elukestev õpe

vaid nädalake on veel jäänud. pikka ooteaega sisustasin täna naistesõiduga, et jälle pisut targemaks saada, sest tugevamaks saada on jätkuvalt lootusetu. aga ega ma eelnevatelgi päevadel pole niisama logelenud.

nädalasel külmapühal õue nina välja ei pistnud ja jalutamas käisin vaid poes. mõtlesin, et parem olla terve, kui treenitud ja hakkasin tegemata suusakilomeetreid poes saadaolevaga kompenseerima. alustuseks lasin oma pulsoka patareid ära vahetada, sest nii tüütu on suusatades telefonilt kella vaadata. järgmise sammuna sai soetatud määrdekork !!! üks suusamääre on ka olemas. selle üks sõber kinkis ja see peaks olema mingi blondiinide polkast rokini variant 0...-30. rainer vaatas purki, luges silti ja tegi järelduse, et see määre on gripi vastu :) kasutanud ma neid asju veel pole aga vähemalt saab jälle rahulikuma südamega surmale vastu minna. no ja kõige olulisemaks spordipedendusvarude täienduseks oli pekitiidu lemmik vanamutihais. tal on see alati samamoodi kaasas, kui inglitel huulekas. kuna minul varbad kogu aeg külmetavad, siis mõtlesin, et äkki siis see diiphiit on tõhusam kui mitmed paarid villasokke. esimene katsetus osutus liiga karmiks. enne järgmist katset panin rasvast kätekreemi alla ja siis juba natsa kannatas olla, ilma et varbad oleks põlema läinud :))) peab veel testima enne kui patendiametisse taotluse esitan. nüüd on täiuslikust õnnest puudu vaid selline taskurätik, mis ise suusatamise ajal nina kuivataks.

aga täna sai siis pisut numbriga suusatatud. karu helistas ja andis parteilise käsu joonel olla, kuna treener tiia ütles, et tema ilma minuta ei lähe. ja tiiat oli vaja starti naistele sütitavat kõnet pidama. ja tiial oli mind omakorda vaja jalapommiks. treener on mul ju hinges sprinter ja nagu täna taas kinnitust sai, selleks tema jääbki. ei õnnestunud teda kuidagi pidurdada. ta on nagu rallisõitja, et kui kiivri kaitse silmadele langeb, siis lülitub muu mõistus välja. ma küll lootsin, et ehk ka korra ikka norib mu olematu paaristõuke üle aga kohtusime taas alles finišijoonel, kus ta mind juba puhanuna ootas.
ka mina olen jäänud oma oskustele truuks. näiteks siledal maal tühjast kohast pikalilendamise tehnikat juba ära ei unusta, olgu spordipaus nii pikk kui tahes. suusatada oli ülimõnud. päike, lumised puud, hästi määritud suusad. stardis sissepakitud patsid ja paksud kindad olid külmavarestelegi liialt. teeninduspunktis oli mustikasuppi ulatamas ämmakas raina, kes patsientide puuduses servisit tegi. oli heameel, et enamus rahvas ei kihutanud ja ka tosserdas niisama ja tegi pilti ja võttis päikest. maratoni rajal suusatades tuli jälle meelde, et miks see mulle nii väga meeldib. see lihtsalt on parim koht.

järgmist nädalavahetust silmas pidades on selge, et sportliku vormiga välja ei vea ja tuleb panustada varustusele. st peab tiivad ära triikima ;)