haanja jäätisedieet

sel sügisel ei õnnestunud meil kuidagi hooajalõpu setuländi lumelaagriks kalendreid omavahel sünkrooni saada. tuli juba tunne, et enne aprilli polegi lootust terve tiimiga kokku saada. aga head asjad juhtuvad tihtipeale siis kui sa neid oodatagi ei oska ja seekordne lumelaager sai erinevalt varasematest peetud rohke lumega.

lõunaingel kutsus meid esimeseks jõulupühaks haanjasse verivorste alla raputama. jalutuskäigu jooksul värskes õhus oli väljakuulutatud 20 kohaliku mäetipu vallutamine. põhjaingel oli parasjagu just oma setuländi ranchot visiteerimas ja lubas meile sauna kütta.

lisaks mulle, kyllile ja merikesele võtsin kaasa ka järelkasvukoondise ja prof kivimaa, kes olid piisavalt kogenematud ettenägemaks erinevaid definitsioone jalutuskäikudest. kohale olid ilmunud ka firmasportlased, kes olid oma ridu tugevdanud naisjõududega. marti läks seekord matkale uue starteegiaga - üllatas sellega, et oli vahelduseks oma tavapärasele nonstop mölale vait.

meie anni ei saanudki seekord auväärse moeikooni tiitlit endale, sest leidus ka neid kes lumes sumpamiseks olit kingad ja teksapüksid valinud.

kohalikel mägedel on kõikvõimalikud popid nimed, millest mulle jäi seoses lõunaingli mustikamuffinitega meelde vaid esimene ehk mustikmägi. munamäks olid tal kindlasti keedumunad varuks aga seda me ei saanudki teada... ja lund lumekest oli kõikjal pea põlveni. liisu ja merike tegid natuke ka snõuaarti ja vajutasid metsarahvale rõõmuks hangedesse mõned lumeinglid.

supplaiga panime aga suhteliselt puusse ja juba kolme matkatunni pärast olid kõik joogid joodud ja söögid söödud. järelkasvukoondis osutus üle ootuste energiat tarbivaks ja kuigi me merkesega lume söömisel head eeskuju näitasime, ei võtnud nad algul sellest vedu.

tunnikesed kulusid ja mäed allusid vallutustele ja joogijanu muudkui kasvas ja tuisk tõusis. minule maitses igatahes iga järgnev suutäis haanja jäätist järjest paremini. ja lõpuks murdusid ka anni ja liisu.

kõiki 20 tippu me siiski metsast üles ei otsinud, sest 8 tundi oli nii mõnegi meie seltskonnast söestanud. noormatkajaid sai eduka päeva eest premeeritud võrus mendi mäki nimelises vabaõhu hamburgerirestoranis.

prof kivimaa aga ei saanud ikka aru, et miks peaks end värskes õhus liigutama rohkem kui tunni, mis on täiesti piisav õlleisu tekitamiseks. sest tundide lisandudes ei pidavat õlleisu suurenema vaid jääma ikka sama suureks ja järelikult pole üleliigsel müttamisel mingit loogilist põhjendust. ühesõnaga jäi tema jaoks ikkagi küsimärgiks, et, miks me teeme seda mida me (ja need ülejäänudki kes seiklemas käivad) teeme.

inglitiimi õhtusel koosistumisel võeti vastu otsus, et kuna päev möödus kadudeta ja üllatuslikult on merikesel keset talve üks vaba pühapäev, siis võiksime sel talvel ka jõulumäe seikluse kaasa teha ;)

head sedasamustki kõigile!

pildid tegi kylli