maailmas on keerulisi asju arvukalt, kuid minu topp kümnes on kindlasti mardiga koos rattatrenni jõudmine. võiks arvata, et kui sul on noor ja ilus rattatreener, siis muud ei teegi kui ainult väntad, aga ei. teine rattatrenn kogu suve jooksul ei ole just liiga palju, kui arvestada, et pühabä on heleniga koos ees teine rattamaraton.
vähemasti ei hoia me mardiga suurte plaanide koha pealt kokku. ja jätkuvalt oleme piisavalt arad, et üksteise enesehävituslikke illusioone maha laita. no ja kylli pole ka just see, kes oma tahtmist karmilt läbi suruks ja tolkneb vapralt kaasa.
niisiis, projekt Vooremäe Vallutamine sai eile lõpuks teoks, kuigi trennimineku aeg nihkus päeva jooksul veerand tunni kaupa muudkui hilisemaks. aga kuna ma käisin hommikul juuksuris siis pidi see päev õnneks minema ja nii oligi megailus päikeseloojang viimasel 15 kilomeetril meid saatmas.
invaliidsusnähud mis meid vaevavad on samas ka meie ühisosaks. esimene error on tulnud sisse sellesse ajuossa, mis aitab meil asju autokatusele unustada. mina sõitsin turult minema rahakott autokatusel, mart jättis katusele tuulduma läppari ja
kylli pentaksi peegelkaamera. no ja muud errorid on tiimisiseselt klassifaid :)
järgmine treeninggrupi kogunemine on salastatud ka meie endi eest.
2 comments:
ma igatahes juba nii araks muutunud, et rattatrenni enam minna ei julge ja rattavõistlused on ju niikui nii suvega kaasnev paratamatus nagu a la sääsed, herilased ja parmud. selle asemel jooksin aga londonis pirita tõusud madalaks. noo kohe ei saa aru, seal kus ikka vanasti asjalik tõus oli-on nüüd miski mõhk ainult....
Sääskede vastu on mürk välja töötatud. Tean'd kas rattavõistluste vastu ei ole vä? Et lased sussukese sääre peale ja teise turjale ja rattavõistlused hoiavad eemale.
Post a Comment