et varsti tuleb taas halastamatusse poodiumivõitlusse asuda peaks vähemalt korra rattasõitu harjutama. mõeldud mõeldud. otepää rattamaraton tundus olevat selleks sobiv koht. merike on juba pool nädalat aafrikat vallutamas ja seega omas taas veenvat vabandust viilimiseks. helen otsustas koormuse tõstmiseks eelmisel õhtul pulma minna. läti rattur maimu kinnitusel kaovad peo jääknähud ca 100 km rattasõidu läbimisel, helenile piisas õnneks 15 kildist ;)
koduauuli jõudmine on alati meeldiv. tegime kõigepealt kohustusliku shoppingtuuri kodupoes ja sealt statkale. kelgumargusele tekitatud moraalse kahju korvamiseks tõin talle stardinumbri auto juurde. mölin jätkus sellele vaatamata. SR VK olid esindatud soliidselt : tilk, kelk, pekk, veiks, arno, TT ja meie kaks; KK st veel ka silva.
nagu parklas tiivad selga tõmbasime hakkasid kommentaarid käima. "näe, inglid jälle platsis" ja "tulite seekord niisama vaatama, jah?" ja "nemad panidki viimane kord meie shampa nahka" ja muid alusetuid süüdistusi. pentaka trepil olid reas vanad head "kofe tsai deevushkam" sõbrad e vitjok ja zenja dementjev, kes olid meie seltskonnast huvitatud aga rattaga sõitma ei soovinud siiski tulla.
aksessuaaride paigaldamiseks oli pisut vidinaid puudu ja nii me siis kelgumarguse poole pöördusimegi. oi mida tal küll seal oli! kuna ma nime neile asjadele ei oska anda siis mainin vaid ära, et seda kraami oli mitu koffritäit ja lisan illustratsiooni.
porke, porke, porke ... küsisime endalt, kui pika maa start oli läinud ja jõudis kätte aeg end staadioni treppidelt päevitamast püsti ajada. esimene ring pauerbaari sai täis ja oligi aeg minna. seekord pidime end äärmiselt kokku võtma, sest polnud tommi kes rattaketti õlitaks ja aparaadid katuselt alla võtaks. mul olid hommikust peale ärevust soosivad halvad ended: tiimi särgid olid eestmaa peal laiali, telefon jäi koju, tiibadega oli kerge sos ja miskit mida ma enam ei mäleta oli veel ...
stardis ühinesid meiega arno, veiko ja silva. veiko üritas meile õpetada käikude optimaalset kasutamist.
õnneks me ei allunud tema üks/üks provokatsioonile. seda enam, et ega nad palju kiiremini mäkke ei jõudnud kui meie ratast käekõrval lükates. ja nii hea oli aegajalt selle katapuldi otsast maha saada ja koivakesi sirutada. meie üks/üks käik oli üks parem jalg ja üks vasak jalg. operaator kõps oli veiks. ta sai hakkama mitme oskari kandidaadiga kiirelt mööduvast teest helindatud tema äkimisega, kuid mitte üleliia paljude piltidega. esimese korra kohta pole hullu ;)
finishis olid jalad süldid mis süldid. 30 km uisutamist on ikka palju iizim värk.
statkalt lahkudes hõikas üks tüdruk meile: "hei singli-inglid, tuli meelde mis singel on ;) ?"
tuli jah :)
koduauuli jõudmine on alati meeldiv. tegime kõigepealt kohustusliku shoppingtuuri kodupoes ja sealt statkale. kelgumargusele tekitatud moraalse kahju korvamiseks tõin talle stardinumbri auto juurde. mölin jätkus sellele vaatamata. SR VK olid esindatud soliidselt : tilk, kelk, pekk, veiks, arno, TT ja meie kaks; KK st veel ka silva.
nagu parklas tiivad selga tõmbasime hakkasid kommentaarid käima. "näe, inglid jälle platsis" ja "tulite seekord niisama vaatama, jah?" ja "nemad panidki viimane kord meie shampa nahka" ja muid alusetuid süüdistusi. pentaka trepil olid reas vanad head "kofe tsai deevushkam" sõbrad e vitjok ja zenja dementjev, kes olid meie seltskonnast huvitatud aga rattaga sõitma ei soovinud siiski tulla.
aksessuaaride paigaldamiseks oli pisut vidinaid puudu ja nii me siis kelgumarguse poole pöördusimegi. oi mida tal küll seal oli! kuna ma nime neile asjadele ei oska anda siis mainin vaid ära, et seda kraami oli mitu koffritäit ja lisan illustratsiooni.
porke, porke, porke ... küsisime endalt, kui pika maa start oli läinud ja jõudis kätte aeg end staadioni treppidelt päevitamast püsti ajada. esimene ring pauerbaari sai täis ja oligi aeg minna. seekord pidime end äärmiselt kokku võtma, sest polnud tommi kes rattaketti õlitaks ja aparaadid katuselt alla võtaks. mul olid hommikust peale ärevust soosivad halvad ended: tiimi särgid olid eestmaa peal laiali, telefon jäi koju, tiibadega oli kerge sos ja miskit mida ma enam ei mäleta oli veel ...
stardis ühinesid meiega arno, veiko ja silva. veiko üritas meile õpetada käikude optimaalset kasutamist.
õnneks me ei allunud tema üks/üks provokatsioonile. seda enam, et ega nad palju kiiremini mäkke ei jõudnud kui meie ratast käekõrval lükates. ja nii hea oli aegajalt selle katapuldi otsast maha saada ja koivakesi sirutada. meie üks/üks käik oli üks parem jalg ja üks vasak jalg. operaator kõps oli veiks. ta sai hakkama mitme oskari kandidaadiga kiirelt mööduvast teest helindatud tema äkimisega, kuid mitte üleliia paljude piltidega. esimese korra kohta pole hullu ;)
finishis olid jalad süldid mis süldid. 30 km uisutamist on ikka palju iizim värk.
statkalt lahkudes hõikas üks tüdruk meile: "hei singli-inglid, tuli meelde mis singel on ;) ?"
tuli jah :)
2 comments:
"Treeninglaager Aafrikas" on olnud väga tõhus - vastupidavus aina kasvab - päeval sport, öösel tantsutreeningud:)Poodiumikoht on juba käeulatuses:)Juba peaaegu saab magamata hakkama.
elus ja puha! äärmiselt positiivsed uudised ja ausaltöeldes ega vähemaga poleks end välja vabandanudki ;) loodame et ka manakeri oskab su ennastofferdavaid pingutusi hinnata :D
Post a Comment