jägala drift

eriefektidega paastu - ja laevahukulaagri seitsmes väljaanne ei olnud oma nime vääriline. siiski möödusid kolm päeva jägalal üritusele omases ebakurvas meeleolus. laevastiku suurus ja purjetajate arvukus oli rekordiline. kahe anni asemel oli meil seekord kaks liisut. ameerikasse pagenud krissu s asemele tuli krissu v. draagkuiine oli seekord kaks, neist süütum purjetaja täiskoosseisulise kaaskonnaga. värskekesed olid ka kaks pekivärvi. muu staff oli vana ja kogenud, tuulest ja päikesest parkunud ning mereveest mõhnaliste liigestega. vahur oli teadlik üldisest füüsilisest alavormist, ning seetõttu sai distantsivalik ülimõõdukas.

aet teeb rattaüritusi vaid ühe asja pärast - et saaks stardigruppide ja kolonniga tegelda. nii põnev on nende kleepekatega kabetada. seekord võttis ta pisut tööd kaasa ja kleebutas ekipaazid võimetekohastesse kategooriatesse. kuna pässu oli toidulao kokkukandja, startisid nemad insenerihärraga ORG1 klassis. üüvee kui toidulao kaasautor oli koos sixteniga seega ORG2. külli, kui maailmakuulsaim fotokateuputaja, rallis koos efkaga fotopaadis. timo ja krissu esindasid kollast ajakirjandust ning kärutasid pressikanuud. rainerist ja liisust sai negatiivse meeleheite tiim. mina ja annu olime punaserisilises kanuus, sest me olime kõige vigasemad pruudid. ülejäänud pääsesid erinimetustest ja said vähe vabamalt võtta :)


peagi pärast starti eraldusid tshillijad liidritest. jäime orgi1, nm ja + paadiga esimest snäkki võtma ja pressikanuud ootama. ei tahtnud teised kuidagi näole anda. hiljem selgus, et navigaator tim-tim ei saanud satelliitidelt piisavalt head signaali kätte, sest ürgne looduse kutse tõmbas neid sikksakki kaldast kaldasse. et nad taas pildilt ei kaoks, jäime nende taha purjetama ja pressikanuu tempost kujuneski välja selle ürituse kulg. rallipaadid elasid rohkem oma elu ja nendega kohtusime peamiselt vaid ametlikes peatuskohtades. vajadusel osutasime kõigile abi ja vahel tuli aidata ka neid, kes algul arstirohule vastu punnisid.


driftimist võtsime täie tõsidusega. omavahel käis konkurents, et olla ikka naabrist parem st kuivem. insenerihärral oli kõige reglementeeritum elu: nende paadi liisu hoidis asja kontrolli all - kui kanuu põhjas leidus prahikübegi, siis uut õllepurki varudest välja ei kirjutatud.


enne õhtust laagrissejõudmist pidas timo maha Kuulsusrikka Lahingu, tulles sealt välja küll võitjana, kuid siiski jalavarjude võrra vaesemana ning nina meenutamas eestlaste põhilist põlluvilja. teda oli pissipeatuses rünnanud shrek ja kaks tiigrit. rahvas - olge jägala kallastel ettevaatlikud!


esimene laager oli jõest pisut eemal. astuvad siis timo ja liisu paljasjalgselt mööda suurekivilist kruusateed ja oigavad valust. saja meetri jalutamise ja piinlemise järel hakkas valu mõistusele teravamaid signaale saatma, ja nad avastasid, et võiksid vabalt ka kruusatee kõrval olevat pügatud muru mööda kõndida ...


ükski laps ei usu lapsevanemate äffardust, et kui sa kohe sööma ei tule, siis pärast ei saagi. no me ka ei uskunud. aga kui ükskord vaatetornist alla kobisime, oli puder otsas. siit hoiatus - lapsed, vahur ei tea headest kasvatustavadest midagi.


ei saaks öelda, et me alatoitumise alla kannatasime. lisaks kõigele oli timo hoole all ka merikese astraalkeha oranzi kontrollpostikasti näol, kuhu pakiti alati teemoona kaasa. üldiselt oli nii, et kui pool tundi midagi hamba alla ei saanud siis tundus juba, nagu oleks päev otsa ainult vee peal olnud.


loomulikult lõi kollektiivne mõttetöö ka uusi rahvaluuletöötlusi. "üü vee faktor viis", kõikvõimalikud "õu beibe beibe" laulud ning sekka pisut kihnu virvetki. suurimaks tiimitööks oli akva superhiti originaalsõnade rekonstrueerimine. ning kui pühapäeval tõusis traditsiooniline a la Räpina vastutuul, ja me olime ka lõpuks sunnitud mõlama hakkama, oskas krissu juba timole öelda: "õu ken, aim häving sõu match fann!" ja timogi ei jäänud vastust võlgu: "vell barbi, ui a dzast getting staartid".


üldiselt oli jägala meiega sõbralik ja pühapäevane vastutuul näis tõelise vahurce tellimustööna. ka anni võttis repertuaari porisemise teemal, järgmine aasta tema küll kanuumatkale ei tule jne. üldiselt lõppes kõik õnnelikult. tundub, et keegi merele ei jäänud ;) kahjuks jäi meil nägemata stseen finishis, kus murutraktoriga kaldapealset niitnud vend jäi pikalt meie seltskonna saabumist silmitsema ja traktoriga ümber kukkus.