kambäki kambäkk

selle päeva põhiürituseks pidi teadagi saama õhtune pidu kambäkis, mis igal aastal augustis vähemalt ühel korral ette võtta tuleb. ja nii juba 11 aastat.


traditsioon näeb ette, et enne kambäkki minekut peaks aega pisut ka mõne spordivõistlusega sisustama.
nagu varem öeldud, sai triatloniks loodud tiim, kus üks ingel oli sobiva spordiala puudumise tõttu hoopis supoordis. seda positsiooni ei tohiks alahinnata. ingeltiimi kylli ja üüvee teavad, et see amet pole mingi meelakkumine, eriti kui tuleb toetada blondiine.
seekord oli siis tiimitöö uutmoodi. et on nagu tiim aga tegelt pead ikka üksi kannatama. siiski on igal lõigul oma plussid ja miinused.

minu kui ujuja ilmselge eelis oli kola vähesus. starti minekuks oli vaja vaid trikood, prille ja ujumismütsi. igaüks, kes iksdriimiks on asju pakkinud, teab milline õnnistus see on. sossi ujumisprillid olid jälle leitud mingilt spordivarustuse prügimäelt. klaasid olid kinnitatud kokku traatidega nagu moosipurgi kaaned. õiged traitloni prillid on tehtud vist kivivalvur ropka järgi - sihukesed suured ja ümmargused - nii et nendega ei pea pead vee alt väljagi tõstma, et poisid märgata.
järgniseks ujuja plussiks on see, et saab esimesena vaevast lahti ja ainukesena vildikaga tätuu õlale. kuigi allan õpetas enne starti kuidas kaldal konkurentidele küünarnukiga külge peab äsama ja vaikselt jalga ette panema, läksin igaksjuhuks vette kõige viimasena. paar haikala jäi algul ette ja siis olin üksi. ei mingit naabri varbad suus võitlemist. eespool nägin küll vahepeal kollaste peanuppude parve, kuid enda kõrval mitte kedagi. niisiis ujusingi täiesti üksi ja pidin ise välja mõtlema, et kummalt poolt poid ikka minema pidi. ei ole ju merel ka pealtvaatajaid ergutamas, et aru saada, kest see rada läheb. kaldale jõudes väitis ain-alar, et ma polegi viimane. helen, merike ja liisu lõid rajaääres plaksu ja anniki ootas vahetusalas. ja oligi minu lühike tööpäev läbi ja kambäkki minek välja teenitud.

annikile jäi inglite arvates kõige hullem osa - rattasõit. tema pluss oli see, et ta sai meist kõige rohkem kleepekaid ja sellega minu silmis need positiivsed küljed piirduvadki. edasi ainult miinused: kaasa kõige rohkem kola, kõige pikem distants, kõige bõkimad kaasvõistlejad (enamusel need darth vaderi kiivrid peas). kuna tuules sõita pole lubatud, siis jällegi ei mingit tiimitööd. õnneks oli raja ääres palju rahvast ergutamas ja nagu anniki pärast väitis, oleks ta vabalt võinud ühe ringi veel sõita, sest olemine läks vaatamata megakuumusele järjest paremaks.
heleni etapi kõige raskemaks osaks oli kindlasti meie järel ootamine. kui minu ujumine oli 10 min siia-sinna planeeritav, siis anniki rattasõidu kiirusest polnud meil vähimatki aimu. mina olin juba tartus ja merike oma kehadublandiks määranud, kui helen jooksurajale läks.

tema ei pidanud selles põrgukuumuses üksi kannatama, vaid leidis endale peagi sõbra kellega koos ka käsikäes lõpetas.

autasustamistseremoonia, mille käigus sain dolomitenlaufi medalile võrdse bling asja, viidi läbi hiljem minu offisis.

kui kätte jõudis põhiürituse aeg, vajas kehadublanti anniki, kes oli oma pea päikese käes lootusetult valutama küpsetanud. kamäbäkis oli tõsine revolutsioon. ei tea kas oli see erlendi kätetöö, aga need jubedamatest jubedamad kassetid olid läinud!!! ainult siis, kui erlend korra vetsu läks, suutis arnokukk nõiaelu peale keerata. niisiis vähemasti viimase maeiteamitme aasta lahedaim pidu. kui nii edasi läheb, võib kambäkis jälle tihedamalt kui kaks korda aastas käima hakata.