emmemmi toetamas

holmenkolleni emmemm oli minu neljas. alati on mulle seltsiks olnud üüvee ja krissu, seekord aga lisaks neile veel igast spordisõbralikke. näiteks treener tiia ja kaaskannataja suusaradadelt ellen. siis veel suusaliidu kiks ja välismaa massaator õnne. termostega seljakotti aitas vedada rainer. aeg ajalt ühines meiega ka age, kes oli tarkust koguma tulnud. spordilaagri pinda jagasid meiega veel kahevõistluste posid, keda aeg ajalt kuritarvitasime ka taksojuhtidena. elasime poolsaarel kus kunn karjatas oma hobeseid, katusekivid olid glasuuritud ja frammile oli maja ümber ehitatud.

suusafänni ettevalmistused võistluspäevaks ei jää alla määrdemeeste omadele. kui peab olema millimeetri pealt paigas, muidu on kogu partii rikutud. ja eriti veel norras. sul peab olema ülekülluses isamaalisi atribuute, et kuidagigi ellu jääda. õnneks saime pisut lisakoolitust härra mättalt, kes on fänniks olemisest välja arendanud omaette kunsti. tema tasemele me ei üritanudki jõuda. meie proffesionaalsus kasvas oma vigadest õppimise teel ja lõpuks meist enam üle ei rullitud.

esimestel päevadel tekkis kohe kahtlus, et norrakad jõid hüppemäe ehituseks antud raha maha ja ostsid siis viimases hädas udumasina, et valskus välja ei tuleks. isegi paarikümne meetri kauguselt ei olnud suurest mäest näha rohkem kui vähe tumedam udukogu.

naiste suusahüppevõistlusel ronisime kogemata kohtunike torni ja et mitte kasututena näida, siis vähemalt õppisime kuidas kaugust näidata. et üks käsi tuleb meetri lapakale panna ja kui veel pool meetrit peale raatsid anda, siis tõstad teise käe üles. järgmistel hüppevõistlustel enam teise poole maanudmisnõlva numbreid silm ei seletanud.

raja ääres olid meil hääled tööd täis. raineri lemmissportlaseks sai oma ilusa musta habeme tõttu villarubla. keset emmemmi jäi ta habet pidi vist kuhugi vahele ja see muutus kollaseks. hiljem kontrollisime ikka sportlastelt tagasisidet ka, et kui musikaalsed me ikka oleme.

kohe üsna spordilaagri alguspäevil, kui otsisime ringiliikumise otseteid, sattusime kogemata meediaalasse. kohalik turva eriti aru ei saanud, et kes kuhu ja mis kaelakaardiga minema peab ja eks me oskame enesekindlat pilku ka hoida. ühesõnaga sattusime peale sellele, kui telejaamad järjekorras värsket kuldjopelist maailmameistrit intekatele ootasid. me jäime ka pisut uudistama ja et enda kohalolu meediainimestena õigustada, kraamisime ka oma seebikarbid välja. et kui küsima tullakse, siis hea öelda, et tartu oma telejaam - alo tv - teeb tööd. kogematta saime ka maailmameistri pildile.

esimene autasustamistseremoonia teatriväljakul oli ellujäämiskursus. isegi kohalikel polnud mingit respekti ooperimaja roosipõõsatse vastu ja need tallati ribadeks. ainuke mõistlik mõte oli hard rock kafeesse mick dzägeriga õlut jooma minna. järgmisel päeval oli üüvee meiega ja nii saime juba oma positsioone parandada. meil läks suisa nii hästi, et saime morgensterni ja karja teiste hüppajatega patsi lüüa ja käte pesemine ei ole siimaani kõne alla tulnud.

et peale keha ka muud kultuurat peale saada, tegime endale ka ühe muuseumi päeva. munchi muuseumisse polnud vaja minna, sest tema piltide järgi tehtud skulptuurid olid otse meie nina alla ehitatud. niisiis vaatasime hoopis frammi, raad ja kon-tikit.

tagasi holmenkolleni otsas sai end järjest kindlamini tuntud. ja nii vist saigi nrk haisu ninna, et alo tv kolleegidel on miskit teoksil ja nad pistsid meile tiiaga mikri nina alla. ega meil siis kahju polnud end natuke kiita.

