praktikal

manakeri on mitmel korral sõnaliselt väljendanud oma skeptilist suhtumist minu kuivamaa maratoniettevalmistuste suhtes. tema arvates võrdub see o tähega algava tegevusega mida tehakse üksi. leppisime tänaseks a'merikaga kodumaa ainukese lumeraja äärde deidi kokku, et aasta lõpus ka üks praktiline tunnike teha. ka see ettevõtmine ei pälvinud heakskiitu. ei mäletagi mis siis seekord valesti oli.

alustuseks jagas manakeri välja legendi, et me keerukas suusamaailmas pead ei kaotaks. paar tundi kuluski nende keerikate tähekombinatsioonide selgekssaamiseks. ja siis suusarajale. vahur saatis meid teele sõnadega: minge ja olge ilusad, sest suusatada te niikuinii ei oska. sütitav kas pole? ma ei ütleks, et see kunst viimasest haanjas käigust minu jaoks lihtsamaks oleks muutunud. merike oli märksa vapram ja laskus isegi mõned korrad staadionile. helen, tuleb meelde esimene tiivatuulutus? sa vist mõistad miks ma selle lõigu vahele jätsin.

igatahes saime kopsud värsket õhku täis ja põsed punaseks. tuju ju ikka ja konstanselt hea.

helen on sotsdemmide juures lumeküllust nautimas ja teeb juba ka kelguteeringuid. ta on meist küll ettevalmistumisega juba püüdmatusse kaugusesse jõudnud aga poodium on loodetavasti meile kõigile siiski turvaliselt käeulatuses :)

PS. treener tiiale õnne ja jõudu tänaseks tordisöömiseks ;)

tööpunalipuordeni kavalerid

teisipäevase trenni eest teenis meie pikapäevarühm treenerilt postuumselt välja tööpunalipu ordeni.

süsteem selline. treener oli tõbine ja mõtles välja hakklihamasina taolised jõuharjutused. kuna ta ise kaasa ei teinud siis hindas ta meie saiavorme üle. ja meie lollikesed täitsime vastuvaidlematult, aga vaevaliselt, tema käskusid.

paaristõuget imiteerival trenazööril pidi käed sokkideni lükkama. helen arvas, et ta paneb vasaloppetil parem põlvikud jalga, sest sokkideni lükkamiseks jääb jõudu napiks.

möödus nädalake ja taas oli käes lihaste tekkimisteks eelduste loomine. ja nüüd siis sai tiia aru kui tublid me vaatamata ähkimisele / puhkimisele / virisemisele / ma-enam-ei-jõua-hõikamisele olime olnud. ja tööpunalipu orden tuligi ära ;)

vahurche tööplaan

väljavõte asjaliku inimese märkmikust

vooremäel ei ole enam mustikaid

... ja kaks viimast pohla, mis näppu jäid, rändasid ka minu kõhtu. aga selle eest on seal igast kavalaid radu. ma ei mõtle neid suusaradu mis on berliin-münhen klassist, vaid aabeliherbi poolt sissetallatud imikaradu. helen nähtavasti on neid astunud oma elus mitte ühe korra.

tiia viilis neljabä püssirohu keldri kohalt linnale vaatamisest ja tänaseks oli planeeritud mingi ühine asendustegevus. keskkooli ajal teadsime, et toome mänguväljakul saab asjalikult aega veeta, aga jooksmine küll sinna listi ei kuulunud. siis sai ikka hoopis teistsugu atribuute kaasa tiritud.

