kärstna loterii

kärstna loterii pakkus meile nii võite kui kaotusi. üks oli selge: rajameister oli kaardile valanud kõik oma aastatepikkuse maailmavalu ja frustratsiooni, et meil kindlasti oleks sama paha kui temal, või veel parem kui halvemgi. kindel võit oli see, et me kõik kolmekesi koos lõpuni panime ja ei pidanud üle elama sohu kadunud tiimiliikme tundidepikkust ootamist. ja ilmaga läks nii nagu jaanipäeval planeeritud ;)



manakeri saabus ootamatult juba enne starti ja eskortis meid nii numbri järgi kui mõisaekskursioonile. ootamatult sellepärast, et alles reedel oli ta meid pikalt saatnud, ja väitnud, et me pole mingid rohelised enam. ja et saksamaa võitis vaatamata sellele, et treener oli tribüünile saadetud.

ööhelendustega saime tünga. ükskõik kuidas me neid ei keelitanud, helendama nad ei hakanud. manakeri mõtles veel nende jaoks nii peened installatsioonid välja ja puha.
enne starti saabus karis koos maasikadopingu ja finishit motiveeriva prosekkoga. kummikommid panime ka heleni ja merikese eest seifi luku taha.



enne teele minekut avastasin, et mu rattakett on pruuni värvi. õnneks oli parkla abivalmeid käsi täis ja noormeeste kosmeetikakotid kasulikust kraamist pungil.

stardis ootas meid esimene ebameeldivus - me pidime minema eri suundadesse. me pole just erilised vingatsid aga kui me tiimiga välja lähme siis tahaks ikka koos käia. ülesanne ise oli megalihtne ja kuna ma nii aeglaselt sörkisin siis jõudis minust mööda palju raffast, kes kõik hea sõna ütlesid. tagasiteel sain lisaraskuseks tossudele paksu porikihi, st jalahooldus algas seekord varakult. helenile pakkus seltsi jaanionu. üldse tundus, et raffaste sõprus elab täiega, sest paljud olid omale jooksuks paarilise leidnud. merike, kes kompassiga suurem sõber pole, sattus võistlusrajale, kus nalja ei mõistetud.

ma sain juba paar päeva varem aru, et spordimeestega pole mõtet nalja teha. eriti mitte võistluseelsel ajal ja iksdriimi foorumisse, sest siis hakkas tõsiseid a la tammasaare vastulauseid laekuma :)



enne ratta selga istumist võtsime oma mutantkiled seljast ja tuunisime otsmikupikendused hõõguma. merike väitis, et ma kippusin pidevalt rattaga kihutama. ei tea kas see oli kolmenädalasest treeningpausist või siis meie vastupidavuslaagrist, siis teaks kuda järgmine kord tegutseda. juba teel esimesse rattapunkti tegi merike ära ka päeva kukkumise. konstanteerisime, et nüüd on see kohustuslik element ka tehtud, ja kukkumiste pärast me rohkem muretsema ei pea. merike pidi kahjuks ka tagajärgedega a la valutav põlv ja sinikad tegelema. see on seetõttu, et enne starti oli ta jõudnud just kekata, et tal ei ole sinikaid.



öisesse aurakeskusesse oli kogunenud kõige moeteadlikumad biitshitajad: uus aeg nõuab rannariietuseks teatavasti vaid pulsivööd ;) see kinni-lahti riietumine andis võimaluse korrigeerida riietumisvigu, mis esimeste rattakilomeeritega ilmnenud olid. helen tegi oma pepule uutmoodi kosmeetilist hooldust sipelgatega. hiljem rattaga sõites ands see pidevalt tunda. kui teistel hakkas piimhape lihastesse kogunema, siis helenil oli tuharalihates sipelgahape ;)



liisu, kes oli esmakrdselt supoordina õues, tegi rannas vilkuvatest tuledest ka paar lahedat pilti ;)

siis me võtsime oma inglisüdamed rindu ja vaatamata kylli poolt installeritud avatud raja kaarti ümbritsevale elektrikarjusele, sõitsime meelega kaardist välja. üllatusega saime teel kokku manakeriga, kes küsis et kas me sellise lahenduse tõesti oma peaga välja mõtlesime ... et mitte tuju rikkuda, võtsime seda tunnustusena.