õhtuti enne unerahu tegime ka ise pisut kiiremaid liigutusi. nimelt käis meil halastamatu turaka mäng, mis esimestel päevade tahtis vägisi tiia sooloks kujuneda. vahepal aitas ellen tiia ülbitsemise vastu ning lõpuks tõi kiks ja õnne maailma tasakaalu tagasi.

viimastel päevadel olime juba nii kohalikud, et hüppemäele enam jalgsi ei läinud vaid kasutasime tõstukit. nurmsalu karla suure mäe hüpped jäid kõik meie eest udusse varju. see eest oli ta nii pikalt hüpete liider, et jõudis ära harjuda meie kisakooriga ja aeg ajalt piilus liidriboksist välja ja lehvitas meile. meie omakorda saatsime talle termosega boksi meega ingveriteed, mille ta ka vastu võttis.

viimane etteaste enne kojusõitu oli sprinditeade. hea vaatamiskoha otsingul jõudsime kuidagi tehnikakontrolli boksi. pakkusime neile kommi ja nad ei osanud aimatagi millised kisakõrid me oleme.

kuna sportlasi tilkus harva udust välja siis andisme krissuga endast parima, et kõik väikse pushi saaksid. leedukatele karjusime "zal-gi-ris, zal-gi-ris", autraallastele "ei-si-di-si, ei-si-di-si", ingalstele "rol-ling-stõnus, rol-ling-stõuns" jne. pärast unustasime ainult tagasisidet küsida.

mitte just kergete killast elu, nagu aru võite saada :)

lumepuudus oberammergaus

lõpuks ometi on kätte jõudnud esimene vaiksema tempoga nädal alates jaanuari keskpaigast. ja mis siis muud, kui vanu võlgu likvideerima.

veebruari algul sai tehtud kiirvisiit oberammergausse, et seal soojas päikesepaistes 50 km suusatada. nagu juba 5 viimast aastat järjest, ning sõltumata lumeoludest, viidi maraton läbi varurajal, st kahel 21 km ringil. ega ma ausalt öeldes väga ei kurvastanud, et ma vähem sõitma pean, aga kahe ringi asjad lihtsalt ei istu mulle, sest pärast esimest ringi tekib affatlus boksi keerata. üritasime siis erinevate korraldajate käest välja pigistada, et mis siis seekord juhtus, kuid lõplikku saladust ei avaldatud ka fisi tiidiile. räägiti küll lumepuudusest lindehofi lossi juures, küll kividest lumes, küll lossi külastavate jaapani turistide segamisest. esmaspäeva hommikul käisime siis lossi ümbruses seda lumepuudust tshekkamas, kuid ei avastanud sellest jälgegi. see eest viis lossini hunnik super suusaradu.
profesionaalse kretinismi korras käisin ka kohalikku reissoffisit väisamas ja kinkusid viimas. offisiks oli maalähedane puukuur, mis oli dekoreeritud rohkete linnumajadega. peremeheks, nagu aastast 68 kombeks, ikka ainult saksa keelt rääkiv hans.

kohalejõudmise päeval viidi mind kohe trenni ja jäeti muidugi ka kohe üksi radadele ekslema. ei teagi kus ma ära käisin, aga selge oli see, et midagi keerulist mind järgmine päev ei oota. siuke sile uisutamine nagu mulle kõige rohkem istub.

