jõelähtme ooper

ööinglid

 Õhtune üritus, pikad kindad. Selge, ooperisse minek. Mida suvise kuumalaine ajal ikka muud teha kui mitte kamina ees istudes varbaid soojendada ja näputööga aega veeta. Ma olen sel aastal juba kaks korda ooperis käinud, nii et teadsin mis suunas tegutseda. Põhjaingel hakkas tegelema seelikudisainiga. Enne starti said valmis pikad rattakindad, helki andvad lisandid võistluskostüümile jne.

Seekordse koosseisuga polnudki me varem metsapeol käinud ja viimasest edukast ööharjutusest oli möödas päris mitu suve. Tints oli paar korda Põhjainglit asendanud, seekord tuli tal päästa päeva selga valutava Lõunaingli eest. Kui Heleni juurde õhtusöögile jõudsime, harjutas perenaine parasjagu rattasõitu. Oma 100 meetrit tuli enne starti ära. Maod punni, rullid peast ja Kostivere poole. Poole tee pealt helistab Tints, et kuule, kas ma nüüd võin närvi minna, ratastega autod muudkui saalivad mööda, kas me tõesti lähme seda tegema? Tintsule närviminekuluba ei antud, kuid kirjutati välja inglite poolt karmides tingimustes juba aastaid tagasi välja töötatud ning meedikute poolt sertifitseeritud inglijooki. Aitas. 

ööbling

Add caption

Näitasime enne starti Urmole kindad ette, et kas varustus läbib tehnilise kontrolli, või mõtles ta mingit muud mudelit. Sobis, check. Hoovi peal liikusid ka kuulujutud, et läheb nii nagu alati, st pidu tuleb planeeritust pikem. Otsustasime, et 10 tundi võiks olla meile sobiv aeg, kui sellest üle hakkab kiskuma, siis ratsime sest spordi üledoosi tüsistused on ettearvamatud. Ka Manakeri ilmus starti tere ütlema, ja lohutas, et Jägalast kanuudega alla sõitma ei pea. Suht kahju ju tegelt.

manakeri mesimagus

Sodokuga läks nagu läks, sest keegi meist ei ole selle õilsa kunstiga tegelenud. Omaarust tegin 12 mintsaga asja ära, kuid ju ei kontrollinud korralikut ning kodus avastasin, et olin näpuka ikka sisse lasknud. Rattaga jooksuala poole sõites fikseerisime ära bentsuka – väga hea, siia tuleme shoppama kui kõht tühjaks läheb. Ja nagu oligi arvata, ei kohtunud me selle bentsukaga enam kunagi. Jägala jõele romantiliset täis jooma tulnud inimesed aeti beerajakate poolt korralikult segadusse. Mine tea, võibolla hakkasid seetõttu veel hullemini pummeldama. Vahetusala juurde lähenedes sain moraalse litaka selle eest, et jälle ei usaldanud iseennast, vaid endast üle sõitvaid tiime. Lähenesime sinna mõtetu mäeületusega, mitte normaalset teed pidi nagu näitas kaart. Minu lolluse tulemusena said palju füüsilisi litakaid Tints ja Helen, kuna rada viis mööda mingite triibuliste kodu juurest, kes kõiki möödujaid lahkelt nõelasid.

esimesed harjutused tehtud

loll pea on kere nuhtlus

Ja siis algas see jooneporno. Mingi ajani võis nagu aimata, et kuhu poole me teel oleme, aga aru saada, et kus pimeduses need künkad-mättad asuvad, mis kõrgusjoonte järgi orientiiriks peaksid olema, khm khmmm ... Rahvas sagis edasi-tagasi, samad särgid möödusid meist korduvalt, teooriaid oli selliseid ja milliseid. Lõpuks saime kokku Lahtiste Leekidega, kellega koos asusime otsima pruune parallelseid triipe. Siinkohal tehti meile ka Hiiumaa ojade kiirkursus, kuna see õppetund jäi meil eelmisel aastal saamata. Joone kõige kaugemas küngaste sigrimigri sektsioonis, kus süda aimas punkti, me seda ei leidnud ja liikusime edasi, ehk siis tagasi maantee poole. Täitsa valesti liikusime, sest kui maanteele jõudsime, ei olnud ümbrus selline nagu eeldasime. Veits pusimist juurde ja sukeldusime oja forsseerimisele. Astusime kuidas saime, ainult Ahto raius nagu rauda, et tuleb käia oja põhja mööda, sest näeb rajameistrina joont just oja põhjas. Hr.Oja tunneb asja, nii oligi. Kui meie kallast mööda kõlkusime, et kuidagigi selles võsas silmad välja torkamata jääks, oli tema punktile pihta pannud. Siit edasi läks juba vähe lihtsamalt, sest teadsime, et päris mõtetu see matk polnud. Pärast kalamehe juurest mäkke keeramist tundsime jälle punktilõhna ja saigi selle õuduse lõppenuks lugeda.

