lumepuudus oberammergaus

lõpuks ometi on kätte jõudnud esimene vaiksema tempoga nädal alates jaanuari keskpaigast. ja mis siis muud, kui vanu võlgu likvideerima.

veebruari algul sai tehtud kiirvisiit oberammergausse, et seal soojas päikesepaistes 50 km suusatada. nagu juba 5 viimast aastat järjest, ning sõltumata lumeoludest, viidi maraton läbi varurajal, st kahel 21 km ringil. ega ma ausalt öeldes väga ei kurvastanud, et ma vähem sõitma pean, aga kahe ringi asjad lihtsalt ei istu mulle, sest pärast esimest ringi tekib affatlus boksi keerata. üritasime siis erinevate korraldajate käest välja pigistada, et mis siis seekord juhtus, kuid lõplikku saladust ei avaldatud ka fisi tiidiile. räägiti küll lumepuudusest lindehofi lossi juures, küll kividest lumes, küll lossi külastavate jaapani turistide segamisest. esmaspäeva hommikul käisime siis lossi ümbruses seda lumepuudust tshekkamas, kuid ei avastanud sellest jälgegi. see eest viis lossini hunnik super suusaradu.
profesionaalse kretinismi korras käisin ka kohalikku reissoffisit väisamas ja kinkusid viimas. offisiks oli maalähedane puukuur, mis oli dekoreeritud rohkete linnumajadega. peremeheks, nagu aastast 68 kombeks, ikka ainult saksa keelt rääkiv hans.

kohalejõudmise päeval viidi mind kohe trenni ja jäeti muidugi ka kohe üksi radadele ekslema. ei teagi kus ma ära käisin, aga selge oli see, et midagi keerulist mind järgmine päev ei oota. siuke sile uisutamine nagu mulle kõige rohkem istub.

elasime külaservas asuvas kodumajutuses, mille keldrisse kurms endale määrderuumi sisse seadis. peremees oli vana suusahunt, kel seljataga 30 königu maratoni. vabal ajal teeb tüüp kunstnikerdust ja rüüpab veini kõrvale. tom oleks siit endale hunniku aiapäkapiku toorikuid saanud, et neid püünsis rahulikut endale sobivaks disainida. aeg ajalt käis peremees kurmo tööd kontrollimas ja kiitis "profi, profi". ka mina aitasin suuskade ettevalmistamisele kaasa: lõikusin suitsuvorsti, koorisin apelsine ja täitsin klaase. asi lõppes sellega, et kui posid said oma suuskadele alla kalasaba, siis minu suuskadele tõmmati alla hoopis rahvuslik muster. mulle see igatahes sobis.

hommikul pidime heleniga stardis kokku saama, kuid kohtasime üksteist alles suusarajal, kui esimeste tõusude suurem sagin seljataha jäi. teades minu ebakiireid liigutusi polnud tal muidugi põhjust minuga pikalt sammu pidada ja nii pidin omale uued seltsilised leidma. nagu metsavahelt päikese kätte sain, muutusid mu suusad minu jaoks isegi liiga kiireks ja oli tegu, et neile järgi jõuda.

pikemalt jutule sain mingi soome taatide seltskonnaga aga need keerasid lühikese distantsi finišisse ja kõik algas otsast peale. kuigi endalegi tuli siis korraks vässa sisse, nendega kaasa minek ei tulnud teemaks.

teeninduspunktides sigines loomulikult rohkesti sõpru ja teisel ringil oodati mind juba valmis pandud kaamerate ja parimate paladega.
kuna ka eliidi vennad olid trenni tunud, pakkus teisel ringil mulle oma seltsi jerry ahrlin, kellega sai paar kiltsa koos spordijuttu aetud. siis hakkas tal vist vaatamata +12 c ja päikesepaistele minguga koos suusatades jahedavõitu ja ta läks viisakalt oma teed. kui järgmine päev jerry võitis, siis kirjutasin selle muidugi oma arvele, et küll ma ikka olin hea sparringupartner :)
kogu see värk lõppes minu jaoks ootamatult kiiresti. rada oli isegi minu jaoks vist liiga lihtne, sest eelmise aasta engadini maratoni tulemust lõin ca 50 minutiga, kuigi ei läinud rallimise peale välja. helen rallis vaatamata oma megaköhale jälle eri klassist.
õhtul elasin üle ka ühe piinliku õhtusöögi, mille käigus korraldajad ühele külalisele minu kirjutatud raamatu kinkisid, serveerides seda oma töö pähe ... ja kuulsin hulgaliselt korraldajate põhjendusi, et miks raja lühendamine ikka hea mõte oli ja noogutasin neile viisakalt kaasa.

järgmisel päeval lonkisime heleniga staadionil ringi, päevitasime nina ja püüdsime aru saada, et miks peaks sai sooja vorstiga hea olema. seda ma teadsin varemgi, et selliste toitude põhiomaduseks on sinepi tilkumine pükstele. olime ka tunnistajateks meie peaministri teise worldloppeti tiitli täitumisele.

pealalõunase bjuutisliibi tegin 1684 m kõrguse Laberi mäe otsas, kuni köögitädid lõpetama hakkasid ja meid välja kupatati. teel mäest alla juhtusime kokku ühe kõrguse kartliku eesti päritolu nato mehega. ma loodan, et ta muid asju siis vähemasti ei karda. muidu on tõesti meie nato vihmavarjul augud sees.

esmaspäeva hommikul, eneselegi uskumatult, läksin taas suusatama. kella 9 oli trenn tehtud ja põhjus suusad pikemaks ajaks nurka panna, kus nad on seisnud truult tänaseni. ja võib juhtuda, et ka järgmise talveni, sest saksamaalt koju tulles sain omale pikema kekast vabastuse ja sel aastal enam stardinumbrit ette ei pane.