suusatamise uus tulemine

reedel virutasime suusad suure hooga nurka aga vist mitte õigesse nurka, sest laupäeval tegi aet oma selle talve esimese suusasõidu. ka mina polnud jupp aega klassikat proovinud. heleni soovitusel oleks ju võinud proovimata jättagi, kuid laupäevase töögrupi juht ootas meid maratoni raja ääres määritud suuskadega nii, et enda pütilauad jätsime heaga autosse. mis seal salata, väga äge oli. äikese ajal istusin õnneks turvaliselt saunalaval.

esmaspäeva õhtusel soosaar-data-error-systemsi talimänge kokkuvõtval istungil lobises anniki välja, et tal karule suusatrenn võlas. karu nimelt pole suuremat sorti murdaasuusasõber ja viimased sellealased kehaharjutused jäänud aastate taha. niisiis olid treener anniki ja suusahuviline karu leidnud viimaks sobiva aja teisipäeva õhtuks, et see esimene suusatrenn ära teha. mina suutsin end neutraalse vaatalejana kaasa pressida, kuid marti jäeti otsustavalt maha. kahe naisterahva mürgised märkused suudab karu veel kuidagi välja kannatada aga marti ...

sihiks seati elva-hellenurme-palu ja tagasi. ma mõttes pakkusin, et 5km post ja tagasi, kuid ei pakkunud õigesti.
rada, kuigi kuuseokkane, pisut oksane, kohati märg ja kohati jääs, oli siiski olemas. üritasime siis algajale suusapoisile seletada, et talvel rada päris nii välja ei näe. paari kilomeetri järel oli karu juba nõus anniki terooreetilisi soovitusi kuulama. vahel ta jagas oma saavutustest rõõmu ka meiega: "näete kui hästi ma sellest kukkumisest alla sain!" ja vahel kippus rääkima vaid oma suuskadega: "poisid, poisid, ärge jamage, mis te nüüd teete!" jne. ka treener ei unustanud oma rolli ja oli pedagoogiline: "kui sa veel seda sammu teed, siis ma virutan!"

ühes kohas tuli karul pärast laskumist vajutada otsustavalt sabapidurile, sest suusaraja asemel oli ees järv. minu lootus, et nüüd siis keerame otsa ringi, ei länud täppi. forseerisime metsa ja jätkasime. hellenurmeks sai minu suusatamise ambitsioon täis ja ma keerasin otsa ümber. karu jätkas anniki pilgu all teed oma unistuste palu poole.

üksi sporti teha pole ikka minu teema. kuigi ega me enne ka väga lobiseda ei saanud, sest jäise raja krõbin oli nii vali, et tappis kõik muud helid meie ümber, aga seltskond loeb. oma punastest rakettidest hakkas kohati päris hale selle jäälihvi pärast. kulgesin vaikselt pimeneval rajal tagasi ja mõtlesin sellest, kuidas vähe kabedamad spordipeded tegelevad hetkel koffrite peal hüppamisega, et hispaania rattalaagri spordiriiete vahele ka mõned diskohilbud mahutada.

auto juures särki vahetades hakkas telefon "paanika!" karjuma - karulgi oli selleks korraks suusaisu otsas aga pikemas perspektiivis suutis ta suuskadega sõbraks saada.

Plutoga birkenbeineril

nii üks on kindel mis kindel-ei ühtegi klassikamaratoni enam! noo võiks ju viisakaks põhjuseks tuua, et seepärast kuna popimad klassikud nagu finlandia, marca, vasa ja birke on nüüd sõidetud ja tartust on lihtne viilida….aa tegelik põhjus on hoopis see, et vot ei viitsi enam selle tehnikaspordiga tegeleda:) liiga palju möllamist selle määrdejamaga /mis tavaliselt ikka nihu lähe/ja rajaga /mis alalõpmata olematu/:)

reis trollidemaale algas ettevalmistusega algavaks orineerumishooajaks-kiire põige IKEA-sse pani meid kõiki veenduma, et metsas tuleb see värk meil kõvasti paremini välja! Karm Konkurent oli juba leppinud faktiga, et veedab ülejäänud elu IKEA-s...ka me ülejäänud kahtlustasime, et need nooled seal põrandal ei vii iialgi kuhugi välja.kui ka parklast olime peale paari katset välja saanud, hakkas siiski paistma, et tuleb sinna birkeni starti ikka minna...

reede hommik mindi eesti keelelt kiirelt üle miskile tõenäoliselt kohalikule lillehammeri murdele mida kõik v.a. mina jagasid - „lilla VR45 või 50 või äkki oopis KR-st midagi??“, lisaks vehiti ilusat värviliste topsidega ja arutati teibiteooriaid. püüdes oma võhiklikust hoolsalt varjata varjusin kiirelt kööki, ilmselgelt mõistan spaghetti bolognese keelt rohkem:)minu ettevalmistus maratoniks piirdus Pluto nummerdamise ja kopsude välja köhimisega:)

maratoni hommik võttis meid vastu päikesega…ja varsti lisandus teadmine, et need suusad ei pea kohe mitte üldsegi. nii saigi esimesed 10 km sisustatud kõikvõimalike määrde variantide katsetamisega. tulemuseks olid küll väga hästi pidavad suusad, mis aga sama hästi pidasid ka allamäge - selle tulemusel sai suur osa maratoni läbitud joostes:) aga ei lasknud me plutoga ennast suuskadest ega vingerdavast suusajäljest häirida ja matkasime lõpuni:) lõppude lõpuks pidi ju kuidagi sinna koju külmkapis oleva piperi juurde ju pääsema!seda kuis meil tegelt vedas saime aru kui järgmine hommik alustasime paksus lumesajus koduteed!

