lõppude lõpp

treener  tiia lehvitab talvele

engadini ilm vorbuse mäel

 siinkohal tahaksin kõiki hoiatada tiiaga suusatrenni minemast. kaks korda olen ma sellel talvel selle ohtliku tee ette võtnud ja kummalgi puhul pole risk end õigustanud: detsembri alguses rebisin temaga trennis põlve küljest mingid jubinad katki ja lonkasin siin mõned kuud, ning nüüd lõppes katse kaks mul uisusuuskade surmaga.

täna hommikul treeneriga vorbuse poole vuhkides oli tunne mega: koorik kandis, päike siras ja tundus, et meil hakkab jälle sujuma. elu oli liigagi ilus. täielik engadini taevas ja päikesepaiste. aga teatavasti on tee vorbuse mäele kraaviületustega takistusrada ja seal ühel kraaviületusel see krõks ära käiski. kraavi ennast nagu eriti polnudki aga surma see suusk sai. seda valu tundsin elus esimest korda ja kuna nendel madshustel oli minu jaoks ka väga suur emotsionaalne väärtus (kingitus kallilt ja siitilmast lahkunud sõbralt), siis tegi seda enam haiget. õnneks oli plastikut piisavalt alla jäänud, et kannatas 5 kiltsa autoni tagasi komberdada.

see see on kui kuidagi suusahooaega ära ei suuda lõpetada. nüüd on siis lõppude lõpp. jään ootama, et mõnel sõbral mõni üksik uisusuusk kusagil garaazinurgas paarilist ootaks, et saaks vähemasti järgmine aasta pisut uisku lonkida.

mahakantavad madshused

sellist pauguga ja planeerimatut hooaja lõppu läksime oma päikesest punetavate  põskedega tähistama aeti renoveeritud kööki, mis vajas juba ammu meie heakskiitu. jäime teeninduse kvaliteedi ka menüüga rahule :)

lõpupeo pidusöök

lunaatikute spordipäev

tartumaratoni rada täiskuuvalguses, kl 23:00

lunaatikud

 viimati sai kuuvalgel suusatatud mõned aastad tagasi koos üüveega maratoni ühistreeningu ajal. eile otsustas sünnipäevalaps guits äkki, et milleks oodata peoga nädalavahetuseni, kui täiskuu on just nüüd ja praegu, ning kutsus ööseks matkama+sauna+teadagi mis, nii nagu see igal aastal märtsi lõpus on olnud. minu keha oli küll haigusest alles ellu ärkamas, kuid mõtlesin tervenemiseks talle väikese šoki pakkuda, seda enam, et selle seltskonnaga polnud mingit spordiohtu.

karu jäljed

õues oli täielik tuulevaikus ja kuu siras nagu prože. üliäge oli olla. mõne ilusama vaatega koga peal jäime vaikides seisma ja lihtsalt võtsime kuud. on ikka omamoodi energiapomm küll. tavaliselt tundub selline külm ja kauge aga hinge laeb mõnusalt rahu täis.

põhupallid

mõttepaus

ühes kohas olid lumel näha ka ühe kadunud karu jäljed. oli teine keset magusat und üles aetud nädal tagasi. siis käis vist korra maratonirajal suusatamas ja väsinud peast jäi siis teedlas auto alla. ohtlik värk ikka see ületreenimine.

pärast jõu ja ilu numbreid sai kondid tünnis ilusti pehmeks leotatud  ja tundub et tervis hakkab tulema ;) btw, kuna tänu sellele ekspisjoonile sai ka aet viimaks sel talvel suuskadele, on lootust, et keerab lõpuks kevadeks.

võtan kuud

rekkameestega venemaal

omade seas

velkam salat

venemaale demino suusamaratonile minekuks olin broneerinud kohakese nelsoni ajavõtubussis. kuna vahuril oli kaasas liiga palju kola siis tollide ja muude asjameeste silmis esines meie seltskond rekkade klassis. pabereid oli kaasas terve patakas ja iga üks eri värvi. 

