Sviit eskeip e miks homne uisutrenn ära jääb

seis siis selline et inglitel järgmisel aastal ees kindlasti üks raffusvaheline start: me PEAME minema engadini rulluisumaratonile!

ühesõnaga jõudsime siis reedel karu, anne ja külliga orgunnikoolitusobjektile. käisime kõigepealt suusamaratoni offisis instruktsjoone saamas ja hellõu ütlemas. siis sõitsime raja autoga läbi ja ohkisin mis ma ohkisin aga külli ja karu said must võitu ning äkki olingi objekt nr 5261. st.moritzi võistluskeskuses saime kokku ka eesti rulluisupoistega ja ahmisime veel viimast infot. käisime ka eliidi tehnikal miitingul mis oli suht meeleolukas ja inspireeris karu öiseid multikaid. kõige esimese päevakorra punktina pandi võistlejatele südamele, et nad liialt stardieelsel õhtul ei napsutaks.

hiljem oli tobleronede kodus suht eksprompt ja väga südamlik pastapaarti. nad said kiirelt aru, et karunali on kõige parem nali ja tegid seda hoolega ;) tuli välja et tütar-toblerone on milkamaa jungade meister slaalomis... ja meie hotelliperenaine on raudselt Pontresina meister öökullide kogumises.

karu unenäo kohta ma juba panin ühe kommi. ühesõnaga rulluisumultikad olid sellel öösel in. laupä ommik tegime soojenduseks matka 3000m kõrgusel Diavolezzas ja imtlesime musti täppe kes üritasid Piz Palü (3905m) otsa jõuda.

tagasitulles pakkisime oma võistluskola nagu oskasime ja kemigeerisime ka mingit halli ollust veepudelisse (st mul lubati pudelit loksutada ja pulbri ülejääke rõdult alla pühkida).

on ikka rakatiteadus see raffasportlus. teel võistluskeskusest starti saime uue kogemuse juurde, st kasutasime liikumiseks osavõtjate bussi. paljud tüübid olid sokkides või paljajalu bussi ootamas. nats enne starti parseldasime anne mingi tiimi autole ja hiljem sattus ta finišis meid oodates ka pulmapidusse.

malojas keerasime murule pikali ja algas uus seanss rulluisumultikatega. stardieelsed süvasüsivesikud puudusid ja seetõttu oli minu olemine eriti ebakindel. leppisime kindlalt kokku et laskumistel mind üksi ei jäeta.

maratoonimine ise algas jamaga: külli uisud ei läinud üldse ja selleks ajaks kui sai selgeks, et lõpuni paneme vaid karuga kahekesi olid tee osavõtjatest tühi ... meie süda ei osanud siiski halba aimata ja me mõnulesime supersiledal rajal täiega. ilm oli megailus, järvelt puhus mõnus tuuleke ja lendamise tunne oli valdav. st.moritzi põhiatraktsioon vaibatatud laskumisega sai läbitud karu täissupoordiga. jube suur oli pettumus, kui sain aru, et autoaknast näevad tõusud ja langused hoopis karmimad välja kui uiskudel. ja see vaip oli massi poolt enivei asfaltkõvaks nühitud :) trikitamine algas pontresinas: mingid tüübid lähenesid meile tagant bussiga ja väitsid, et me ei ole kontrollajas. vadahell kontrollaeg? ühesõnaga nutt ja hala ei aidanud ja järgmine hetk istusimegi seal bussis ja hakkasime hauduma plaan beed. jube tahtmine oli veel uiskudel olla. et ehk annaks nr ära ja sõidaks niisama või siis tuleme siis finišist rongi asemel uiskudega koju. meie nr ei tahetud ja välja meid ei lastud mitte. abivägi saabus oodatust varem. meie ees olnud italjaanud korjati samuti rajalt maha ja nemadki tahtsid eskeipida. mingi hetk pidas buss taas kinni, sest Maailma Tähtsaim Bussijuht tahtis helikopterit imetleda. italjaanod võtsid teema üles, et neil hakkab külm jne. ja murdsid bussist välja. me siis haakisime sappa ja läinud me olimegi. karu pani kohe täpiks ja minagi ei hoidnud ennast tagasi. nii ebasportlik kui see põgenemine ka polnud, olime me megarahul, et veel nats sõita saime ja pidasime end finišisiidri väärilisteks.

kuna see üritus on siiski anfinišd biznis siis tuleb asi järgmine aasta kordamisele. ning kindlasti vajan ma selleks lisaks ka inglitiimi tuge ja tiivad tuleb ka siis juba kaasa võtta. nii et helen ja merike pange vaimud valmis! ja kuigi külli sõitis terve maratoni asemel vaid pool, nägi tema selle eest kuidas politseinik igavusest rajapehmenduseks pandud matiga poksides tööpostil aega veedab. kerdil (37.) ja jaanusel (75.) läks millegipärast meist märgatavalt paremini ;)

õhtune kutprogramm sisaldas rokkimist Viva Las Vegase järgi, maailma parimate rulluisutajate inventeerimist ja karu kivipalli.
järgmine hommik läksime Muotas Muragli (2453m) otsa järve (2713m) otsima ja veetsime mägedes mitu tundi.

matka käigus pidasime läbirääkimisi milka lehmadega, katsusime lund, pildistasime lillekesi, kohtusime MK peakorraldajaga, ei andnudki peksa tema autojuhile (kes oli seda tegelikult väärt) ja saime omale valusad säärelihased kombineeritult kange osoonimürgitusega...

täna saatsime karu pidulikult austriasse ja jõudsime kodumaale. ja homne uisutrenn jääb ära seetõttu, et meie koffrid järgnesid vist karule mitte meile. aga mis kõige hullem: mu hambahari ja ripsmetušš on ka lennus ja see tähendab muidugi vaid ühte e. maailmalõpp on mulle üsna lähedal.

pildid klõpsis enamuses külli

aga siin on üks minu tehtud ;) veel nats on üleval http://www.lkylli.blogspot.com/ is