saatuslik soeng

pikajuukselisi blondiine ei peeta just ülearu arukateks. samas teadsid ka piibli kirjutajad, et leidub isendeid kelle jõud vaid juustes peitubki. isegi ei tea, millest tuli mõte iksdriimijärgsel esmaspäeval pügalasse minna ja üle aastate jälle lühijuukseliseks hakata.

tegu tehtud, ei lasknud tagajärjed end pikalt oodata. ruttu sai selgeks et koos juustega, eemaldus minust ka mu vähene mõistus. nimelt oli päev hiljem vaja ellu viia mõned logistikaskeemid, et karu ja kelguga poola spordijuttu ajama jõuda. minu ülesandeks jäi kola ja noormeeste erinevatest punktidest ekipaazile kogumine. kola hulgas oli ka karu kott asjadega järgnevaks viieks päevaks.
kõik oli selge nagu seebivesi. hommikul tööle jõudes ootas minu laual must poeskäimise kott. varsti skaipeeris karu riiast: et kas ma ta koti sain? piilusin kergelt koti poole. sealt paistsid tossud ja poolik küpsisepakk. karu, teadagi maiasmokk, ju on endale autos nosimist kaasa pannud. ja jooksutrenni olime ka kokku leppinud. rohkem polnud aega analüüsida, kuigi varustus tundus väga askeetlik. küsisin vaid, et kas see must kott oligi kõik? kõik jah, vastas karu, ta ei oskavat midagi sinna kaasa võtta. kõik tundus selge olevat.
karuga kohtumine toimus riias, kus selgus, et mitte seda kotti polnud ta silmas pidanud. ja tossud ei kuulunud temale, vaid annikile ... ja mis te arvate, kas lühijuukselist blondiini mõnitatakse vähem kui pikajuukselist? ei sugugu mitte.
ja nii see poola elu siis käis. kui kelguonu vilistas visat siis karu vilistas eppu ...