langlaufer hopp-engeli

võttis see elu teine maratoonimine aega mis ta võttis, aga aega ta võttis. ja väsitas ära ka. siiski lõpetasin eesmärgipäraselt inimväärikalt, st jõudsin külastada kahte tantsuasutust ja seal ka juurdekuuluvaid lõdvestusliigutusi teha.

sünnipäevaretk rikaste ja ilusate külla algas kõkvõimalike juurdeviivate üritustega. esimesel päeval testiseme ära valiku kohalikke spordijooke ja kandsime neist enamuse ka kohe kõlbmatute kilda. ka kodulinna uus kosmojook ei leidnud suuremat sorti heakskiitu.
järgmine päev jõudsime spordile veelgi lähemale - käisime bussiaknast rajaolukorda hindamas ja reiss offisit shokolaadiga söötmas.

reedel sai meie tiimi yhest paadunud langlauferist njuuboorn slalomist, mida tähistasime siis piknikuga 3050 meetri kõrgusel. kohalikud mürgitasid end täiega: lisaks sellele, et nad yldse joovad calandat, segavad nad sinna lisaks sisse ka martini rossot. brr... pärast otsinguid leidisme ka superluks mägede ja muu parima kama vaatega külasauna, kus oli ka lavalt lummehüppamise võimalus.

laupäeva hommikul ilmnesid esimesed tõsised ilmingud spordi kahjulikkusest. nähtavasti reedeset hispaania saabastega ringi trampimisest käisin treppidest üles-alla soliidsel pankurikõnnakul. et kui teised astuvad samamoodi tavaliselt pärst maratoni, siis mina olid suutnud end ära sättida juba enne starti.

et mind veel pisut piinata ajasid naabripoisid mind trenni. kas mul võttis igal väiksemal tõusul hapniku kinni või jaa? tulevik läks järjest tumedamaks.

pühapäeva hommikul oli õues -16 ja puhus tuuleke. jälle päästisid mind välja naabripoisid kes oma lõpututest spordipedendusvarudest mulle ühe väikese musta kilest kleidi leidsid. kahjuks pidin teleintervjuu jaoks oma soojendusdressist loobuma ja edasine läks juba värisemise tähe all.

muu maratoonimine oli nagu oli. poolmaratonil boksi keeramisest päästsid eelkõige kurmo määritud supersuusad ja inglite selle talve spordilauludeski leiduv "eye of a tiger". kuigi jäin kõgil laskumistel ja tõusudel jalgadele sai 30ndaks kilomeetriks mu suusaisu täis. edasi aitasid vaid rajaäärsed ergutamised: hopp engeili ja dai angelo. olin vaieldamatult rajaäärsete laste lemmik.

teel sain sõbraks ka kolme karu, kolme jänese, kahe sheffkoka ja hunniku shotlastega.
finishis oli ikka superäge tunne. sinna peaks ikka terve inglitiimiga tagasi minema. ma sain astridilt kõvasti noomida, et teised kaks koju jätsin.

jõudu helenile norra!!!!

sõidujärgne menüü oli lihtne kuid tõhus - kilud ja kurgid.

šveitsi eripäradest võiks välja tyuua suure armastuse laua peal tantsimise vastu ja laskumistel külakuhjade vastu. mõlemat tehaks siin südamega.

kahju vaid, et mu sõber emilio tobölerone pensile läheb.

tegelikult ei ole me siiski välja surnud

täna õhtupoolikul, otsides veel asendustegevusi, et mitte õppima hakata /elus esimest korda olen suutnud isegi maamaksud õigeaegselt tasuda/, esitas meie maasika- ja kummikommisponsor karis mulle karmi küsimuse „et mida ma pean asendustegevuseks lugema ja et see menüü juba peas“?? ilmselgelt kõlas siit mure, et oleme selle radikaalse dieedi kätte surnud võis siis ei julge me enam näole anda kuna oleme jaganud eluohtlike retsepte. tegelt oleme kõik, kõigi poodiumi konkurentide hirmuks, siiski elu ja tervise juures-muidugi nii palju kui see meie puhul on võimalik. ja kellegi tahtmatus mõrvas pole meid ka veel süüdistatud. ainus kadunud objekt on aeg ja keegi ei ole suutnud tuvastada kuhu:-)

tõsi ta on, et ingeldamine on meil viimane aeg olnud suht kaootiline, põhjuseks on ilmselgelt meie uued elukohad. minul on kuri plaan end sisse kirjutada SEBE täisttunnibussi, kus ma olen veetnud ilmselgelt kordades rohkem aega kui kodus ja samuti oleks viimane aeg lennujaama isiklik pesumasin installeerida. Lõunainglil sebe wiffiga bussi pole ja elab ta juba pikemat aega neljarattalises oranzide kirjadega majas. Epochka olen ma üldreeglina üles leidnud kas paberihunniku vahelt või siis mediteerimas mõne multifilmi masina taga. pilates on ilmselgelt eilne päev!

positiivse poole pealt võiks öelda, et üldiselt on lootust, et kevadpäike sulatab ka meid ülesse-epochka maitseb hetkel alpides minu poolt eelnevalt heaks kiidu saanud suppi-praadi-magustoitu ning järgmine nädal läheme testima, kas seda umbrohu anna hävitada või ei. testid muidugi on läinud järjest karmimaks aga loodame, et nortuugi leffitamine aita siingi ellu jääda:-)

kui nüüd päris aus muidugi olla, siis ka selle sissekande kirjutamise ainus põhjus on see, et lükata edasi süvenemist markowitzi portfelliteooriasse:-)