vaade volgale meie kodusöökla trepilt

kolmapä hommikul jõudsin bussiga rakverre, sain kargost kätte viisaga passi ja istusin ümber rekka peale. nelsonitest olid kaasas veel sixten ja ott, kellel seisis ees esimene idapoolne ekskursioon. üht teist nad elust siiski teadsid. näiteks seda, et mida tähendab balti jaama puzle. et ostad neli tšeburekki ja paned sisust kassi kokku. aga narva poes pirukamüüjaga vene keeles rääkida oli siiski nende jaoks üle mõistuse. 

piiril tunnid muudkui kulusid ja kuludsid. ei osatud vist meie ebastandardse rekkaga miskit peale hakata. katusel oleva metallkonstrui kohta oli manakeril õnneks veenvat pildimaterjali mingilt aetloppetilt. et see pole mingi redel vasiliisade tornist päästmiseks vaid labane ajavõtuvärav. lõpuks meil siiski vedas. paberimajandus sattus tollitöötaja kätte, kes oli käinud suusatamas nii tamsalus kui deminos. pääsesime ka kardetud tollitripist jaroslavlisse. edasi sujus kõik po planu. ainult pärast piiter-murmansk kiirteelt vologda poole ära pöörates tahtis proteesid suust raputada. tagasitulles saime aru, et pimedas tundus see tee hullem kui tegelikult oli. või me lihtsalt panime hooga sellest augupurust üle. 

aasta loodusfoto

 järgmine hommik sain lõpuks ka oma majakaaslase gloriaga kokku, kes oli sinna tulnud itaaliast  tiidiitama. nelsonid elasid meil kõrvalmajas. vaatasime objektid üle ja läksime esimest 14 km ringi suusatama. rada oli super, võrreldes eelmise aastaga oli kõvasti ka laiendustööd tehtud.  järgmine päev võtsime ette juba uue lõigu testimise. meid viidi saaniga metsa ja pandi 30 km posti juures maha. rajatraktorid sõitsid meist mööda ja siis läks lahti. 15 km täiesti rahu ja vaikust ja mitte kedagi rohkem suusarajal. mingi hetk olid kolm suurt peput raja kõrval. me olime gloriaga nii ähmis fototehnika välja kohmitsemisega, et suurepärasest loodusfotost tuli välja ainult peitepilt. et mind rohkem ei narraitataks siis tegin pildil olevale põderile punase ringi ümber :)

meile gloriaga eraldati statkamaja kolmandal korrusel oma kabinet, mida valvasid kaks noormeest sinelis. naabriteks olid taimingupoisid, nii et meil oli hea possa neid narrimas käia. eriti selle suure käraka tabloo pärast, mis nendega suhelda ei tahtnud. see tablootamine oli kohalike üllatus ja vahur ei osanud esialgu muud peale hakata, kui panid läbi häda peale kirja: tabla ne budet. õhtuks oli kiri siiski vaheldunud: tablo pobezdajet zlo.

vaade statkale meie kabinetist

 reissoffisis käis tihe töö. masha ja leena olid vöörldloppei passi ihalejate karmis haardes, kust neid ei vabastatud enne kui pood tühi. nii ei hakanudki leenat rõõbinski ekskursiooniga piinama ja nautisime kergemat graafikut.

rada tormist laastatud metsas

võistluspäeva hommikul seadasin end sisse esimese tõusu alla, tormist alles jäänud ainsa puu varju. lõpuks kogunes mu ümber terve jutustajate seltskond. kuna öösel oli maha sadanud paras port värsket lund ja puhus pärsi mõnus tuuleke, siis ei olnud mingit kahetsusepoegagi, et ise starti ei lähe. minusugustel oli ees ootamas raske päev. viimasest grupist üks raivo rimmi pikkune kuid suurema kõhu ümbermõõduga vend hakkas tõusu all suuski jalast võtma. ma olin krapsti kõrval, et mida häda. tüüp ütles et selliste tõusudega tema seda rada küll läbi ei sõida. ja siis mina, igavene tõusudevihjaka, veensin venna tagasi rajale: et see ainuke tõus ja edaspidi iizi-piizi. ja et kui tahad maha tulla, siis 14 km pärast on statkal joogipunkt. et tee ikka v'ike trennigi, kui muud ei viitsi. tüübil läks lambike põlema: ah et 14 km pärast tagasi statkal? no siis ma ikka lähen :)

