motiveerimisoskuse faintuuning

eile toimus apteekrimäe ümbruses proffesionaalsete motiveerijate ja moeikooni osavõtul heal rahvusvahelisel tasemel koolitus: kuidas motiveerida inimesi äikese-eelses kurjade sääskedega metsas, et elu on ilus.

võtsin kinni moeikoon nr 10555 kolmapäeval hooletult visatud väljakutsest, et ta tahaks ka võibla meiega (10202?, 10339, 10340) metsa jalutama tulla ja kupatasin ta lemmikseriaali juurest metsaekipaazi. kuna meil oli kiire siis läks ta motiveerimine suht lihtsalt - ma ei andnud aega argumenteerimiseks. isegi pikkadest rippvatest kõrvarõngastest loobumine käis suht kergelt.

järgmine motiveerimine/veenmise koht oli rajavalik: ülejäänud seltskond olid kõik pikema jalutuskäigu poolt ainult meie disnitšäneli fännklaab väitis, et ta sureb ära kui peab 5 km kõndima. ja eneselegi märkamata hakkas ta teise raja punkte paksu punase vildikaga kokku vedama.

esimesed kaks kaapeed saatis meid annu lakkamatu hala, sellest kuidas tema ei tahtnudki ju tegelikult tulla ja oksad torgivad ja nõme on juuksed patsis käia jne. läbirääkimiste käigus sai näidatud suunda autoni ja pakutud autovõtmeid. kui soisest alast läbi sumbates teksad poriseks said siis muud mured taandusid ;)

mingi hetk jäi moeikoon toonekurega tõtt vahtima, väites, et ta ei karda tal nokast kinni võtta. kui kurg lendu tõustes paar liigutust tema suunas tegi, ei olnud enam jälgegi sellest vaprast kuretaltsutajast :) :) :)

kahe tunni möödutes tõusis päevakorda tühi kõht. järgnes motiveerimine otepää poes oleva hüpoteetilise jäätisega. see töötas suisa nii hästi, et algas pikk häälekas loetelu kõikvõimalikest maitsvatest asjadest, mis ka teistel fantaasia tööle pani ja lõppes motiveeriva sõnapaariga: inaff, šatap!

teel koju ei tõusnud kordagi üles teema, et tema rohkem meiega kuhugi ei tule ;)

ja iksdriimile võtan kämelpäkiga kaasa mitte joogi vaid offi ....