alati kui hakkab liigselt vedama, hakkad pärast olukorra teadvustamist vaikselt ootama tasakaalustavat litakat ning tavaliselt on sellisest psüühilisest ettevalmistusest ka kasu olnud. on ju ka klassik sammalhabe meile juba lapsepõlvest saadik läbi mustvalge teeviisori meelde tuletanud, et looduses peab valitsma tasakaal. mõnikord kui juba tekib lootus, et no seekord äkki ikka annab kuidagi tam-tidi-ram-pam nägu tehes see tasakaalustaja ära petta, siis loksub kõik jälle oma loomulikule rajale tagasi. eelmise nädala metsaskäikudel kogetud õnne ja ebaõnne vivtivivtid tulid jälle meelde, kui liisu küsis, et kas me (mina+helen) järgmine nädal linnaprindile ka lähme.
niisiis eelmisel nädalal selgus, et kui me millestki siin ilmas peame hoiduma, siis on see tartu linna orienteerumisetapp ja kui meie kodulinnas peaks toimuma iksdriim, peaksime heaga koju diivanile (või siis maksimaalselt vanemuise koffiku terrassile) jääma. kuna päevakorras oli jooksuaeg ja vaba aega napilt, oli iga sekk arvel ja logistika peensusteni läbimõeldud. aga teisel pool jõge oli keegi südametult kopaga hullanud, lüües meie trajektoori ettenägematud takistused. saatust trotsides otsustasime foore vältides kavaldada, aga ikka maandusime mingis hiinalinna garaaziboksi tupikus. mina elasin kogu oma nördimuse muidugi heleni peal välja, sest veetis ju tema ometigi suurema osa oma kooliajast sellel pool jõge ja pidi olema siinkandis kindlasti oma austajatega jalutanud ning teadma ka paremaid shoortkatte. ilmnes, et ta oli muidugi täiesti mõtetult oma lapsepõlve raisanud ja käinud hoopis aardla ja tammelinna poistega, ja tema poolest oleks me sinna hiinalinna jäänudki. mina bussipargi tüdrukuna ei pidanudki seda kanti tundma, ning võisin vabalt ja reputatsiooni määrimata pärast tulutut hiinalinna forseerimist alla anda. niisiis võttis laululavalt räpina maanteele väljavingerdamine meil 45 mintsa. looduse tasakaal ilmutas, nagu seadus sellistel puhkudel ette näeb, põlvamaa metas, kus amsterdami särgid meile ise sülle jooksid.
kahe päeva pärast läksime selle seaduspära vastupidisele kontrollretkele ja lasime end probleemivabalt objektile viia. vapramäe ilus männimets pidi tagama laheda vook-in-ze-paark kaardiharjutuse. algus näis paljutõotav ja siis tulid need kardetud tasakaalustus kaapeed, mille kohta nõmmeandre ütleks mõnus nikerdamine, aga kus meie olime kolm korda järjest sunnitud raffalt järgmist targetit otsides teed küsima ... äkki peaks järgmine kord nimelt end enne trenni minekut ära eksitama, et metsas lihtsam oleks?
ainuke inimene kelle puhul natuura iseenesest balaanksu ei loksu on firmasportlane marti. tema jooksumaratoni jutt ei jäta vastuväitmiseks võimalusi. ja vahepeal on ta üritanud veel enda olemist mitmel viisil halvemaks teha, et vaid pääseda tädi pässiga koos taevaskotta minemast.
1 comment:
Ei ta pääsend :)
Post a Comment