tippvormis

näib, et treener on mind tõesti tippvormi ajanud, sest miks muidu ma endale reisile minekuks nohu ja haiguseelse tunde haakisin.

veel hommikul ujulas oli megahea olla ja lugesin endale mõttes ette ujumise eeliseid suusatamise ees:
a) ei ole võimalik kukkuda ja sinikat saada
b) pole vaja mingit kordinatsiooni
c) ei ole võimalik kakerdada ja sellega teisi maha niita
d) läheb vaja tunduvalt vähem kola
e) ujumine tuleb mul välja
ainus ujulas valitsev oht on kroolides käsi rajapiirdesse lüüa ja sellega maniküür ära rikkuda.

vahur pani mu haiguse sümptomid reisiärevuse arvele. ma nüüd hoian pöialt, et tal oleks kordki elus õigus. igatahes olen ma hetkel end täis toppinud küüslaugukapsleid ja mingit lahustuvat sodi ja rohelist teed.

ja mille poolest ma siis nüüd targem olen kui novembris? kõige olulisem koolitus oli neljapäeval. treener demonstreeris enda näitel kuidas suusatrenn ei tee soengule liiga. selleks tuli ta otse juuksuritoolist trenni ja tõmbas alaska mütsi pähe. pärast värskeõhuprotseduure oli kõik parem kui varem. tõendusmaterjaliks tegime ka bifoor ja after pildid nagu kosmopolitäänis.

ja ülejäänus loodan taas algaja õnnele ja jumala armule. nats kõhedaks teeb see, et kylli ei ole meiega ja seega pole kedagi kes ütleks, millise saapa külge suusk käib.

homme leffitame teile juba kolmekesi mootsarti juurest ;)