Puukide ignoreerimine Porkunis

pakitud

siiakanti pole meil 10 aastat asja olnud ja kui eelmine kord porkunil purjetasime siis purjetasid saared meist veel kiiremini ja mõned kadusid peale astudes sootuks vee alla. ilmaga on siin ka sõu sõu. seekord õnneks päris purgaad ei saanud ja stardollar jäi ka poodi, kuigi hommikul vihmutati meid märjaks. 

bai, bai hilton, teretulemast spordipäev

kui hotelli kohvimasin ei tööta, tuleb enda oma pagasnikust välja otsida

aga nüüd siis spordist, sest ega laupäevad pole naljategemiseks. ettevalmistuses leidus nii plusse kui miinuseid. tints sai lõpuks pärast aastatepikkust tiimisisest kriitikat maastikustilettod jalga, mis on ilmselge pluss. ta on uue aja inimene - vaid sotsiaalmeedia tagasiside elva etapile muutis lõpuks ta meelt. miinustena läksid kirja minu käekoti hingeheitmise eelsesse staadiumisse jõudmine vahetult enne starti ja puugivastase lõhnaõli pealepaneku ununemine. meie lõunaingliga saame ka huugoga hakkama, aga tintsul on ikka vaja kerge penkümne lõhnanüanss juurde tuua, muidu hakkab rattalenks käes vibrama. tänane võsaalustes roomamine keemiakaitseta oli puugifoobikule paras shokiteraapia aga hakkama ta sai ja pabina foon jäi summutatavale tasemele.

vinners ättitjuud

jälle koos

starti jõudmist hajutasime, et kui vahepeal mingi revolutsioon peaks toimuma, siis vähemasti pool tiimi oleks virumaal meid esindamas. tegin tintsuga esimese pildiraporti, tartust teele asudes. ja merike-külli kohalikust hiltonist välja kolides. sealses asutuses oli kohvimasin remondis ja nii saigi spordimassin pargitud finishijoone kõrvale, et meie tiimi narkar oma baristatööle särtsu saaks ja silmad avaneksid.  meid tervitas ta juba rõõmsalt kohvikruus käes ja parkimiskoht valmis silutud. viimane lihv ja aaraja võit tundus vaid vormistamise küsimusena. 

kuna kohvikuvõimalusele ei saanud seekord loota, käisin kaubanduses alternatiive otsimas ja tõin kaasa kofeiiniga vinners ättitjuudi süstiva märjukese. toimis küll ja mahtus ilusti ka pudelikorvi, rääkimata mätshist lõunaingli rattaga.

esimese rattasoojendustiiruga läks esialgu kõik hästi kuid siis ilmusid minu valitud teedele küll eramaa sildid ja küll metallväravad, mille taga metskitsed meid jõllitasid. eks me siis kasutasime asfalti nagu vähegi saime, kuid jooksu vahetusalaks olime siiski porikäkistunud nagu ka meie rattad.

seda pornot mis nüüd meid ees ootas, ei osanud kuidagi karta. seda jama on isegi raske kirjeldada, on öelnud klassikud. rajal tõstatasin korduvalt teema, et mis nipiga pekitiit seda rada testis. et istus tühja kõhuga kännule, haukas kärbseseent sookailuga ja siis tunduski, et see on lahe rada. let mi ägrii tu dizägrii, mis liig see liig. 6-7 sellist punkti oleks olnud maa ja ilm, siinkohal oli aga ülepandud. see asi ei andnud mulle rahu ka koju sõites ja seega tuli üks tõsine spordijutt mahapidada. nagu üllatuseks selgus, siis minu versioon rajatestist ei olnud päris korrektne kuigi ka temal oli testides emotsionaalseid hetki ette tulnud ja seenedki korjamata jäänud. 

mõttepaus enne võsa

lõunaingel premeeris meid igas punktis kummikommidega ja selle najal me seal siis edasi liikusime kui motilangus maad hakkas võtma. seeni oli selles võssis metsikult, kuid isegi minusugune seenehoolik ei lähe eales sinna vabatahtlikult tagasi. see oli sedatüüpi rohemass, mille kohta vaid vennad nõmmed ütleksid et "mõnus nikerdamine". orineteeruma läheksin sinna tagasi vaid käsi korbirandy käes ja hetkekski ei julgeks lahti lasta. 

preemiakotike

meie plaan 31-32-62-63-64-65-37-36-61-34 muutus tegevuse käigus selliseks 31-32-63-64-65-37-59-36-61. 62 ei kõnetanud meid enam tegevuse käigus ja 34 jäi vaatamata korduvatele ümber interpreteerimistele kadunud asjade nimekirja. ootamatult leidsime keset seda võssi ühe fotograafi. ei tea kuidas ta vaeseke siia oli sattunud. tegime siis temast ka pilti, sest võibolla pärast vaja fototõestust, et inimene oli ikka kunagi olemas, kui teda 10 päeva koertega seal metsas taga on otsitud.

kahevõitlus

seenele pai

võsavahel tekkis meil aegajalt ühine otsingurühm, mis aegajalt lagunes ja siis jälle taaskohtus. kõik olid ühiselt nõus, et kui on muhk, siis ei peaks ta olema keset lohku ja et vare võiks olla ikka vähemasti 4 meetri kõrgune. lõpuks olid kõik need muhu ja lohud sama kujuga ja korralikult maskeeritud tiheda taimestikuga. kuna kõndida sai vaid kummargil, siis tekkis arutelu, et ehk on seekordne rada mõeldud kääbikutele. olukorra võtab inglitiimi jaoks kõige paremini kokku fakt (mille esitasime ka ühe veenvaima argumendina pekitiidule), et meie võrksukad, mis on meid mitmeid hooaegu teeninud, andsid seekord otsad. ja mitte ühel inglil, vaid kõigil ja samal etapil !!!  mitmel korral tõdesime, et oli ainuõige otsus kiiver jalutuseks pähe jätta ja starti jopega tulla. loodus ründas ikka täiega.

