lõunaingli tordipäev

Merike, palju õnne sünnipäevaks ja kalli-kalli!

loodetavasti oled juba uppunud lillesülemite ja õnnitluste alla ja täna tagheuerit ei mängi :)

blondinimi kursus edasijõudnutele

eelmisel nädalal ei tegelnud mina ja helen otseselt millegi ingellikuga, küll aga tuunisime taas oma juuksevärvi kraadi võrra heledamaks ja aju intelikentsemaks.

hardkore blondinismiõpe toimus neljapäevast pühapäevani rohkete loomkatsetega ratturite seltsis ja sellest said oma osa ka meie teised kaaslased. tänaseks ilmutasid tulemused end meie büroos: mina vaatasin koopiamasina näitu kontoritarvete kapist ümbrikuid jõllitades; aet üritas arvuti hiirega helistada (võttis hiire, keeras peos teistpidi ja üritas numbreid valida); kylli pani telefonikõnet vastu võttes toru kõrvast mööda ja dvd pealt piltide vaatamiseks pani plaadi lihtsalt kirjutuslaua sahtlisse ... kui kõik keisid mis nädalavahetusega juhtusid, veel täna meeles oleksid, poleks kursusest kasu olnud.

sahmimine on käinud juba paar nädalat aga suuremaks andmiseks läks neljapäevast. reedel üritasime heleniga kelgu joonistatud rajakaardi järgi geepee raja läbi sõita. 179 km raja suutsime läbida 205 kildiga. ei saagi aru kuidas me leidsime end küll vaidast, küll järva-madiselt aga aravete jäi meile tabamatuks. niimoodi ei saa igatahes rallit sõita. järva-jaani vahefinishis premeerisime end jäätisega ja tundsime headmeelt, et niigi kaugele jõudsime.

laupäeva õhtul tahtsime lõpuks korraks aja maha võtta aga karu suunas mind pastaka-pabriga rattavõistlusele kus rattapoisid pidid rattaga väntama nagu jaksavad. algul ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama ja rattapukilt lendas kummipuru ja tuli kärsahaisu. pole varem rattakingade peale igatahes sellist löömat näinud :)

igast naljakaid telefonikõnesid oli tulnud reissoffisisse jooksvalt aga pühapäevahommikune ärevil osavõja mure peaks saama ajalooilu osaks. see käis umbes nii.

naisosavõtja: teate mul kiip piiksub
aet: ?
naisosavõtja: mul kiip piiksub kogu aeg ja ma ei tea mida teha
aet: kas te seisate ajavõtu mati peal stardi-finishi joonel? selline punane vaip asfaldil?
naisosavõtja: ei mul kiip piiksub
aet: kui te olete matil siis palun liikuge sealt eemale ja siis enam ei piiksu
naisosavõtja: ei ma olen siin täita lõpus ja mul kiip piiksub kogu aeg.
aet: kas te teete nalja minuga?
naisosavõtja: ma ei tee nalja. mul kiip piiksub!
jne.
varsti ei suutnud aet enam tõsiseks jääda ja edasi rääkida :) me siiani arvame, et keegi tahtis nalja teha, aga kõik potensiaalsed tegelased väidavad, et nad poleks suutnud nii geniaalset stsenaariumit välja mõelda :))))

ma arvan et selle nädalavahetusega sai tehtud edasi kõva samm ööetapi tagaotsa esikolmiku suunas.

btw. härma kooli 9 klassi tüdrukud käisid eile spordipäeval inglikostüümis orienteerumas.

rahvaste sõprus rõuge moodi

meie blogi ja ühtlasi rattamaratoonimise karjääri aastapäev sai tähistatud põhjalikult ning sündmusterohkemalt kui ametlik programm esialgu ette nägi :) logistika oli järjekordselt raketiteaduslikult täpse ajagraafikuga, millest sai kinni pidada vaid hea juhuse korral. rahvaste sõprus ilmutas end juba reedeõhtusel varude supplai aktsioonil. vastas kassas teostas oma shoppingut tuttav spordimees. hõikusime üle kassa spodijuttu ja takseerisime üksteise võistluseelseid kaubaeelistusi. neid võrreldes ei oleks küll järeldanud, et järgmine päev peaksime rõuges samal üritusel deitima. selgituseks: minu valikus isostari ei olnud. igatahes sai kirsipuutommist logistikapoole üllatusesineja. tänks veelkord.



