lumelaager vol 2

nii nagu korralikkudel sporditiimidel muiste, oli inglitelgi vaja hooaega analüüsivat üritust. pealinnas toimunud grande finale oli ju pigem viienda etapi eest :)

pidulikuks õhtusöögiks varusime gurmeetoitu ja täiendasime oma läti keele sõnavara. marineeritud sitaseened kõlavad läti keeles "marinetas senes sitake". iizi.

algus oli klassikaline - ilusad plaanid ja kellaaegade sünkromine läksid üsna kähku vett vedama. helen omandas uusi võtteid tabalukkude lahtimuukimises ja merike oli samal ajal meist 30 km eemal õppimas auto lahtimuukimist. helen oli pisut edukam ja sai omadega kiiremini hakkama kui merike. aga merike sai selle eest päästeautoga mängida ja autasustamistseremooniaks jõudis ta kohale.
ja autasustamine toimus meil mitmes kategoorias. kyllit tänada pole kunagi liiast, see on selge, aga et meil oleks lihtsam teda finishist leida, kinkisime talle kirkama väliautfiti. fännide kategoorias on selge esinumber YV ja kuna yllekas on meile korduvalt vihjanud, et kust kohast fännisärki saaks muretseda siis me tikkisime talle ise miskit valmis (esimesel pildil). palju õnne ja suured tänud YV! auhinna saad kätte esimesel põkkumisel ;)

kannatlikkude taksojuhtide esinumber on muidugi meie karm konkurent tomm. aga vaevalt et ta julgeks avalikult meile poolehoidu üles näidata, nii et polnud mõtet talle särki tikkida. ja manakeride kategooria pani konkurentide puudumise tõttu kinni vahurche (tedagi on miski asi ootamas).

hommikul, kui naabripoisid oli juba poest pohmelliõlledege naasnud, ajasime tranduletid välja ja asusime eelmise aasta teekonda kordama. helenil on maal seinakella asemel naabripoisid: kui poisid lähevad hommikul küla poole on kell kümme, kui tulevad tagasi on kell juba üksteist.

varustuse poole pealt võiks esile tuua meie vapruse uute spordijookide testimisel. nimelt otsustasime proovida kuidas sobib pinjakolaada süsivesikute regulatsiooniks. et meist valesti aru ei saadaks, pean siinkohal täpsustama, et tegu oli mahla järgi suundudes tabanud meeletsegadusehoo käigus tehtud emaotsiooniostuga. see jook pole meil üleüldse tavalistis - ega me mingid sellised ei ole :) õnneks sobis see pudel ilusti ka kylli ratta joogipudeli korvi.

teekond algas rea tehniliste tõrgetega. rattad krigisesid ja loopisid ketti maha ja tegid automaatkäigukasti aga me ei murdunud. tegelt tundus, et keegi oli võrreldes eelmise aastaga mägesid madalamaks nühkinud ja ka ilm oli vaheldusrikkam.

meremäe juurde oli uus vaatetorn püsti pandud, nii et seekord saime rohkem kõrgusi vallutada. teel kohtusime veel hunniku ratturitega, kes olid mudasemad kui paide etapi lõpetajad. aga vähmasti oli neil ketiõli, millega mu ratast koostööaltimaks tuunida.

vastseliina linnusest oli keegi poodiumi pihta pannud. võttis ikka nõutuks küll. me merikesega ronisime siis nii kõrgele kui andis ja leffitasime oma suure mure tuulde.

see on ikka nii ilus koht.

piiri kõrtsi olid laisad inimesed lukku keeranud ja niisiis läksime uut teejoomise kohta otsima.
kuna vahepeal oli päike nii ilusasti paistma hakanud siis tegime vaatetorni juures uue pitstopi ja mõnulesime seal avarust nautides.




torni juurest paistis kätte tareke, mille uksele koputades saimegi oma sooja joogi portsud kätte.

helen pääses kohaliku vaibakollektsiooni kallale mürgeldama. pole just tihti võimalus kõrtsi põrandale mustrite analüüsiks vaipu maha laotada :)

spordipäeva lõpuks oli inglispaa perenaine meile paar popimat käterammu lisavat harjutust välja nuputanud.

nagu lisatud klipist näha ei olnud tegu kurva töömurdmisega. positiivne eeskuju on nakkav ja peagi olid naabripoisid abis ja meie osaks jäi vaid juhendamine.

hommikuks olid spordilaagerdamise tulemused eriti hästi näha: nagu labida haarasin, nii ta murdus :) ja nagu näha pole lumelaagri jaoks lume olemasolu üldse vajalik :))


mida öelda lohutuseks õeluskott pässile, kes kardab, et ingliblogi kevadeni kollektiivpuhkusele läheb? polegi nagu eriti midagi öelda. nuputasime mis me nuputasime, aga me ei suutnud endale ühtki talvist targetit paika panna.