nädala keskel, kui hakkasin vaikselt inglilaulude sügisplaati kokku miksima, tuli pisut sõprade fonoteeke tuulata. oma rumaluses sirutasin käe ka sossi plaadiriiulile ja võtsin kaasa hu2. pikalt ei lasnud karistus oodata. juba järgmisel päeval helistas soss ja tuletas meelde, et ma olevat talle nüüd ühe teene sees. tunnistasin fakti õigeks ja see oli mu järgmine viga. vastuteeneks sobis vaid see, et teen kaasa firmaspordi seitsmevõistluses. valikuvabadust sain vaid niipalju, et neljast halvast pidin enda karistamiseks välja valima kaks: a kukutada endale kuul varbale, b torgata odaga silma, c hüpata kaugushüppes liivakastist mööda või d hüpata kõrgushüppes latt pooleks. kõik muu kama jäi stella kaela, kes on nüüd firmaspordi uus neeger.klassikud laulavad nii:
mina viskasin kord oda
mida otsin siiani
olla lätis nähtud toda
olla lennand riiani
sellega mu suuremad teadmised odaviskest piirdusid. näinud olin seda riistapuud vaid telekast. ka kuuli ei ole ma kunagi katsunud. kõrguse ja kauguse hüppamised olid viimati nähtavasti keskkoolis. ka minu kaasohver anniki ei osanud sellest valikust midagi eelistada. niisiis jäi nii, et mina sain proovida kaugust hüpata ja oda visata.
statkal oli korralik koerailm. millest siis pihta hakata? anniki suunamisel alustasime sellest, et ma suudaksin ikka pakule pihta saada ja maanduks vähemasti liiva sisse. edasi järgnes suur osa kudemist ja ootamist ja vahepeal mõned meeleheitlikud spordikatsed. maailmarekordid jäid meist seekord purustamata, kuid see eest püstitati hulganisti isiklikke ja vähemasti ei saanud me kusagil nulli ja napilt saime odaviskes ikka rohkem meetreid kui kuulitõukes. odaviskes ei tulnud mul see värniku karjatus ka välja, nii et kui oli minu kord, siis soss tegi minu asemel karjatust
taustaks.
kõrgushüppe maandumismatt oli tegelikult üks vett täis käsn ja nii juhtuski, et külm hakkas vägisi kontidesse mitte ainult annikile. hakati otsima vabatahtlikke apteegikülastajaid. üks mees astus juurde, et tema on vahur ja kuna mina olen tema ingel, siis pean teda aitama. vahuri inglite tiimi jope oli piisavaks garantiiks, et mulle oma krediitkaart apteeki kaasa anda. võtsin oma ingelmissiooni tõsiselt ja peagi oli halltõbi seitsmevõistlejatest eemale tõrjutud.
kergejõustiku juures on kõige tüütumaks see pidev ootamine aga silmaringi laiendamiseks võib heas seltskonnas ikka aega veeta. ja halva ilmaga tehtud trenn läheb ju alati topeltsaavutusena kirja ;) omaette etendus on muidugi kergejõustiku kohtunikud. seda tragikomöödiat peate laivis nägema, sest neid nüansse on raske kirjeldada.
No comments:
Post a Comment