emmemmi tarkuseterad

kaose vabariigi servisjoorid on üksteiseturvamise reisilt tagasi. viimase nädala jooksul edasi-tagasi viie riigi läbimist ja kohapealsetki elu iseloomustab väliselt kõige paremini Karupoeg Puhhi "Külma Ilma Õuelaul", kus muudkui sajab sajab lund ja tidili-pomm ja akna alla hange ja tidili-pomm ja külm on varbast näpistama kange.

lund oli nii palju, et tuli kohalikega integreeruda ja ka ise libereci elanike ülakeha põhiteerningvõtteid kasutada. lisaks veel hulganisti jalutamist värske õhu käes ja kopsude tühjakskarjumist punase võrkaia ääres.

et õppereisilt üleskorjatud tarkuseterasid oli mitu ja nad ajapikku mööda külgi maha ei jookseks, siis meeldetuletuseks siin nendest vaid väike osa:

esiteks oskan ma nüüd oluliselt paremini poola politsei autosid tuvastada (see oli ühtlasi ka ürituse kõige kulukam koolitus, mis aga hiljem korduvalt ära tasus);

teiseks - määrdemeeste elu ON raske (eriti sloveenlastel tundub eriline naistekriis käes olevat);

kolmandaks - kus head kohvi kõige vähem, seal markusšutti büroo kõige lähem;

neljandaks - tšehhi müüjad ei tea ise ka, mis neil poes müügil on (ja eesti naine jõuab sellises olukorras paremini lahenduseni kui vene mees. nimelt aitasime ühel venelasel osta moblale kohalikku kõnekaarti, mis võttis prognoositud viie minuti asemel lõpuks mišn imposibli mõõdu);

viiendaks - hüppemäel on jätkuvalt megakülm ja vere saab varvastesse liikuma jimmilt sokke laenates. radikaalsemad lubavad välbsil endale maksahaagi virutada (see jäi minust proovimata);

kuuendaks - kõige ilusam autfit on uusmeremaa suusatajatel (helen, sul poleks oma suusaoskuse pealt mingit propsi koondisesse saada);

seitsmendaks - taaskord kinnitus fakt, et (suusa)maailm on megaväike;

kaheksandaks - tõeline fänn joob end rajaääres nii täis, et vajub üle rajapiirde suusarajale (jälle üks teadmine mis omandatud vaid teoreetilisel baasil);

üheksandaks - ärge uskuge mida tädi tomtoomas teile orienteerumisest räägib, ainult paber ei peta.

lõputu kadumine

aitab logelemisest, varsti hakkan jälle tubliks. selliseid lubadusi andsin endale pühabäl pärast järjekordse psühhosuidsiidse olukorra lahenemist. pidev üliblondinismidest põhjustatud asjade kadumine ja sellele järgnev omas mahlas praadimine on kergelt ära tüüdanud. isegi ülemus tegi juba vihjeid, et mind peaks veel kinnisemasse asutusse suunama, kui seda on meie offis. kõige müstilisem oli tehnoloogilise vidina libakadumine, kõige rohkem füüsist nõudvaks oli aga ühe auto paarking sevenist otsimine.

hiljem järgnesid veel lugematu hulk kõikvõimalikke kadumisi ja nendele järgnenud otsingud. helen sai hakkama topelt jopekadumis müsteeriumi ülestõmbamise ja ka lahendamisega.

ühesõnaga, enam ei jaksa. niisiis tõmbub juhe homsest seinast. üüvee viib mu tšehhi, meie emmemmidel käimise traditsiooni jätkama, mis sapporo tõttu vahepeal katkes. see näib olevat hetkel ainus lootus pisut aju kapatsiteeti skändiskida ja võimalusel ebavajalikust vabastada. ehk õpib mõne uue kaardilugemise trikigi selgeks ...

tiivulisi esindasid nädalavahetuse spordipeol meie asemel hoopis õed mesimummud, kes ei põlanud finišis ära meiepoolt pakutut kehakosutust ;)

verine reede

kinnise asutuse avalikud naised (barrikadeeritud kastide ja patareidega) - mina, helen, kylli ja väiksem õde tombak -muutusid eile eluohtlikuks lisaks väilsmaailmale ka iseendile. manöövrid algasid seoses rahvapeo pidustuste ettevalmistamisega. alustuseks üritas õde tombak end paar päeva tagasi võitja sepisege ära tappa, tõmmates mitmekilose kolaka kapi pealt omale selga. reedel järgnesid heleni suitsiidsed üritused, mille käigus klammerdas ta endale klambri pöidlasse. mina omalt poolt üritasin kääridega endal veene läbi lõigata. et pisut dramaatilisust lisada tegin punase markeriga sõrmenukid ka punaseks.  no ja kylli ka aitas kaasa nagu oskas - kaie kõrbiga kakeldes jäi teravik puha sõrme sisse kinni! et oli jupp tegemist et seda hullu verevalamist kinni mätsida. päevalõpu frustaratsioonis serveeris helen veini selleks ette nähtud anuma asemel hoopis pliiatsitopsist.

järgnes laupäevane hõum älõun, kus miski ei toiminud nii nagu kujutletud...

miks ma mamma mia maalt tagasi olen

noo kui ausalt ja puhtast ingli südamest öelda, egas polekski tegelt tulnud. aga ju nad siis akkasid kartma, et joon ära kogu nende valge veini ja spumante, söön ära kogu ruccola, tomatid, 11 euri kilo maksva parmesani juustu aasta varu ja 95 sendised anshoovisi tagavarad. lisaks päevitan ära kogu nende päikese ja suusatan ära kogu selle lume.....välja saatsid mu säält irmuga:)

mida mamma mia riik siis seekord õpetas:
1) mitte ainult õigel rattaullul ei pea kuuskantvõti (või kuidas iganes seda kummalist asja, millega saab keerata ka neid asju, kus ristpeakruvikeerajat paljuks jääb, ka nimetatakse) taskus olema vaid ka õigel suusainglil-salomoni pilot klambrid vajavad seda rohkem ja tihedamini kui meie näiteks ingeljooki
2) lisaks piiblis kirjeldatud põrgule on olemas ka neljatärni põrgu koos spordi ja relaxiga (kõlab kui pässi rannitud residence)

3) itaalia keelsest mk etapi ülekandest saab lõdvalt aru-longa, follis, piller cottrer ja mamma mia –pole siin keerulist midagi
4) nii nagu laulis üks tibi bulgaaria superstaari saates mariah carey „without you“ lugu annab laulda: „ken leee tulibu dibu douchoo“
5) õigel maratonil peab numbri peal ikka caviti logo olema!

noortuug sai igatahes tuulutatud, maraton ja ilm oli mega (spessial tänks itaalia poisile, kellele ma küll külla ei jõudnud:)) ja "suusabaasis on tantsupidu" on jätkuvalt popp lugu. vaated olid võrratud, kaaslased vaffad ja eestimaine pastakokk kolhoosi cityst nii tasemel, et restoranidele me seekord raha ei jätnud:)