reisoffis ootab kliente

lugesin missiooni lõppenuks ja jalutasin statka joogipunkti. siin pidu juba käis, esimesed saabusid ja lõõtsmoonik mängis. mina olin kontideni läbikülmunud, sest vahepeal olin šoortkattides tagumikuni lumme vajunud. ütlesin glooriale, et kui ma nüüd napsu ei saa, siis võib mind maha kanda. tema tegi siis ettepaneku, et võtame pressikeskusest kõigepealt ühe tee ja siis vaatame seda napsuasja. ma olin kõigega nõus, peaasi et tuppa saaks. pressikeskuses näidati laiv veebkasti ja nii me siis sinna end siise seadsimegi. võtsin saapad jalast ja üritasin varvastele sooja saada. paari hetkega oli pressišeff mu kõrval valgete hotellisussidega. ja kui te midagi juua soovite, siis siin on teie noormees, lisati juurde. me jõudsime mhm öelda kui noormees oli juba konjaabliga platsis. tõeline mõtetelugemine djoomino stiilis. niisiis sai eluvaim jälle sisse puhutud.

reissdirektor andrei

 õhtul sai viimaseid päris pikalt koju oodatud. rajalt tuli meile info juhtimiskeskusest essemessidega, milleks anti meile kasutada nuppudega telefon. gloria maadles algul ikka täiega ja tegi ebaõnnestunud svaipimiskatseid ka vahele.


klassikapäeval vaatasime lastesõidud ära ja läksime taas suusarajale ning sealt ma vist oma selle aasta kõvema haiguse üles korjasingi, sest pärast trenni oli järsku roppkülm.

lastesõit käis siin omamoodi. lapsed (ca 150) viidi statkale korraldajate saatel. vanemad jäeti bännerite taha kiibitsema. ja siis pidid lapsed suusad jalga panema ja minema kiltsasele ringile. vaatasin et üks piiga ei saa suuski jalga, siis palus juba järgmine abi ja lõpuks avastasin, et enesele märkamata rooman põlvili laste vahel kõikvõimalikke klambreid kinnitades. finišis rivistati kõik lõpetajad üles ja pandi siis alles medalid kaela. vahepeal olid aga osad lapsevanemad ära kadunud. nii viidigi vanemateta lapsed rajatraktorite garaazi sooja. informaator muudkui teadustas, kelle laps kadunud mingu garaazi :) ja siis tehti lastele äkk pressikas. pressišeff läks garaazi, valis nunnumad välja ja pani pressikonverenti laua taha istuma. väga äge :) meil oleks vist lapsevanemad hirmust otsad andnud.

raja 1 km, enne esimest tõusu, taustaks volga

 kui üritus läbi ostustasin lõpuks ometi sauna teha. esimesed katsed olid aiataha läinud. kui saun juba looma hakkas, tuli naabermajast kutse bõulinguturniirile. mis vaja see vaja. just siis kui meil juba eriti hästi hakkas renni minema, teatas saaliteenindaja, et tal vaja bussile minna ja pani uksed lukku. niisiis tuligi tunnistada, et võitis ott ja edasikaebamisele ei kuulu :)

teepees pidu käis

 järgmine hommik enne teeleasumist tundsin, et pool kaela on seestpoolt üles paistetanud. ja kui lõpuks teisipäeval koju jõudsin läks olemine veel nadimaks. nädalavahetusel oli juba tunne, et nüüd annan otsad. aga täna mõtlen õnneks juba uutele värske õhu protseduuridele.

