mitte-midagi-ei-pea-tegema pühapäev

jah, ka selliseid pühapäevi tuleb ette. aga tundub et see ei ole uue traditsiooni algus ja järgmine nädal on taas äratuskellaärkamine. kurjad keeled, kes on süüdistanud meid tegevusetuses, on tuginenud vaid regulaarselt mittelaekuvatele veebiripootidele. reaalsus on vastupidine, sihitut poolsportlikku sibamist on olnud kuhjaga, lissalt ingeldamine on toimunud vaid mentaalselt.

näiteks toimus väljasõit lõunaingli kodumetsadesse, sealset renoveeritud uisurada testima ja ühtlasi sai põhjalikult skriinitud ka seenemetsaalust. uskumatu, aga kui uisud jalga tõmbasime tuli PÄIKE välja! helen jooksutas samal ajal pealinnas meie amööbist konkurenti, kes läheb varsti amsteli joomise eelsele jooksule.

veelkord sai läbi tallatud ka rattamaratoni lühike maa, et näidata ka liisule, et mis värk on. treener mardiga stardieelne vaimne häälestamine tõi edu. prioriteedid olid paigas ja avile massale orasele panime pähe. ei saa märkimata jätta, et liisu polnud varem kunagi nii pikka maad rattaga läbinud.

ja mingi hetk jõudsin ma oma elu esimesele kergejõustikuvõistlusele, sest käisin mõneks tunniks segamas soosaar data error systems tiimi. nüüd ma tean, et kosel on staadion, ja et kergejõustikukohtunikud ei ole omavahel suured sõbrad ...

no ja siis jõudis kätte ka minu tähetund, mil mind võeti kaasa sprindirada ehitama. mis saab olla parem kui tähestiku õppimise frustratsiooni väljaalamine autokummide loopimisse ... heleni ja kylliga sai lisaks tugevdatud seljalihaseid kõikvõimalike kastitarimisharjutustega. aga kui sul on roosa tupsudega peapael, siis läheb kõik ludinal ;)

rattamaratoniga seoses ilmus välja uus liik tegijaid eesti mehi.
tegija kõne reisoffisisse: teate, ma jäin siin natsa haigeks ja sooviks ümberregistreerida.
aet: kas soovite pikka distantsi lühikese vastu vahetada.
tegija: ei, ma tahaks ikka pikemale distantsile minna. ma ei jaksa kiirest praegu sõita aga lühikesel maal ei saa aeglaselt sõita. pange mind pikale kirja, seal võib rahulikult loksuda.

nõu komments.



helen nägi rattamaratoni stardis ka uut enesetapumeetodit: ajavõtukiip tuleb kinnitada kaablijuhtmega ümber randme ja nii kõvasti kinni tõmmata, et veenid ei lekiks. kahjuks ei austanud helen inimvabadusi ja nurjas vähemalt kolm sellist projekti.

üritus ise oli inglitiimi poolt kaetud. see et vahur mulle needuse kaela saatis oli muidugi ebailus. ma ju kogemata unustasin selle medali omale kaela.

viimane ettevõtmine oli laupäevane jalutuskäik-rajakoristus.
minu ja kylli jalutada jäeti lõik palu-astuvere. seal saime me sõbraks ylimeganunnude kitsekestega, keda ma sõpruse märgiks raudrohuga meelitasin. jalutuskäik algas kohe positiivse leiuga: sain viieka. edaspidi järgnes juba tavalisem kraam. sel aastal me ei leidnud ühtegi porilauda ega rattaketti ega ilukilpi ega ilusate poisteportreedega geelipakki. nüüd on popp süüa mingit essebeerohelist hamabapastatuubi pakitud ollust. peab see vast nälg olema, brrrrrr...

sellest nädalast hakkan tubliks ja katkestan oma kolmenädalase treeningpausi. trenni hakkan tegema oma uue rattaga. see peaks nüüd küll ise mäest üles sõitma ;)

aga pässi jama töötutest inglitest ärge pange tähele. ta näeb unes, et käib aivar riisaluga hongkongis vee all asuvas baaris pidu panemas - selliste inimestega suheldes kasvatame endas empaatiavõimet ja oleme ise veelgi tublimad.

ja nüüd ei jää muud üle kui heleni koostatud ingellist läbitöötada ja eeloleva nädalavahetuse kostüümidraamaks end üles kütta :D