elasime külaservas asuvas kodumajutuses, mille keldrisse kurms endale määrderuumi sisse seadis. peremees oli vana suusahunt, kel seljataga 30 königu maratoni. vabal ajal teeb tüüp kunstnikerdust ja rüüpab veini kõrvale. tom oleks siit endale hunniku aiapäkapiku toorikuid saanud, et neid püünsis rahulikut endale sobivaks disainida. aeg ajalt käis peremees kurmo tööd kontrollimas ja kiitis "profi, profi". ka mina aitasin suuskade ettevalmistamisele kaasa: lõikusin suitsuvorsti, koorisin apelsine ja täitsin klaase. asi lõppes sellega, et kui posid said oma suuskadele alla kalasaba, siis minu suuskadele tõmmati alla hoopis rahvuslik muster. mulle see igatahes sobis.

hommikul pidime heleniga stardis kokku saama, kuid kohtasime üksteist alles suusarajal, kui esimeste tõusude suurem sagin seljataha jäi. teades minu ebakiireid liigutusi polnud tal muidugi põhjust minuga pikalt sammu pidada ja nii pidin omale uued seltsilised leidma. nagu metsavahelt päikese kätte sain, muutusid mu suusad minu jaoks isegi liiga kiireks ja oli tegu, et neile järgi jõuda.

pikemalt jutule sain mingi soome taatide seltskonnaga aga need keerasid lühikese distantsi finišisse ja kõik algas otsast peale. kuigi endalegi tuli siis korraks vässa sisse, nendega kaasa minek ei tulnud teemaks.

teeninduspunktides sigines loomulikult rohkesti sõpru ja teisel ringil oodati mind juba valmis pandud kaamerate ja parimate paladega.
kuna ka eliidi vennad olid trenni tunud, pakkus teisel ringil mulle oma seltsi jerry ahrlin, kellega sai paar kiltsa koos spordijuttu aetud. siis hakkas tal vist vaatamata +12 c ja päikesepaistele minguga koos suusatades jahedavõitu ja ta läks viisakalt oma teed. kui järgmine päev jerry võitis, siis kirjutasin selle muidugi oma arvele, et küll ma ikka olin hea sparringupartner :)
kogu see värk lõppes minu jaoks ootamatult kiiresti. rada oli isegi minu jaoks vist liiga lihtne, sest eelmise aasta engadini maratoni tulemust lõin ca 50 minutiga, kuigi ei läinud rallimise peale välja. helen rallis vaatamata oma megaköhale jälle eri klassist.
õhtul elasin üle ka ühe piinliku õhtusöögi, mille käigus korraldajad ühele külalisele minu kirjutatud raamatu kinkisid, serveerides seda oma töö pähe ... ja kuulsin hulgaliselt korraldajate põhjendusi, et miks raja lühendamine ikka hea mõte oli ja noogutasin neile viisakalt kaasa.

järgmisel päeval lonkisime heleniga staadionil ringi, päevitasime nina ja püüdsime aru saada, et miks peaks sai sooja vorstiga hea olema. seda ma teadsin varemgi, et selliste toitude põhiomaduseks on sinepi tilkumine pükstele. olime ka tunnistajateks meie peaministri teise worldloppeti tiitli täitumisele.

pealalõunase bjuutisliibi tegin 1684 m kõrguse Laberi mäe otsas, kuni köögitädid lõpetama hakkasid ja meid välja kupatati. teel mäest alla juhtusime kokku ühe kõrguse kartliku eesti päritolu nato mehega. ma loodan, et ta muid asju siis vähemasti ei karda. muidu on tõesti meie nato vihmavarjul augud sees.

esmaspäeva hommikul, eneselegi uskumatult, läksin taas suusatama. kella 9 oli trenn tehtud ja põhjus suusad pikemaks ajaks nurka panna, kus nad on seisnud truult tänaseni. ja võib juhtuda, et ka järgmise talveni, sest saksamaalt koju tulles sain omale pikema kekast vabastuse ja sel aastal enam stardinumbrit ette ei pane.