medalid olid megauhked

elusad matrjoškad tegid enne autasustamist voormappi

 hooaja kokkuvõtteks võiks öelda, et oli ikka väga huvitav aga väga väsitav talv. talvel kui raadios oma tööst rääkisin, siis saatejuht arvas, et tegu on ikka iga suusapede märja unistusega. asja konks ongi tegelt selles, et suusatamiseks endaks tuleb tihtipeale aega väga kompunnida ja need paar päeva nädalas, mis kodus oled, siis küll trenni ei jõua.  ja lennujaamadest on ka täiega mürgistus ees. igal pool rändamise parim osa on alati koju tagasi jõudmine ja tõbemine, et küll on ikka ilus maa see eestimaa.

aga nüüd on õnneks kevad käes ja varsti viiakse punktid metsa :)

sportlik ürituse lõpetamine

engadinis kiirpäevitamas

jänes ootab bussi

raja ca 12 km, kui rada järvelt metsa keerab

õigupoolest polekski viitsinud enam seda mitu nädalat vana teemat üles võtta kui just selle maratoni ajal poleks räägitud mulle selle aasta parimat lugu. lugu ise tõestisündinud pariisis minu tuttava tuttavatega ja lühidalt järgmine. pererahval oli vaja mõneks ajaks linnast ära sõita ja kodusele lemmikule leiti tutvusringkonnast lapsehoidja. 

valvatav koerake polnud aga väikeste killast ja ei allunud ka dressuurile liiga hästi. niisiis otsustas vapper koeravalvur ta ühest pariisi otsast teise toimetada reiskohvris. metroos jäi ta kohvri tõstmisega pisut hätta ja palus abi. abikäe ulatanud meesterahvas tundis huvi, et mida rasket siis naisterahvas endaga tassib. kohvriomanik kartis ennast loomapiinajana näidata ja selgitas, et tal on kohver täis elektroonikal ekippmenti. järgmisel hetkel pani abiline koos kohvriga putku ... 

stardiks tuunimine

engadin on minusugusele laiskvorstile lemmikpaik. maraton on tavaliselt patakaid laadivas päikesepaistes, rada lihtne ja lühike, lõpupidu äge. ja nii oligi selle aasta reisidest kõige raskem olla suusavaba just maljoas  ja vaadata seda mõnusat stardisaginat. oma väikese suusatiiru (esimese uisutiiru pärast detsembris pandud käna) sain kirja laupäeval. ilm oli poolsombune ja fotoka suutsin ka ära kruttida, nii et pildid pidin pea kõik maha kandma. kui muud tolku polnud, siis vähemasti aitas see pildistamine hinge tõmmata. trennist tulles nägin ka ehtsat bussijänest. 

kõige tüüpilisem endadini suusamaratoni stardiilm

maratonipäeval olin kuni finišini täisturist: vaatasin stardis ägedamaid kostüümitrende ja hiljem viidi tuuribussiga saint mooritsasse ning pontresiinasse vahefinišisse. minuga koos tolknesid mu kolleegid vöörldloppeti juhatusest. et kuidagigi suusatamise kadeduseussi vaigistada pöörasime igas võimalikus peatuskohas aga ninad päikese poole ja tegime näo, et nii meile just meeldibki. samas aga lubasime üksteisele, et järgmine aasta tuleme siia koos starti ja siis juba suuskadega.

mooritsa vahekas, porgandipuu suusatajaid ei karda

kui töölõik sai tehtud ja kopsikud jagatud, läksin oma inspekteerimistiiru tegema, et ehk on mõni tuttav nägu ka kusagil hanges külitamas. kõige pealt oligi põhjus viia topsike prosekkot helenile, kes oli just lõpetanud oma elu teise engadini. käisime temaga koos templijahis, kus leidus nats tuttavaid suusahulle. finišimelu oli täies hoos. kalandat voolas ojadena ja kõigi sõjaväelinnaku laudade taga käis äge tulemuste analüüs. hiljem leidsime päevitusasendist ka härra ääremaa, kellelt sain isiklikult kiita, et olin eesti lipu ilusti sirgeks organiseerinud. ise ka ei teadnud millal ma seda kõike teha jõudsin :)

vöörldloppeti naisjõud, väga väärt seltskond 

pärast väikest hingetõmbepausi otsustas ülemus, et tuleb ikka vöörldloppeti naisesindus ka maratonfesti vaatama viia. pean muidugi tunnistama oma õõnestustööd selles vallas, sest üksi poleks ma seda teed ette võtnud. võibolla.