hommik läks nagu alati. merike tegi tööd ja meie segasime jõudumööda. lõpuks saadeti meid jalust ära vabandusega, et stardiväravatesse vajatakse kontroleerijaid. no ja siis tuli juba end spordilainele häälestada. tomm arvas, et me oleme aastaga tugevamaks saanud ja jättis rattad ka katuselt alla võtmata. oi me olime üllatunud kui see tegu sai haavatuteta teoks. elu oli ilus. ja siis hakkas vihma ladistama. kallas ja kallas ja üha enam kogunes reisoffisi telgi alla memmekaid kellega koos end haletseda. üha noormehe olukord oli eriti nukker: vähe sellest, et tal manakeri ei ole, tal puudub ka armuke! natuke enne meie starti jõudis telgialune kaeblemine tulemuseni. vihm jäi järgi.



telgi all kügeledes jõudsime ära oodata ka esimese pikalt maalt tulija ja värbasime ta kiirelt endale treeneriks. st lasime tal ära kontroleerida meie trandulettide liikumiskõlblikkuse ja ketti õlitada ja kummi katsuda. ta hindas meid tugevateks, kuna tema nii raske rattaga nagu mul, küll sõita ei jõuaks.

meie tiimisärgid on toonud uue stampküsimuse: et kesse vahur on? ja siis järgmisena pakuvad küsijad välja hoopis enda eesnime mis võiks meie särgil olla. nad ei saa aru millegipärast aru, et vahur pole disainielement. fengshui jaoks on meil logo.


"suusabaasis on tantsupidu" huulil läksimegi teele. atv poisid meid seekord ei jälitanud. ei tea kas olid meie kiusamise eest lahti lastud või miskit. või teadsid, et me oleme neist moraalselt üle.

uus rada oli megailus. jänesekapsasaak on ka sel aastal rõugeraffal üle eesti keskmise. oma singlilaksud saime kätte üsna pea. tutvustasime kaasvõistlejatele ka üks-üks käige eeliseid. üks mägi oli ka selle käigu jaoks triki. see oli lissalt nii tattlibe et mu tossudelgi oli vaid taguspidikäik. ja nagu sellistel puhkudel ikka, ilmutas end taas raffaste sõprus. üks noormees aitas meil rattad mäkke vedada. meie kahjuks vastuteeneks tema käikarit remontida ei osanud. ja see laskumine, millest ratast käekõrval lükates alla tulime, ei olnud ka paljudele pikamaapoistele sõidetav, nagu hiljem selgus.

aga üldiselt on nii, et minu ratas armastab laskumisi ja heleni oma tõuse. peaks nad äkki kuidagi kokku monteerima?


päeva elegantseim põõsassehüppaja oli jälle helen. seekord ei kaotanud ta aga vähemasti prille ära.

aga teepeedega oli meile tünni tehtud. meil oli kindel plaan seekord punktis putru süüa ja lonksuke eelmisel aastal ettetellitud konjakit võtta. no ja muidugist oli see koht meie trajektoorist seekord välja jäetud. aga selle eest käis rada mööda haki spaast ja õhus oli suitsusauna lõhna. pika raja poistel oleks seal kindlasti olnud boksikeeramise kiusatuse koht.



finishitõusul aitasime ekket mäkke lükata. ja varsti oligi merike meid tervitamas.

heameel et soliidsete raffasportlaste read on täienenud. mustades ülikondades lipsustatud noormehed oli meile visuaalselt nauditav seltskond aastapäeva kaava kaaslahendamiseks.