kui rattaülesande juurde jõudsime saime taas noomida: miks te nii ees olete, võtke hoogu maha, ega te mingid sportlased ole. et keskmisi sportlasi on kogu eesti täis aga korralikke ingleid on ainult kolm. ja sõnas ära ka meie tulevase jooksuetapi: õnneks jooksuga saate oma tulemust halvemaks korrigeerida.


rattaga lisaülesanne keset rattaetappi oli paras pein. leidus ka kaasvõistlejaid kes arvasid, et ühe ingli tagumikust näpistamine võiks neile sel ülesandel jõudu juurde anda. me suutsime nad õnneks ümber veenda.


no ja jooks oligi siis see koht, kus rajameistri maailmavalu eriti selgesti igast sentimeetrist vastu vaatas ja mille eesmärk oli kõik rajaläbmiseesmärgiga seiklejad end idioodina tundma panna. olles täiesti teadlikud oma nõrkusest, ei olnud kohe kanuude poole suundumine meile mingiks valikuks. me ikka tahtsime näha, et milline see hullus laivis välja näeb. meie katsetused kestsid suht pikalt. vahepeal ühines meiega veel üks naistiim.



lõpuks otsustasime, et meid saab aidata vaid mõni aaraja rattur (neid olime ühel teel kohanud, erinevalt beeraja jalutajatest), kes meid kaardil paika paneks. ja siis, oh seda õnne, nägi helen metsavahel kollsat dressikat ja me tegime päeva kiirenduse. palusime abi ja meid võtsid tuulde 265 ja 294 kes näisid teadvat kuhupole nad lähevad. kuna nende eesmärgid erinesid meie omadest siis otsustasime ühe objekti vahele jätta ja jõuda nendega koos meile arusaadava kaardialani. sõna asimuut kuulub nüüd ihatahes mu ropendamise sõnastikku.



ka neil tekks loominglisi kõhklusi ja nii mõnigi kord tehti tarkade klubi koosolek. lõpuks, ühe legendaarsel raiesmikul (kus vahepeal oma kümmekond tiimi kõikvõimalkke künkaid kammis) panid nad putku aga õnneks olime me kaardil end paika saanud. käes oli taas meie jaoks kõige kriitilisem kellaaeg möödunud korrast, 4:30. kõhud olid megatühjad ja rataste juures ootasid kutsuvalt võleivad ... otsutasime, et meil on rajameistrist erinev arusaam seiklusest ja suundusime kanuutama.



kanuuga meid juba nii lihtsalt ei tapa. eriti kui merike nats kohvi saab. ta oli jõudnud juba tukastada jooksuetapl kõndides ja ka kanuutades võttis alles aega kuni kohvilaks mõjuma hakkas. karm see narkomaani elu :) mis meid aga tappa võib, on vee peal kõndimine. millegipärast tegin teises punktis veel idiootse shoortkati, nii et helen ja merike pidid mind pilliroost peale korjama. oi nad naersid mu üle :)



aga see esimene kanuupunkt pani mingid asjad teise perspektiivi. seal ootas üks tüdruk juba kaks tundi oma tiimikaaslaseid, kellest üks oli läinud päästevestita seda soopunki võtma, kus mina pepuni vette vajusin. me ei osanud muud teha, kui helistasime vahurile. nii hea oli teada, et su sõbrad on sinuga ja selle kõrval tundus kõik muu nii ebaolulisena ... ja veel parem oli saada vahurilt teade, et tüdruku sõbrad on leitud.



lõpetuseks oli meile jäetud korvpall. ja see korv oli kindalti nba vääriline. see võis olla väga elegantne vaatepilt: helen ripub korvirõnga küljes, merike toetab teda alt ja mina päästan muru pealt palli :)))

nagu finishijoon oli ületatud ei olnud meid enam võimalik muru pealt püsti kangutada. vähemati mitte enne, kui kaks kaavat konsumeertud.



ei tea mis pässiga seal türgis tehti, igatahes tuli temalt luuleline essemmess:

keset valget suveööd
toimub rake inglitöö.
kesapõlll on neid parv,
ilus, õrn - kuid oi kui karm!
ei takista neid miski teel
kui punkti jõuda ihkab meel.
alla annab iga singel,
olgu see kuitahes vinge.
ujuvad kui näkid nad,
ka tilkuvana hurmavad.
male neile piis of keik,
kui vaid veatu püsiks meik.
mudas sumpavad kui koidab,
õnneks ingeljook neid toidab.
finishis suppoorditiim,
kel krõmps on kurk ja külm on viin.

:D :D :D