Asi läks pisut paremaks, sest tundus, et nüüd tuleb siis see ooperi kõige pidulikum moment kuhu valituid vaid kinnasetega lubatakse. Tegelikult läks paremaks vaid kahel kolmandikul, kes said teha eine murul ja silma looja lasta.helen ja Tiina hakkasid tegelema kodulugemisega, mina asusin sinna järjekorda, kus käis sudoku ja joonorienteerumise järelanalüüs. Aeg ajalt tuli mõni napp kommentaar ka tagasi tulnud ronijate suust, kuid ei midagi arusaadavat. Sild kus käis mingi ülesande sooritamine oli piisavlt kaugel, et mitte õuduse detaile aimata. Pilti eelootavast hakkas looma alles see instrueerimine, kus demonstreeriti terasköiest silmuseid. Enne seda täiendati mu ilusat kostüümi täiesti blingivabade traksidega, mida inukesena kaunistasid kaks karabiini.

joon metsas

Silda mööda astudes läks järjest kõhedamaks. Õnneks nägin, et Manakeri on ka platsis ja ütles, et vaid paar inimest on tagasi pööranud ja asi peaks mulle tehtav olema. Tavaliselt minevat aega 5..15 mintsa. Alla ei tasuvat kukkuda, kuna all hulbib mingi mudakaka, ja kui ära väsin, siis pean end lihtsalt kuidagi rippu laskma ja siis uuesti üritama. Esimesed sammud alla oli puhas õudus ja süda oli hirmust paha. Kõrval rajalt kostsid väikeste vahedega ropud valjud röögatused, mis kõlasid nii ebajulgustavalt kui veel sai. Küsisin, et kas ta on alla või üles ronimas, tuli välja, et üles. Vahur targutas nagu jaksas ja sellest oli isegi abi, sest algul kippusid julgestusköied sassi minema. Kõige parem vihje oli muidugi see, et jaam asub amsterdami särgist tegelikult kõrgemal, sest napilt oleks isegi vajalikust madalamale roninud. 

ojade spetsialist omas elemendis

ootan millal saabub kord, pikk järjekord ...

Aga igal liigsel liigutusel oli kulla hind. Alt üles tulemiseks võtsin mõned hetked pausi. Soov sellest õudusest pääseda andis jõudu edasi tegutseda. Naabrimees rippus ikka niisama köite otsas ja polnud edasi liikunud. Tänasin teda motiveerivate karjete eest. Ta ütles, et tuligi siia vaid mind motiveerima aga nüüd oleks ka vist aeg koju minna. Mul olid käed ikka roppväsinud. Tegelikult olin terve kehaga end kuidagi sinna raudköie ümber keeranud ja kartsin, et kui puhkamiseks lahti lasen, siis ei jõua end enam sinna tagasi vinnata. Manakeri õpetas aga edasi, et ära virise ja liiguta aga edasi. Sillaraudade juures läksid köied kuidagi eriti vussi, sest käed värisesid ikka täiega ja sõrmed ei jõudnud enam karabiini lahti vajutada. Tagasi sillal seistes olid käed täiesti tuimad. Pikad kindad olid abiks olnud, kuid käed olid siiski mõnusalt sinikaid täis. Ka käekell oli ronimise käigus minema lennanud. Manakeri arvates võis mind seekord isegi tubliks lugeda aga ei mingeid kestvaid ovatsioone.

no mis teil siin ka popimat selga leidub?

Vahepeal olid leegid rivist välja läinud, sest Ahto oli jala ära väänanud ja seega panime ise edasi. Rattasõit golfiplatsile oli vahelduseks vaatamata pimedale lihtne lõik, kuid golf ise nõudis nats pusimist. See, meie kõigi jaoks elu esimene golfikatsetus, sai lõpuks Tiina poolt tulemuseks vormistatud. 12 punkti jätsime oma 10 tunni graafiku pärast teadlikult võtmata. No ja kesse paneb koopa mäe otsa? Ja jätab sellise ilmaga vee ka veel soojendamata? Õnneks näidati meile koopasuus kohe suund kätte ja saime tegeleda rohkem loodusvaatlusega. Nahkhiired ja konnad said vist loodusuurijate armeest kultuurišoki.