finshis olime ekstralahked ja nõustusime tommi rattaga pesujärjekorras seisma, kuni ta korra hakil käib. kahjuks parandas see liigselt minu, kui spordimehe mainet, mis on pöördvõrdeline ingeldamismainele, kuna tommi ratas kandis pikamaa numbrit. kõikvõimalikud sõberid astusid ligi, et sõidumuljeid kuulata ja õnnitlesid pika raja läbimise puhul ... kennethiga koos sain kaasootajaks mingi selli, kes lubas survepesemisel mind aidata, kui tomm ei peaks tagasi jõudma. abi ei olnud just selline nagu ma ette kujutasin. ta lissalt vaatas pealt ja targutas, et pesemist alustatakse ülevalt ja stardinumbri pesemine ei ole kõige olulisem. ja mis veel hullem. tomm oli ammu tagsi jõudnud ja vaatas vaikides käed puusas pealt kuidas ma tema ratast pesen! ai kui ma seda taipasin ....



saun oli taas tasemel ja konnatiik paraja ujumistemperatuuriga. see, miks kõik edasi läks nagu läks, jääb vist lõpuni selgusetuks. igatahes pakiti tütarlapsed, peaaegu et saunalavalt ja dressides ja rattakindad tagataskus, autole. järgnes kõne merikesele ja mingi hetk jalutasime juba võru hullumaja poole. kui lihased olid lõdvestatud ja aeg kreutsvaldi hostelisse laekuda, ilmnes, et me oleme jäänud võtmeta. mees, kelle ema on ka rikas, tegi meile telefoniabi ja esmakordselt oli lõunainglil põhjust kasutada võru linnas külalistemaja teenust. igatahes suured tänud aigarile, kes oli endale ettenägelikult võtnud külalislahke inimese toa ja aitas hommikul kofeiinilaksu kättesaamisel.

metsauudiseid oravate juurest

eile sai selgeks, et järjekindel laisklemine on viinud sihile. tänaseks on kindlasti tippvorm selja taha jäetud, ning enam ei pea kartma, et järgmises stardis imidzit kahjustavalt edukaks osutun.

kui pekitiidu sugused memmekad julgevad lätti minna siis meiesugused memmekad (mina + kylli) otsustasid minna maailmaavastusretkele oravale. see on veel kaugem koht kui vinso, mis eelmine aasta tundus meile heleniga maailma lõpuna.



metsas oli mega. kaardi olid tegijad nii siniseks värvinud, et ainus pilk sellele pani jalad külmetama. aga selle eest paistis punane pastakas paremini välja. õitsvad mustikad, sinikad ja maasikad tuletasid meelde, et varsti on metsaskäikudeks lisamotivatsiooni. sookailud õitsesid ja lõhnasid nii intensiivselt, et pokud olid täitsa vintis ja vajusid lössi kui neile peale vajuda. aga pokuabi oli vaja pidevalt, sest teedega oli kõvasti kokku hoitud.



väike näide ka sellest milliseks muutub metsaalune kui sealt piisavalt orienteerujaid on läbi jooksnud. puud olid langenud ebaloogu, st olid nii risti- rästi kui annab :)

energiakriis

eelmisel nädalal jõudis kohale energiakriis. mõni võibla ütleks, et tegu on laiskusega, aga kuna laisk olen ma niikuinii siis liigitub seis kangemasse klassi. metsa ei suudaks mind igatahes keegi vedada suitsuvorstiga meelitades ka mitte. kuigi nüüd, kui gõudiskaveri-vannabii päss kodumaalt jälle jalga laseb, saaks just kriitikata spordipedetseda. ja jooksuaegki pidi käes olema...

laupäl, rulluisuhooaja avamise järgselt, hakkas juba looma lootust paremusele ja pähe kerkisid maailmavallutuslikud ideed sügisel inglitiimiga berliini maratonil rullitamisest ... aga ... ei midagi. haigutused venivad järjest suuremaks ja võbla peaks ettenägelikult traumapunkti lõualuupaigaldusosakonda järtsu kinni panema.

helen üritas sõjakavalust ja pani mind rõugesse rattatrenni kirja, et tähistada singlisõidu aastapäeva ja ühtlasi tappa laiskust. tema ratas treenib hetkel lihtsalt autokatusel sõites, kuna perenaine harjutab öiseks etapiks rehaviskeid. hetkel pole mu energiakriis vist uskuma jäänud, et rõugesse tuleb ka reaalselt kohale minna.

ehk on süüdi majanduslangus ja pärast uusi parlamendivalimisi jõuab jälle 8 tundi järjest silmi lahti hoida.