 

vare

eeloleva rattaralli osas ei olnud mul head tunnet, see on alati läinud kuidagi lappama ja oleme end odomeetrijumala poolt mahajäetuna tundnud. aga seekord sisetunne pettis ja rattaralliga tegime endale hoopis päeva eduelamuse, kui ratsisime rattaralli 15 km peale. eks oleks saanud veel lühemalt aga läksime kindla peale välja, sest kaart oli paras kirbusitt ja tahtsime mõned teeotsad üle kontrollida. tints oli siinkohal mõõteriistade pealik, merike raamatupidur ja mina teoreetik. ja kõik klappis.

rattarallis olime korraks ka aaraja eesotsas ja vaatasime mõnuga kuidas joss ringe teha väntas kui meie neil jälle ees parkisime. aini tiimiga sattusime koos edasipusletama torni juurde. sinna torni mineku otsema tee valis kindlasti heiti, sest nemad panid pärast 75 punkti kohe asfaldi poole minema. vaid ralli lõpus oleks peaaegu vajaliku teeotsa maha maganud, sest raks sõitis parasjagu oma bussiga meile vastu ja jäi tervituseks seisma, varjates meie targeti ära. 

 

aa rajal

kuna rattaralli nõudis parajat tähelepanu ja võssis polnud võimalik hetkekski mõtet uitama lasta, siis kanuu tuli kuidagi ootamatult. tundus, et päev on juba nii õhtus, et selleks atraktsiooniks pole meil mingit võimalust. aga oli ikka küll. raksil oli nii hea meel, et aitas meil paadi merele lükata ja ka kiire selfi tundus asjakohane. urmo isa käis meid juba enne starti kallistamas, sest polnud kindel, kas me kanuualasse teda tervitama jõuame. juu siis see oligi meie guudlakk. 

raksi õnnistusel teele

kanuutamist hakkasime lahendama käigupealt, sest oli selge, et läbimõtlematult võib siin end segi sahmida. aga ülesanne tundus iseenesest lahe. alustamise loogika oli lihtne - kuna tints istub ninas, siis tema on nr 1 ja alustame temast kuni muu skeemi välja raalime. kui tema esimesed kaks punkti käes olid, oli meil ka edasine plaan niimoodi paigas, et saime käigud võimalikult ühendada. võtsime kuulda ühe tiimi hoiatust, kes ei soovitanud üle saare joosta. kuna kanuu meile meeldib, siis eelistame nagunii kanuupunktid kaldale astumata piiksutada.

 

tehtud, raks rahul

lõunaingel võttis teise nimekirja ja mina kolmanda, kuna teised ei olnud tornihüppest vaimustuses ja tahtsid seda võimalikult viimaseks jätta. hüpe ise ei olnud kartmist väärt, porkuni järve vesi oli mõnus klaar ja päike kuivatas särgi kiirelt. veel mõnusam, kui oleks vestita hüpata saanud, sest siis oleks saanud kuiva vesti pärast selga tõmmata. vesi oli sedavõrd puhas ja läbipaistev, et nägime ära ka järvepõhja timide poolt kaladele jäetud kaarte. neid oli seal ikka kõvasti aga kuna järv oli sügav, siis püüdma me neid ei läinud.

kanuusõidul nägime ka mitmeid looduse imesid. näiteks vaatas kogu seda kanuudesaginat üks ilus valge haigur ja ringi ujus ka üks mehedeinuta georgots, keda tema tiimiliikmed kuidagi paati võtta ei tahtnud. me olime juba ise valmis ta endale kanuusse tõmbama, kuid ta eelistas vetikates edasi ulpida. 

käruralli

vaatamata superplaani olemasolule ja meie edukale kulgemisele, hakkas aeg vaikselt finishi sulgemise poole tiksuma ja pidime hakkama ratsima. sadamas võttis raks meid taas viisakalt vastu ja aitas jõunumbreid teha. nagu juuresolevalt pildilt on näha, siis võib tema saavutusrõõmsast näost lugeda, et ta ise sõitis kanuupunktid meie eest läbi.

kätekõnniasjale lendasime külmalt peale. see oli meil kuidagi nii päevakorrast maas olnud. äkki tekkisid eikusagilt need 5 lisaminutit ja noor instruktor-abiline suunas meid sujuvalt-märkamatult teele. tints oli millegipärast lambist nõus käpuli heitma ja nii see tsirkus lahti läks. vaatas sinna kaare poole ja ütles, et viie minutiga ma ikka sinna ära rooman. nii naljakat finishit pole varem olnud. siiani tuleb naer peale kuidas me seal ukerdasime, kuigi saunas sai juba mitu tundi selle üle itsitatud. meenub vaid üks ammune mooste rattaveeretus, mis oli sama lõbus. aga naer on terviseks ja head tuju me ju metsas taga ajamegi. 

nii kahju et, sel aastal rohkem seiklusi pole võimalik kaasa teha. tints rallib kogu augusti mööda triatlone, meie lõunaingliga kohtume traditsiooniliselt tartu rulluisumaratonil.