nahkhiirte kodu

lõpuks ometi hommik

Õues oli lõpuks valgeks läinud. Uskumatu, kuhu inimesed ikka oma prahti maha panevad. No kesse viitsib oma piimapakid sellisesse pärapõrgusse vedada, selle asemel et need prügisse panna? Karjääri äärest otsustasime mitte lahku minna ja võtta midagi koos. Kuna ei tahtnud oma sajakilosid rattaid karjääri põhja ja tagasi vedada, siis võtsime vastu vist mitte kõige parema otsuse liikuda mööda aia äärt maanteeni. See oli ürituse kõige nürim lõik ja tundus lõputuna. Lisaks sellele oli siin ka rohkelt igasugu satikaid nagu lendavad ründsipelgad jne. Vist mingid kaevanduste mutant jääkproduktid. Varsti saime teada milline näeb välja üks kaeve ja tuletasime meelde, et meile ei meeldi fotokaardid. Minu jaoks on see üks paras pruun plämakas ja kõik. Vaata kuidas sa seda vaatad, ikka näeb kõik välja ühtemoodi. Igatahes viimased kaks rattapunkti ootasime juba kanuusse saamist, sest need rataste kaavist läbi tirimised olid ikka hullult rammunõudvad. Aga rammuga on teatavasti kehvad lood. Ja kanuu etapiks oli kunstikombinaadis valminud eriti vinged blingid sukapaelad mis kisendasid testimise järgi.

teel kanuusse

Kanuus ootas uus olukord, kuna tavaliselt on meil tüürimeheks Merike. Kuna nüüd hakkasin mina hobust roolima, tegime enne igat maabumist elegantse sabapöörde, et oleks parem maabuda. Vesi oli ülisoe ja hämmastavalt selge ning kanuutamine läks ludinal. Kuna merereisi ajal sai kõik kohalikud vaatamisväärsused üle vaadatud, siis eraldi etapi jätsime vahele. Tegime vaid kaasa selle väikese veeskõndimise atraktsiooni, et tossud puhtamaks läheksid. Urmo vanemad, kes olid kanuualas, raporteerisid, et poku Roberta on hea tervise ja välimuse juures ning kosub jätkuvalt. Nii hea kingitus oli, et Urmol pole juba pikka aega pokuisu peale tulnud J Kusagilt ilmus välja ka megaunine kanuuvalvur Raks. Palusin tal oma telefoniga meist pilt teha, et Merikesele hommikutervitus saata, aga ju polnud Raksil täna tehnikapäev, sest vaatamata klõpsimisele mu telefoni ühtki pilti ei ilmunud. Sõime viimased kommid, värvisime huuled ja asusime taas ratta selga.

Jooksu valiku alguses saime päeva parima uudise: etapp on tühistatud. Tuju läks nii heaks, et rattasõit finisisse läks lennates. Pärast Heiti ütles, et nemad raiusid seal rabas edasiliikumiseks matšeetedega teed, nii karm oli olnud. Pekitiidu tiim oli näiteks selle etapi ajal naiste kolmanada koha pärast konkureerinud. Pärast saunaklubis kirjeldati nii elavalt kõiki neid raba atraktsioone, et polnudki mõtet ise kaema minna. Naikid jalutasid seekord väga riläksilt, sest polnud probleemi Erikult rattapesuservisit saada, nii hullult oli pauerit üle jäänud.

esimene kanuupunkt, tehtud!

 Finišis lõime peoperemehega klaase kokku ja tänasime meeldiva kultuurielamuse eest. Rada oli vaheldusrikas nagu lubatud ja meie täitsime perfektselt oma 10 tunni graafiku. Loodame, et aarajakate verejanu Urmo vastu on päevaga lahtunud ja ta võib jälle jänesemaskita linnavahel liikuda. Pärast Pekitiidu saunaklubi külastust läksime Tiinaga Kauksi randa sel korral puudunud ujumisetappi tasa tegema. Kui riided seljast võtsime, siis vaadati meid kui raske perevägivalla ohvreid. Neid sinikaid on ikka rohkem kui üks ja miniseelik ja lühisesed varrukad on hetkel sügavale kapipõhja surutud.

Päeva raskeim lisaülesanne aga ootas ees: ise poolteadvusel olevana roolis tukkuva autojuhi tedavusel hoidmine. Haapsalus näeme!

veejalutus

läbi see lugu

PS. Kuna Küllit ei olnud siis tegin pilte ise oma vana vee- ja kahjuks ka fotokindla kaameraga ja seetõttu on nende kvaliteet ka vastav.

ujumisetapil

perevägivalla ohver