tsiuauaga laineid murdmas

hetkel hoian silmi lahti ja teesklen ärkvelolekut, kuigi tegelikult magan sügavalt. kahjuks unustasin telefoni välja lülitamata ja nii sai üüvee häälega must südametunnistus mulle helistada ja noomida, et mis mõttes veel ripoorti ei ole publitseeritud. et rahvas nõudvat. tuleb tunnistada, et isegi marti on minust tublim olnud.

juba nädal-paar olime seda eilset päeva oodanud. teadagi ei olnud sellel ootusel suuremat pistmist enese spordis tõestamise vajadusega, kuigi tiim töötab meil range plaanimajandusliku korra järgi. laupäeval oli tiimbilding põhjaingli residentsis. pastat toppisime sisse nii, et silmist välja pritsis ja uuesti läks kõht korralikult tühjaks alles täna lõuna ajal.

kuna me polnud rogainist saadik kolmekesi kokku saanud, siis tegi igaüks küla pealt kokku kraabitud spordipedenduslike vidinate tootetutvustuse. helen oli suutnud kusagilt hankida kiivrile kinnitatavate svarovski kristallide komplekti. mina komistasin havai poes pauarbaari kummikommide otsa (nagu hiljem selgus, sobivad need väga hästi kaalukommikommidele aseaineks, mida helen ja merike enivei mõõdutundetult tarbivad). ja merike oli meile uueks tiimikaaslaseks leidnud tsiuaua (ristiisaks suusaliidu paavo), millega saab iga ilmaga ingelmussi kuulata, et me ei peaks alati ise laulusõnu taruiraraaga asendama... kõik ostud olid sooritatud a la pinakolaada, kuid osutusid palju praktilistemateks.

hommikune sagin ei väljunud tavapärase piiridest. ka manakeri oli varahommikul telefonitsi sama innustav nagu tavalisest ja väitis, et tal pole meie jaoks aega ja ta peab tööd tegema ja et meil on enivei seelikud liiga pikad. kuigi naisteka saates õpetati popimaid kättemasuplaane, ei tormanud me kohe poodi krevette ostma, vaid lootsime nad kanuuetapil hankida. hiljem suutis manakeri end rattanumbrite paigaldamisega rehabiliteerida ja meil ununesid krevetid sootuks.
stardi suurimad üllatajad olid firmasportlased, kes jõudsid pärast kolm päeva kestnud logistikaskeemide sajakordset ümbertegemist siiski õigeaegselt ja kompleksselt kohale. pekitiit suutis rõõmustada lihtsamate asjade üle. talle piisas uhkest punasest ühest stardinumbril, et näha välja sama õnnelik, kui miniralli osavõtja. me lubasime talle pärast "oled tubli!" kirjaga diplomi ka, mis küll hetkel on alles täitmata lubaduste listis aga vast suur tugev poiss peab veel pisut vastu.

päeva üllatus ootas meid stardipaketis: punane käepael ja täiesti merikese küünelakiga toonis! küll see urmo on ikka tubli ja arenemisvõimeline noormees!

no kesse oleks osanud arvata, et ardus siuke meri peidus on. mina polnud seda veekogu kunagi enda jaoks fikseerinud ja ega ei olnud teisedki. aga seal ta oli ja lainetada ta juba oskas. ja mitte vähe. isegi meie tsiuaual jäi vahepeal laul kurku kinni. mässasime mis me mässasime, aga kogu kanuuetapi suutsime hoida kindlat poodiumikohta. viimasel saarel sain hakkama laiferiga orienteerumises, kui suutsin end tegevuse käigus 180 kraadi suunda muuta. juba tekkis tunne, et jooksuetapil alles hakkab looma... merelt tagasi tulles ootasid meid kaldal ees täienendud kaasaelajate read. pealinna rokifännidel üüveel ja krissul oli pühapäevaks õnneks väike paus sisse tulnud, et ka meid pisut tsheerida. ja tegid nad seda loomulikult ülima põhjalikkusega, kohe näha, et nad olid tartus turniiril olles end käimajooksnud. meid premeeriti üllatusmunadega ja mina sain sinise ralliauto omanikuks. heleni ja merikese saaki ei suutnud me kiirelt kohapeal tuvastada, sest siis polnud meie insenertehniline taip veel üles ärganud.

jalgsiosas olime sunnitud hargnema. see on kõige vastikum asi, sest me ju oleme tulnud sinna üritusele seltsielu elama, mitte üksi ajusid ragistama. loodus tühja kohta ei salli ja metsas sai kiirelt ümbergrupeeritud teiste tiimide metsas hulkuvate ülejääkidega. vaatamata trikkidele saarel, suutsin ma üksi metsas teha elu teise o-laiferi: läksin asimuudi järgi punkti otsima ja leidsingi :) tundub, et klassikaline pimekana teraleidmise keiss.

rattas mõtlesime nii ja teisiti ja läksime lõpuks massipsühoosist kantuna metsasihti forsseerima, kuigi meie väntamisvõimed oleks pigem ikka teed mööda ringi toetanud. aga ei ole halba ilma halvata. sihipeale oli keegi kavalpea risti mingi kraavid kaevanud. ja kui me ühess sellises kraavis nägime noormest kubemeni vees seismas, ei tahtnud me kuidagi tema eeskujule järgneda. meil olid ju ikkagi värskelt moemajast tulnud seelikud seljas. niisiis leidsime metsa alt sillaehitusmaterjali ja nii ta valmiski, see meie insenertehniline tippteos. merike oli küll naerust kõver ja suutis vaevu fotokaga pilti teha kui minu ja heleni askeldamist pealt vaatas. sild sai nii vägev, et läks kiirelt masskasutusse. ja kuna meil tagasitulles oli vaja sama kraav ületada, siis ei ütleks, et me oma aega ehitustandril niisama raisanud olime.

taiplikkust ilmutasime ja lisaülesandel kus pidi raudvidinaid jupitama. istusime maha, kohendasime meiki, hüpitasime neid jublakaid pisut peos ja laiali nad lagunesidki. suppoortiim oli tsiuaua metsa jalutama toonud ja virgutasid meie mõttetööd ummamuuduga. kui kaavapudelid juba peaaegu et paistsid, oli veel viimane võimalus end kaelani mutta uputada. valisime siiski berliin-münheni kiirtee ja jätsime enamuse elu shoortkatti tegevaid tiime taeva ja muda vahele ratastega kõlkuma. juba siis oli selge, et me olime oma kanuus välja võideldud poodiumikoha kaotanud.

lõpus noolemäng oli taas pigem vormistamise küsimus. helen on meil ju teada kõva käsi kirveviskes ja mingid nooled ei ole siinkohal siis muidugi enam mingi teema. nii et aaraja võit tuli kindlalt ja me võisime rahulikult poodiumile fotoshuutima ronida.

kuna amööbid olid sellest hooajast aarajakateks hakanud siis saime hiljem rahulikult murul tuulevarjus koibi sirutada ja teiste ebakiirustajatega rahulikult dieeti pidada.

meie võistluse põhiosa, ehk raja läbimise järgne praalimine koos veeprotseduuridega, oli seekord ühendatud Karmi Ekskonkurendi sünnipäevapidustustega. seal tekkis palju häid spordimõtteid aga neist kunagi hiljem ;) tegime meie mis tegime aga kylli tööpäev inglite supoordina lõppes alles kell kaks öösel ... ja "inglid kesapõllul" ütles seekord õnneks vaid puhkeküla peremees, aga temale võib andeks anda.