kui treener ütleb vooremäe, siis nii jääb. ja kui ta ütleb, et täna tuleb eriti kerge jalutamine, siis on selge, et läheb suuremat sorti jooksmiseks-ronimiseks-hüppamiseks. nii oligi. nagu ta autost pääses, nii hakkas rallima. eksimise vältimiseks tuli vaguralt sappa hoida. no ja siis muidugi veel need kavalamast kavalad, igast võimalikust künkast ja ainult ülespoole viivad teed... kui ma uisutamisega omale antiikklaverijalgu ei ole saanud siis nüüd on küll juba lootust :(

treener otsustas teha kambäki ja pani end vahepeal maratonile kirja. nüüd siis tekib küsimus, et kes keda treenib :D

teadmiste test

laupä toimus Kauaoodatud Väljasõit. heleni ja tommi suuskadele oli see hooaja teine külmaga harjutamine, minu ja kylli suusad olid värskelt nurgast kaasa haaratud.

neljapä tegime tiiaga kõikvõimalikke kalpsamistehnikaid proovides laululava sprindinõlvad jälgi täis ja nüüd siis pidi saabuma tõe hetk. ja tõde kinnitas et telekas näeb see asi palju iizim välja.

metsavahel sibast igast raffast aga minusuguseid kakerdisi küll rohkem ei kohanud. esimesel 2,5 km ringil oli tunne, et tegu saab olema suremistehnika faintuuninguga. jälle tuli meelde kui väga ma kardan murdmasuuskadega mäest alla sõita. ja nagu ikka kombeks, sain põlved valgeks mitte laskumisel, vaid tõusul. mida edasi seda lõbusamalt läks ja õnneks ootas helen mind aeg ajalt järgi ja siis sai koos emotsioneerida, et kas meile meeldib mida me teeme ja kas ikka tasus nii vara ommikul üles tõusta. ja viimasel ringil pääsesid osad laskumised juba minu suuskade sahakündmisest ;) staadionil ootasid kutsuvalt kaks püss,i aga nähes kui keffalt laskesuusatajatel märkidele pihtasaamine õnnestus, ei läinud me ka oma oskustega hüppama. kuigi ikka oleks vist pidanud ...

merikese kurvatuseks jäid küll ära suurvõistlused aga meil oli heameel, et tema känseldamissõnum alles siis meieni jõudis, kui meil juba suusad all olid. vahuri kaval plaan meid pühapäeval poodiumile pushida läks taas vett vedama.

järjekordne plagiaadikeiss

ekstreemsport supilinna moodi

läksime pärast tööpäeva jõe äärde värsket õhku hingama: treener tiia, mina ja kylli. kylli valis meist natuke alternatiivsema trajektoori aga ei arvestanud juba lapepõlves õpitut: supilinnas peab kohalikele koertele ja joodikutele alati väikest meelehead taskus hoidma, mudu läheb karmiks.

niisiis väljavõte kylli ülekuulamisprotokollist:
"mina sain omale emajõe tänaval mingise joodiku sappa kes käis ja ajas, et vägistab kohe ära kui suitsu ei anna. mnjah, seda asja õpetati juba lapsepõlves, et suitsu PEAB olema. a ta oli ikka päris pikalt sabas ja järjekindel. tahtsin jooksma hakata, a ta hoidis nii kõvasti jopevarrukast kinni ... päris irmus oli tegelt ja tagantjärele aint naljakas "

asja moraal võiks olla see, et kui oled nõrk siis osta suitsu ja kui suitsu osta ei taha, siis ei jää muud üle kui trenni teha, et jaksaks eest ära joosta.

pealinnas on ikka elu ilusam. küünetehnik nelkut tõttas ükspä libedal jääl vabatahtlikult abistama noomees, kes selle protseduuri käigus tegelikult ise kõige rohkem abi vajas. aga ei mingit suitsunõudmist ;)

apdeit: fengshui, lumi, kojameeste sõda

on enneaegne arvata, et me oleme pillid kotti pannud. me oleme vahepeal isegi kolmekesi kokku saanud. nimelt sel päeval kui helen indiast saabus oli meil merikesega pealinnas kaardi ja kompassita päikeseloojangu laivesitlusega orienteerumistreening, mille käigus me astusime vähemasti 40 000 sammu (ÜV mõõtkava järgi). helen oli indiast kaks viimast elevanti eestisse kaasa võtnud (need kes olid nähtavasti pakistani rongist maha jäänud). välkkoosoleku kokkuvõtteks võib öelda, et austria pole enam kaugel.

