid tehtud.

Inglirong teel Äksi kirikusse f: T.Haud

lähte tõus oli minu arvates rattaga suurem punnitamine kui uiskudega. olime ülirahul, et lühikese maa eest mäefiniši ära võtsime ja jäime siia seda tsirkust pikemalt vaatama, et kiiremad rongid mööda läheksid ja meie masti suslad tulema hakkaksid. ei olnudki ju juba stardist saadik meiki kohendanud ja huulevärvi värskendanud.

järgmises, tartu terminaali teepees, kulus meil aga veel rohkem aega. toomas teatas, et nendel on menüüs kohalikud kuulsad lihapirukad, mida tuli kindlasti degusteerida. võtsime siis laua juurde possa sisse ja pärast esimest pirukat oli selge, et siia jääme pikemalt. tuttavaid muudkui pani mööda, kuid keegi ei jäänud meie pirukareklaami uskuma. ei ester ega kütikarin saanud pidama. ma ise arvasin ka, et see pirukajutt on jama, kui stardikoridoris mehed teema üles võtsid, ja siin ma nüüd siis olin, põsed punnis. mehed nagu möirapullid panid mööda ja mina mõtlesin, et miks nad küll vaid pool harjutust teevad, kui endal selline pauer sees? mulle meeldis, et siis kui pika distantsi rahvas meil silmist kadus, tekkis teele kaasa lühikese maa seltskond. saime nagu kaks võistlust korraga.

ja natukese aja pärast juba paistiski finiš ja meie kolmetunnine ja 48 km pikkune turismireis oligi otsassa. oli mida vaadata, on mida meenutada ;) maraton ON puhkus. ja põhiküsimus, et kas uus või vana rada? mina ikka selle poolt, et punktist punkti sõit on ikka õigem maraton.