siilid poola udus

laupäeval starti oodates kostus minu sügav ohe naabersuusatajale vist surmaeelse korinana, sest kohe kostus paremalt käelt: nõu vorri, nõu vorri ... nomida sa siin nõu vorrid kui kepsud all vibravad. vapruse värinateks andis põhjust eelkõige saiavorm, sest suuskadel kõnnitud sai viimati jaanuari keskel ja teiseks see, et pidin minema teele üksi. aet oli mind küll kuni stardini turvamas, ja ka tuhat poolakat seisis toetavalt kõrval, aga see pole see, kui oled harjunud spordivõistlustel hoopis ingeldama. ilma aeti ergutamiseta oleksin vist küll stardist otse boksi keeranud...

stardieelselt sain hakkama muidugi täiesti lubamatu asjaga - poisid sundisid mind suuski testima. pidamismääret nad mulle alla panna ei raatsinud ja kuna ma argumenteeritult vaielda ei osanud, siis jäi nii nagu kurmo ütles (ja hästi ütles). kuna helen oli mulle rääkinud, et geel ei tapa siis sõin tühja kõhu täiteks ära ühe (jälle poiste poolt pihku pistetud) virsikumoosigeeli. ma ei tea kas sellest mingit tolku oli, aga suurt kahju ka ei märganud kuna maniküüri ta ei rikkunud ja juuksed ka välja ei langenud. ühes asjas jäin enne starti siiski endale kindlaks - ei mingit soojendamist. käisime saatsime poisid pika maa udusse teele. andras sättis end kõige viimaseks, et oleks hea positsioon sõita seksika roosa bambusemustriga suusakostüümi tuules.
niisiis tuli teha Ellujäämise Plaan. esimene etapp oli võtta starditõus ilma käpuli käimata ja guitsi suuski lõhkumata. jess, õnnestus. no nii, mis edasi? vaatame, pusime. appi, rada läheb kergelt mäest alla ja mu suusad on liiga kiired. ohoo, päris äge on tegelt teistest mööda sõita! pole nagu varem põhjust olnud. nagu arvata oli ei kestnud see ilu igavesti. teisel tõusul oli selge, et kuigi suusad on raketid, on raketijuht siiski inimene. suusasaapadki hakkasid mõnitavalt kriuksuma. niisiis oli aeg strateegia ümber vaadata, sest selge oli see, et siin uduses metsas on ainus üks võimalus mustikasiidrini jõuda.

rahvas tuhises muudkui vaikides mööda. kõik käis nagu lainetena. vahel tundus, et nüüd küll pole kedagi enam mu seljataga ja siis möödus taas suurem sahmakas suusatajaid.
nii naljaks oli olla selles rahus ja vaikuses, kus ainsaks heliks on suuskade sahin. järjest enam tundsin sõpradest puudust. kui oled ikka harjunud inglite ja treeneri nonstop lobisemisega siis on ikka suht kohtlane see vaikivaks spordimeheks olemine.
nautke sain ikka poola keelt harjutada ka. jäin korraks raja äärde seisma, et telefonist sõnumeid vaadata ja kohe olid muidu hääletud poolakad küsimas, et kas poomoshit vajan. ühe tuisuse mäe otsas võttis üks sõjaväevormis rühkiv noormees nähtavasti ilma teema üles, ja ma siis üritasin oma naeratust nii poolakeelseks teha kui annab.
järgneval laskumisel tormas minust mööda kohalik rõõmus tumedapäine jõuluvana, hüüdes hoo-hoo-hooo ja hoo-hoo-hooooo. kuna mina ei näinud udu tõttu ette, et mis mind seal laskumisel veel ees ootab ja merikest polnud ka hoiatamas, siis pidasin paremaks kässarit tõmmata ja jõuluvana laulu lõpusalm läks kaduma. ka rajaäärsed restoraanid olid vaiksed. luristasid oma tee sisse ja läksid edasi, sest dzinntooniku letti polnud püsti seatud. apelsiniviilud olid ainult raja ebamaiselt ära kaunistanud.

finishis oli meeleolu muidugi vähe lärmakam kui rajal. aet võttis mu pidulikult vastu ja andrase liitudes proovisime ära ka lõpumenüü: makaronid hapukapsaga. nõu komments :)

järgmine päev oli teatavasti naistepäev. selle päeva puhul viidi meid aetiga szklarska koske vaatama ja me ise tegime tiiru hotelli vastas olevas taevaskoja metsas.

siinkohal soovksin avaldada arvamust, et enne pikema suusasõidu tegemist võiks treeningpausi viielt nädalalt nats väiksemaks sättida, sest kui õhtul pärast võistlust ei jaksa kluppi minna (nagu minguga kahjuks seekord juhtus), siis pole mõtet võistlema minna.