kui eelmine aasta tegime endale suvise sporti tasakaalustava kultuurilaksu inglitega diip-tammsaare-päeval siis seekord käisin balaanksu otsimas pealinnas segasema seltskonnaga. tartu anni nimetas kogu aktsiooni klassiekskursiooniks ja õpetas vastavat käitumist ka ulfridile.
et mitte ühekülgseks jääda, ja omada ka mingit võrdlusmomenti, oli kultuura programm kompunn uuessaa ja eesti asjast. alustasime lihtsamast ja käisime jäääega vaatmas. see teenis mitut eesmärki: aa) me KÕIK tahtsime seda näha; bee) päss oli tallinna annile kolmeaasta tagusel kanuumatkal lubanud ta kinno viia, ja kuna anni nüüd paari nädala pärast usasse kolib, oli võlad vaja klaariks saada; tsee) mõned meist polnud varem limonaadikinos käinud, dee) see on mast sii enivei.
ma nüüd ei teagi mida ma selle seansi ajal rohkem naerisn, kas sidi või seda nelja aastast poissi kes mu kõrval istus ja igale naljale südamest kaasa elas. filmis oli mingi koht, kus tüübid mingi linnu sejlas mööda kanjoneid rallit teevad. järgnes naabripoisi asjalik küsimus oma emale: "Emme, eksju see on lennuki pealt filmitud?" lasime ulfiga nonstop naeru veel jupp aega pärast filmi lõppemist.
kui me kinno läksime siis tundsime kergeid süümekaid, et kohe algab rongkäik aga meie lähme kinno. kinost tulles oli aga rongkäik täies ilus ja see linnuke sai ka kirja.
kuna tansupeopiletitest olime ilma ja laulud ei olnud päris selged, siis kobisime teleka ette ja tegime voormapi pühapäevaks. tegevuse käigus selgus ka, miks ma tean itaaliakeelset punalipu laulu peast - kunagi oli laste laulupeo kohustuslikus kavas. päss mäletas. minust sai kunagi itaalia kolleegide tsirkusetola, kui nad said teda, et ma seda laulu oskan. miks ma seda teadsin, oli mu mälust kustunud. tihti tutvustati mind itaallaste seltskonnas, et see on eesti tüdruk, kes oskab bandiera rossat laulda ...
laulupeol olles hakkas massis laulupeo tunne ära kaduma. nägemine ja kuulmine oli blokeeritud nina eest edasi-tagasi sõeluvate inimestega, pea hakkas kergelt ringi käima, et mis tegelikult toimub? kobisin siis pingiridade seljataha seisma, nii et keegi näo ette ei jäänud ja sai vabamalt hingata. laulupidu tuli minu juurde tagasi.
kõige ägedam oli kindlasti liisul ja naabri epul kes said laval käia.
järgmine suurüritus lubasin rahvatantsupaar ulf + keegi publikuks olla.
No comments:
Post a Comment