pidu oli äge, rahvas rokkis juba kell 4 pärastlõunal.   bändipoisid muudkui lasid oma tiroli laulukesi ja et uni peale ei tikuks, siis panid aegajalt torupill põlema või tegid muud trikki. kohal olid nii sombreerodega suusahundid, keda mäletasin juba eelmistest aastatest, kui ka uued tulijad roosas. roosad poisid olid suht väsimatud ja tekitasid endale ka ühe ülinunnu 5 aastase fännitari, kes neid kogu aeg andunult jälgis ja jälitas. poisid olid vaatamata oma roosadele leopardimustrilistele sukkadele täielikud dzentelmenid ja viisid neiu ilusti tantsule.

must ja valge koer: keegi suusatas ja keegi mitte

 šveitsist ma päris koju tagasi ei jõudnudki. käisin korraks pealinnas heiti ja maare pansionit testimas, ning siis  oli juba järgmiseks sihiks rõõbinsk. pansion oli muidugist aus: autojuht saadeti lennujaama vastu, lauale kaeti kõike vajalikku ja hommikul transporditi koos kotitassimisteenusega ka bussijaama. nii hea eluga tahaks kohe ära harjuda. kahjuks olid ebasobiva nädalapäeva tõttu siiski kohalikud kultuuriasutused juba suletud, kuid ega kõike head pea siis korraga saama.

templinäljased suusahullud

päevituskombinaat

sirgu tõmmatud eesti lipp

maratoni kappi hooaja lõpetuseks bossiga väike valtser 

kahjuks pole sellest asjast aastatega alekokki saanud

maratonfest on täistuuridel

enne kojusõitu karuhotellis väike karukallistus

kas rootsi või poola?

inspektorid asuvad teele

raudselt poola. minu arvates on vasaloppet maailma igavaim suusamaraton, poolas seevastu on särtsu küllaga ;) maare ja heiti kaasarääkimine läks ootamatult kergelt ja pealegi võtsid nad suurema osa projektijuhtimisest ka oma peale. näiteks on neil olemas kodus kaart mis ütleb, et polegi vaja praahasse või vrotslavisse lennata, vaid samahästi võib ka dresdenisse minna.

lund oli vaid puusadeni

numbriga sportlasi oli sel korral kolmest üks. minul on selleks aastaks võistlusnorm täis ja maare veereb niisama. see aga ei vabasta muidugi trennist. reede hommikul vaatasime 10 km stardi ära (1700 startijat !!!!) ja läksime suuskadega metsa. klassikajälgedega oli niglalt ja pidamatus ajas koperdama. heiti, kes on roode topsid asendanud ilusate kollaste liivapaberirullidega, oli aga oma suuskadega rahul ja pani kiirelt ajama. me siis vaatasime kuda saime ja igas võimalikus kohas tegime infotahvlil ka kaarditreeningut. korra ronisin ka vaatlustorni, et näha, kas finiš juba paistab, ja pidin peaaegu lumme ära uppuma. veel nädal tagasi oli siia kahe päevaha kaks meetrit lund sadanud. mõnulesime mis me mõnulesime aga lõpuks ajas õlleisu meidki metsast välja.

mosfilm poola moodi

sklarska poreeba külas käis vilgas elu. mõnusaid söögikohti oli igal sammul. sellisest tavamõõdus kohalikust praest saab kaks eestlast korraliku kõhutäie. ja prae kõrvale pakutakse alati ka kohalikku supernjammat digestiivi. kui minu tööülesanded said ka linnukese taha oli aeg kobida sauna konte soojendama ja järgmiseks päevaks b-vitamiini kuuri tegema. interneedusega pole siinmail eriti laiutada ja seega jäid kõik kiired asjad kuhugi pilve peale paremaid aegu ootama.