vaatamata sellele hullule ilule, mis vahepeal taevast alla on tulnud, on merike meist ainuke kellel juba kaks suuskadel seismise trenni tehtud. mina olen jätkuvalt vaid mudas mütanud ja helen külastab pirita metsa. üleelmine reede pakkus supoorivt-äktina seltskonda õde tiit. tutvustasin teda tiia trepiatraktsiooniga. vahepeal hakkas jõud raugema aga tartu kiirabi väljakutsumisest poleks vist abi olnud. ameerika filmi stseen oleks olnud järgnev: toomel maandub helikopter, 112, õde andras, dr jalast, ym, õde tiit otsi andmas ja pärast pilku abivajajale, naerust kõver ekipaaz. ma arvan et kiirabi kutsumisega äffardamine mõjus mu treeningkaaslasele taastavalt/innustavalt.

harjutusi pargipingiga tegime nii et oleks feng shui (vaata skeemi). õde tiit hoiatas, et venitusharjutusi tehes võib meditatsiooniga kose alla jõuda aga sealt välja saavad vaid kõige kavalamad. ühesõnaga: olge ettevaatlikud!

no ja siis käisime paar korda jälle tiia juhendamisel jalutamas. viimane kord kästi ka kepid segamiseks kaasa võtta. helen oli lõunaosariikides ja ühines meiega. ilmnes et kütiarvo on tema jaoks liiga kaval mees: ükskõik mis suunas ta arvo disainträkki ei läbinud, niimoodi ei olnud see mõeldud. ta vajab tegelt igalpool lipukestega nööri raja äärde, sest pirita metsas oskab ta ka vaid tänavalaternate järgi joosta ja päevavalges eksib ära. mina ja tiia olime soliidselt pundi viimased. õnneks tulid treeneril iga natsa aja tagant tossupaelad lahti ja see andis mulle natukegi puhkamise aega. seda enam oli taas aega vilosofeerimiseks. a la et natukese kaupa pole mõtet harjutada, et kui juba, siis korralikult. et näiteks kui sa iga päev natuke napsu võtad, siis sa oled tipsutaja, aga kui süsteemselt ja korralikult, siis joodik. ja iga inimene ju teab, et pole kahtlasemat kaadrit kui tipsutajad.

nüüd siis hullu ilu juurde. minule kui harrastuskojamehele on lumasadu alati rõõm olnud. see ei tähenda et ma oma kolleegidesse soosivalt suhtuksin. selles negatiivsuses on peaasjalikult süüdi kooli kojamees kes augustist oktoobrini mu magamistoa akna all hommikul kella kuuest alates oma lehepuhuriga mõnules. see nädal aega kui tal see aparaat katki oli, magasin ma muidugi iga hommik sisse. esimese lumesajuga hakkas ta siis mürgeldades mingi metallist asjandusega asfaldilt lund kraapima. ja ikka traditsioonikohaselt kella kuuest. ja siis saabus minu tasumise tund: kell pool kaheksa algas uus lumesadu! ja kui mina poole üheksa ajal 10 minutiga platsi puhtaks tegin, oli koolitänava kojameeste ühendatud koosseis sunnitud asuma teisele ringile ;) järjekordne tõestus sellest et laiskus ON kasulik!

ja lõpetuseks väike hoiatus: keegi on Suurlinna Tuledega vulgaarselt käitunud. st et otepääle lähenedes paistavad tuled kaks kurvi varem kui peaks ja valgutatud kirikutorni asemel püüab pilku hoopis talispordipedede falloslik atraktsioon: hüppemägi. ühesõnaga enam iialgi pole koju jõudmine enam selline kui varem. selle asemel oleks võind ju hoopis pentaka kardinad ära vahetada.