suusabalett e. viie tunniga veerpaluks

nagu ikka algab kõik meeltesegasushoost – kuidas ma sinna vasa startlisti sattusin ei oska ma takkajärgi enam tuvastada. igatahes seisin ma nüüd fakti ees, et üle 15 aasta tuleb jälle teha liigutusi, mis võiks sarnaneda klassikalisele suusastiilile. esimesel katsel hävisin täiega-ilusas lumes haanja mägede vahel avastasin, et keski pahalane on mulle mudilastele parajad kepid kätte suranud, suuskadel oli absoluutne tagasikäik ja poolest orvast oli halltõbi teinud veerand orava. sellise tehnika pääle tegi abelierbi hauas ilmselt vähemalt paar tiiru...

katse kaks tegin endale viilimiskindlaks e. koos Suure Konkurendiga amööbide võistkonnast munserdasime end ääde naabrite juurde ühele 50 km-le matkale. nõu vei bäkk! kohale jõudes oli ilm kõike muud kui suusailm. kõik see andis lootust, et ma äkki ei peagi ennast veerpaluks treenima. libisemise määret sai tehtud kohalikus pasta/pizza kohas. musta kissa jätsime seekord siiski karu kambale. kõik see aga ei päästnud mind-start lähenes vääramatu jõuga. esimesel 10km suutsin 2 sekkiga välja pakkuda 5 põhjust miks on uisustiil parem kui klassika:
1) ja kõige olulisem-seda ma lihtsalt valdan kordades paremini
2) ei mingeid bingo ja muid lotosid määrdega- üks õige ingel oskab valida küünelaki värvi mitte määrdetopsikut
3) pole vaja asja, mida nimetatakse vist suusajäljeks
4) mäest ülesse saab suusatada, mitte ei pea jooksma miskit takistavad vidinad jalge otsas tilpnemas
5) uisustiil lihtsalt näeb elegantsem välja

sõbralikud naabrid olid mu treeningprogrammi tõsiselt võtnud-nad ilmselt arvasid, et klassika õppimine suusajäljega rajal oleks liiga iizi minu jaoks ja ma ei saaks piisavat ettevalmistust eesootavateks katsumusteks….seega koristasid nad suusajälje ära ja asendasid selle jää ja lumepudiga. ausalt öeldes sarnanes see tegevus sääl igati kena elegantse (või siiski vähem elegantse) suusaballetiga. võibla päris suusatajad guits ja assar nägid ka midagi mida võis pidada suusajäljeks-aa minu matkagrupi saabumise ajal oli see küll kokku rullitud. viimasel vaalude vahelisel laskumisel suutsin end hetkeks lumelauduriks mõelda ja koheselt sai tõestatud, et lumelaua liigutused tulevad paremini välja ikka koos lumelauaga-kõik see tõi kaasa lendorava stiilis (parem kui jan boklöv) õhulennu koos elegantse kõhuli prantsatamisega. ää, et enne sai huuleka peatus tehtud-sest ka peatpidi lumes peab üks korralik ingel ingellik välja nägema!

egas ma väga ei kurvastanud kui finish tuli-ja mädal…epochkal on õigus-snuupdoggil lööks kadedusest tõesti kepsu värisema. päeva tipphetk saabus loomulikult northugi lehvitades! Kokkuvõtteks võib öelda, et 5h-ga päris veerpaluks veel ei saa-küll aga suutsin oma treeningplaani eeskujulikult täita-ei minutitki kauem ega vähem rajal kui 5h. special tnx 10km-l resideerunud stardi poistele ja samuti ei saa alahinnata ingeljoogi mõju

PS.järjekordselt muidugi tuli tõdeda et inglid pole ikke veel eduks valmis! tagasiteel üritasin oma sonyericssoni krooli ujuma õpetada-ei tahtnud teine aga kuidagi õppust võtta ja kuulutas oopis mulle streigi

schindleri listis

kevad surub vaikselt peale. või õigemini neljas kuu novembrit hakkab täis saama. mis sellele järgneb, näitab aeg. vahurce julmad aga osavad näpud panid meid kirja. ikka sinna laisemate omasse. see tähendab seda, et 27 aprillil on tommi sünnipäev vaid amööbe häirivaks asjaoluks, mitte vabandusi mittevajavaks õllejoomispäevaks.

