täna tegin rahvasportlaste valikrühma hulgas küsitluse, et kuidas eestlane masu ajal oma aardeid hoiab. tuleb välja, et hoolimatult.
mul on hetkel peal suuremat sorti suusaalase vanavara kogumise tuhin (olen elu esimesel haiguslehel, nii et väikesed veidrused on lubatud) ja nii mõnegi ajavahemiku ajaloo valged laigud vajasid maratoonarite panust medalite näol. alustasin maratoni tulemuste otsingu baasit potensiaalsete ohvrite otsingut. poisid, kes tööpäeva lõpuks oma kirjutuslauda ära ei korista tõmbasin kohe listist maha. siis tõmbasin maha need, kes maale sauna hobinurga loonud, sest seal ripuvad tavaliselt medalid sauna eesruumis põdrasarve otsas sasipuntras. niisiis jäid sõelale siledad lipsuga suusatajad, kelle abikaasad musti sokke keset elutuba ei tolereeri.
mu katsealused feilisid järjest. mitte kellelgi pole vanadest kingakarpidest kartoteeki, kus asjad ilusti kronoloogiliselt järjestatud, ega muud süsteemset arengumappi. tasus siis omal ajal vaeva näha, kui spordiaarded ema-isakoju roostetama unustatakse. ometigi olen oma igapäevatöös näinud nii palju pisaraid, kui mõni maratoni läbinu medalist ilma juhtub jääma. kuidagi peaks siin materjali optimeerima.
äkki peaks enne medali kaela riputamist finišeerijalt küsima nagu relvakaupmees revolvri ostjalt: kuidas te kavatsete antud reliikviat hoiustda? kas teil on vastav kapp kus see oleks turvaliselt?
4 comments:
Meie reliikvia on vabadus!
on ta sul jee vabadus. ise hoiad oma otepää mk-lt maailma suusatreenerite segadusse ajamise eest saadud sepistatud taiest elamises kõige nähtavama koha peal. sinu kasuks räägib vaid see, et tead kindlalt kus ta asub.
Ta on mul rahanurgas ja ootab, kuni keegi akkab 30 aasta pärast raamatut sellest kirjutama ja tuleb mu käest spordipedede reliikviat nuiama. Pensionisammas või midagi sarnast.
Lovely blog yyou have here
Post a Comment