mõttepaus spordijoogi leti ees

stardihommikul olime juba targemad. eelmisel päeval oli meile tuusamast tuusam templi ja allkirjaga paber tekitatud, et me auto kuhugi kõndimisulatusse saaksime jätta. sportlane läks starti ja maare aitas mul inspekteerida. vaatasime kõike mis andis. näiteks kohtusime innodega, kes endale perekondliku spordipäeva olid teinud. ja siis läksime metsa kuuski ja lehiseid imetlema. enamus puid olid ühelt poolt härmas ja teiselt poolt rohelised. kahjuks ei ole minus küllit, et seda arusaadavat pildile ka saada. aga igatahes ma mõtlesin tema peale, et kuidas talle see koht meeldiks.

perekond innod valmis kodumaa kaitseks

40 km teeninduspunktis võtsime päikest ja aitasime metsavahtidel menüüd testides sportlasi oodata. metsavahid olid usinamad teenindajad kui enamuses tartu toitlustusasutustes. tulid ilusti hea paremaga raja äärde ja muudkui pakkusid viisakalt. et mitte päris kasutuna tunda, siis korjasin suusajälgedest geelipakke kokku. ilm oli hüpersuper ilus ja suusarada nagu raudtee, eilset pornot ja klassikajäljetust polnud enam miskit meenutamas.

nunnukuused

servisjor maare teel objektile

finišis selgus, et liivapaberdamine polnud soovitud tulemust andnud ja esikümnega dekoreerimisele heitil asja polnud. see aga ei olnud põhjus kurvastamiseks, sest briljandiga medali sai ikka. pärastlõunasel zürii koosolekul leppisime tiidii urošiga kokku, et vaja ikka minna paari kohta veel rajainspektsioonile. kuna ta oli ka siin kahe päevaga oma kuu aja suusakilometraazi duubeldanud, siis aeti välja abivahendid ning kui enamus rahvast oli finišisse jõudnud, asusime pisikese seltskonnaga saanituurile.

lehisemetsas

heiti templijahil

reissdirektor, tiidii ja inspektor puhkehetkel

porgandimets

ainult vääike amps

vaade poola kõige külmemale kohale pelikani kivi juurest

kui jalad ei kanna siis tuleb veereda

maare teeb küllit

otse ees on tšehhi

eriti silmiavav oli see tuur heitile, kellel polnud sõidu ajal aega ringi vaadata. ja meie maarega poleks suuskadel küll sinna pelikani kivi juurde jõudnud pärast sellist päeva minna. no on ikka ilus koht küll! safari käigus tegime peatuse ka selles 40 km teeninduspunktis, kus päeval pikemalt maarega peatunud olime. kuigi stardist oli möödas üle 6 tunni leidus siin ikka kliente, kes auväärselt ja ilma kiirustamata matkasid ja end rahulikult teenindada lasid. üks taat oli suht läbi käbi ja kukkus täiesti sirgel maha. reissdirektor kinga aitas vana püsti ja kloppis lumest puhtaks. vana tänas teda kättpidi, kuid keeldus rajalt maha tulema. heiti ütles, et see on täpselt sama vinske sell nagu maare isa, et küll ta hakkama saab. pärast selgus, et "maare isa" oli olnud viimane lõpetaja. hakkama sai :)

sellest päevast saime täieliku värskeõhumürgituse ja põsed päikesest punaseks. frankfurti lennujaama kohviku ettekandja mõistis maare põsepuna pisut valesti ja pakkus talle tungivalt peaparanduseks šampust :) me ei hakanud detailidesse laskuma ja olime niisama oma nädalavahetusega rahul.

kivi

hotellis tegime poolkülma arve, sest interneedus tuli läks nagu tahtis, kaardimasin ei töötanud ja administraator polnud pangarekvisiitidest liiga teadlik. loodetavasti ei tule poola kandid lähipäevil mulle ukse taha, vaid ootavad ära aja mil ma olen engadini ära sõitnud.

sinise kiviga on heiti medal, roosa kiviga on meie medalid