helen on vapralt talve puudumist ignoreerinud ja eile oli tal taas põhjust lahti lüüa märkmik, mille vahel northugi pildiga roosa järjehoidja, ja saada jenkkikeelne sissekanne. uueks blingivaks vidinaks tema aksessuaaride hulgas peaks olema nüüd ka oma säraga isegi snuupdoggile kadedusepisaraid silmi toov juveelitoode. palju õnne! loodetavasti asjast pikemalt helenilt endalt.

doktor ameerika jättis vahepeal suusatajate eest hoolitsedes oma tervise unarusse ja teeb oma kopsudega loomkatseid. kogu lootus on hetkel pandud vabariigi aastapäeva rukkililledega kaunistatud kiluvõileibade tervendavale mõjule.

õnneks oskasin mina hinnata adekvaatselt meie olukorra tõsidust ja asusin kevadiseks ürituseks ettevalmistustega pihta. esimene samm oli trenniks motiveerimine: läksin poodi ja ostisn omale uue üliilusa käekoti (aga piisavalt suure, et seda südametunnistusepiinadeta trennikotiks nimetada ;) ). teine samm oli juba raskem: lugesin läbi sünnipäevaks saadud pulsikella mänjuali ja panin kella õigeks. vahur igatahes mu pingutusi ei tunnustanud.

kõige raskem osa ettevalmistusest seisab meil alles ees: vaja on kolmekesi kokku saada ja komplekteerida uus hooaja võistlusriietus. õnneks pole me nõudlikud, sest see peaks olema vaid põrutus, kanuutamis, kiriipmis, pori, vee, pimeda, päikesepaiste, herilase ja eksimiskindel.

vastlanädala järelmõjud

kõiges on süüdi vastlanädal. feilisime järjekordsel katsel poodiumile jõuda: selle hooaja iksdriimi esimene lisaülesanne - ajastada õigeaegne registreerimine - osutus meie kohmakatele sõrmekestele teostamatuks. nüüd siis jääme ootama järgmisel nädalal tekkivat sekond shaansu. uueks hooajaks on on korraldajad blondiinemurdvaid trikke välja nuputanud (a la 3 !!!! si pulka) et veelgi minimiseerida meie variante vajaliku varustusega startida. ehk ongi paras aeg mingi muu võistlussari vallutada?

eelmine nädal läks meil järjest untsu 3 katset inglisporti teha. esiteks agiteeris merike meid pikkade linade eest hoolt kandma ja tellis ka vastava keiteringi. lisaboonusena olid tal kaasas kevadmoodide kollektsioon, mida kohalikud staarmodellid ka kätvoogitasid. moedemm venis pikaks ja rahvaste sõpruse suhteid arendades jäigi meil siiski õue minemata. niisiis peame arvestama suht lühilinalise aastaga.

teine start oleks pidanud olema reede õhtul, tähistamaks meie esimest inglistarti. kahjuks oli ürituse peakohtunikul midagi kobisemist meie suusatamisoskuse kohta ja ta kasutas oma tugevama õigust. ma arvan, et ta tahtis anda meid elimineerides oma lemmiksportlasele (kes ka teda ennast võistlema üritas meelitada) suuremad võidulootused. selline kurikavalus tõi aga protezeeritavale bääd lakki. meie leevendasime oma kurvastust nagu vaaremad ennemuiste, st intellikentsete kobrannade seltsis peenemat näputööd tehes ja hiljem jalga keerutades ;)

kolmanda stardi oleksime saanud teha mina ja helen kahkesi pühapäeval. meil oli ka stardinumber olemas, roosa joogipudel kaasas, tiivad klopitud ... aga ... kuna lund oli metsavahele jäänud nii napilt siis hakkas meil tõsistest sportlastest hale ja loobusime nende kasuks lume kulutamisest. seda enam, et hommikul sai kõikvõimalikke võimlemisharjutusi tehtud.

helenil on nüüd varsti ees kaks starti päris välismaal ja nende distantsid peaksid korvama kõik meie luhtaläinud plaanid + valgeobese stardi kolme eest.