langlaufer hopp-engeli

võttis see elu teine maratoonimine aega mis ta võttis, aga aega ta võttis. ja väsitas ära ka. siiski lõpetasin eesmärgipäraselt inimväärikalt, st jõudsin külastada kahte tantsuasutust ja seal ka juurdekuuluvaid lõdvestusliigutusi teha.

sünnipäevaretk rikaste ja ilusate külla algas kõkvõimalike juurdeviivate üritustega. esimesel päeval testiseme ära valiku kohalikke spordijooke ja kandsime neist enamuse ka kohe kõlbmatute kilda. ka kodulinna uus kosmojook ei leidnud suuremat sorti heakskiitu.
järgmine päev jõudsime spordile veelgi lähemale - käisime bussiaknast rajaolukorda hindamas ja reiss offisit shokolaadiga söötmas.

reedel sai meie tiimi yhest paadunud langlauferist njuuboorn slalomist, mida tähistasime siis piknikuga 3050 meetri kõrgusel. kohalikud mürgitasid end täiega: lisaks sellele, et nad yldse joovad calandat, segavad nad sinna lisaks sisse ka martini rossot. brr... pärast otsinguid leidisme ka superluks mägede ja muu parima kama vaatega külasauna, kus oli ka lavalt lummehüppamise võimalus.

laupäeva hommikul ilmnesid esimesed tõsised ilmingud spordi kahjulikkusest. nähtavasti reedeset hispaania saabastega ringi trampimisest käisin treppidest üles-alla soliidsel pankurikõnnakul. et kui teised astuvad samamoodi tavaliselt pärst maratoni, siis mina olid suutnud end ära sättida juba enne starti.

et mind veel pisut piinata ajasid naabripoisid mind trenni. kas mul võttis igal väiksemal tõusul hapniku kinni või jaa? tulevik läks järjest tumedamaks.

pühapäeva hommikul oli õues -16 ja puhus tuuleke. jälle päästisid mind välja naabripoisid kes oma lõpututest spordipedendusvarudest mulle ühe väikese musta kilest kleidi leidsid. kahjuks pidin teleintervjuu jaoks oma soojendusdressist loobuma ja edasine läks juba värisemise tähe all.

muu maratoonimine oli nagu oli. poolmaratonil boksi keeramisest päästsid eelkõige kurmo määritud supersuusad ja inglite selle talve spordilauludeski leiduv "eye of a tiger". kuigi jäin kõgil laskumistel ja tõusudel jalgadele sai 30ndaks kilomeetriks mu suusaisu täis. edasi aitasid vaid rajaäärsed ergutamised: hopp engeili ja dai angelo. olin vaieldamatult rajaäärsete laste lemmik.

teel sain sõbraks ka kolme karu, kolme jänese, kahe sheffkoka ja hunniku shotlastega.
finishis oli ikka superäge tunne. sinna peaks ikka terve inglitiimiga tagasi minema. ma sain astridilt kõvasti noomida, et teised kaks koju jätsin.

jõudu helenile norra!!!!

sõidujärgne menüü oli lihtne kuid tõhus - kilud ja kurgid.

šveitsi eripäradest võiks välja tyuua suure armastuse laua peal tantsimise vastu ja laskumistel külakuhjade vastu. mõlemat tehaks siin südamega.

kahju vaid, et mu sõber emilio tobölerone pensile läheb.