peata kanad pealinna patareimängudel

need patareimängud sarnanesid natuke hiljuti vaadatud näljamängudega, sest olime nagu linnarahvale atraktsiooniks kohale aetud - sina pusid ja toimetad, et kuidagigi koju jõuda, ja samas turistid vaatavad seda tsirkust koffikus õlut juues pealt ning teevad oma telefoniga kodustele sinust mälestuseks paar pildikest, et nende talinas veedetud aeg hiljem natukenegi värvikam paistaks. nende mängude plussiks oli vaid see, et kaasvõistlejate skalpe koguti valutult (ma loodan).  ise olime jätkuvalt skalpeeritute hulgas ja sellega rahul. aaraja võidust me seekord isegi ei unistanud aga viimaseks jääda pole pärast roosta pohlasöömisrallit enam vähimatki lootust.

kola kokkupakkimises olen täiega rooste läinud ja lisaks on koju tekkinud juurde ka segav element, kes ei lase kogu vajalikku kraami keset elutoa põrandat kokku kuhjata, et siis rahulikult kõik enne kotti pistmist üle vaadata. läbi häda sai vajalik kola küll auto peale aga mitte starti kaasa. nii juhtuski, et esimest korda inglikarjääri jooksul tegin enne starti soojendusjooksu, sest pealambita ei tahtnud teele minna.

juhendiga löödi segi ka meie illusioonid linnaetapist, kuhu olime lootnud lõpuks ometi korralikke kingadega minna, sest keelati ära stilettod ja muud auke masse jätvad jalanõud. panime siis vähemalt pidulikumad sukad jalga. stardieelsetele toimetustele, sh kõikvõimalikule logistikale, läks seekord tüütult palju võhma. see on sellise linnaetapi, mille liiklust ja tunnelite käike sa ei tunne, selge miinus lõunamaakatele. rattad ühte kohta ja siis autoga järgmisse kohta ja siis finišis avastad, et ratas ei mahu ju selles parklas katusele jne jne. kui juba minema saime, läks asi lihtsaks. kogu selle suure linna tõttu lahtusid kuidagi tuttavad näod ja stardi-finišimelugi ... aga teiselt poolt on vanalinnas jaapani turiste rõõmustada ka omamoodi tore.

kablutamine läbi vanalinna läks meil hästi, sest valisime esimeseks piiksutamiseks hoovipunkti, mitte selle ukse küljes kõlkumise ja trügimise atraktsiooni. minu kooreüraskist järatud põlved hoiatasid mind juba viimasel teisipäevakul, et kiiremaid liigutusi nad ei talu. nii saigi pealinna kultuurikilomeetrit läbitud enamuses jalutades või siis kiirlongates. ka rattasõit algas jalutamisega, mille lisaatraktsiooniks oli tallamasaaz kõikvõimalike teravate asjadega. õnneks pidas varustus vastu ja ei pidanud lisaülesandeks mingeid remondiharjutusi tegema. mina olin omaarust kaval ja jätsin enda ratta seekord koju (ta mul nii turvaliselt tolmuga konserveeritud) ja sain pealinnast üüvee püssi, mille tahtsin pärast kasutamist ikka elusalt tagasi anda. (üllekas, lase joogipudeli korvid ka ikka peale kruvida, ja minu pakkumine Tartu Rattaralliks on jõus :) ).

tore, et saime ikka ka mere ära näha ja eriti tore, et meri oli hülgehall mitte ei tormanud nagu eelmisel päeval, mil helen oleks peaaegu koos rattaga tuule poolt merre pühitud. nägin ära ka selle aasta esimesed paiselehed, mis rannaliival hästi mätshisid merikese tossudega. sinna biitshile poleks päevitama tahtnud jääda, sest maasvedelevat kola oli seal paljuvõitu. rattaetapp läks suht kähku ja poriga polnud ka liialdatud. sai käidud maa all ja tehtud kõrghüpet kõhuli ja õpitud natuke linde :)  punajalg tilder oli ainuke adekvaatne vend, sest tal olid punased jalad. aga kuidas nende tsirkude seast peaks meelde jääma liivatüll? ma siis pakkusin kõige rohkem liivakarva isendi ja sain vastuseks igale inglile 12 tiivaharjutust.

järgnesid lõdvestavad poomiharjutused, mille kõige keerulisem moment oli aeglaselt liikumine, sest eespoolkulgejatel oli mingi tigutehnika. poomil edasi liikumist oodates sisustasime aega kohtunikupoisiga suheldes, kes oli nõus meist ka paar klõpsu tegema, nii et aeg ei läinud päris tühja. kuna päevatööst oli pea pool tehtud oli põhjust avada ka esimene kummikommipakk. nii ammu polnud neid pauerbaari komme söönud, et maitsegi oli meelest läinud. kui rattaretkelt lennusadamasse tagasi jõudsime saime kokku ka manakeriga. vahur hoiatas, et enne tundi aega pole meil mingit lootustki veel paadiga merele saada.

et kudapidi siis nüüd minema hakata, oli esimene küss? ja kordki elus oli meil pekitiidust kasu. kuna nägime teda paterei poole kihutamas, siis võtsime sappa. et kui tema sealtpoolt läheneb, küll siis see meilegi sobib ja sobiski. nüüd hiljem selgub, et osad olid mingeid kõrgeid aedu ületanud jne. 

male on üldiselt meie ala olnud, kuid seekord jagati välja kolm malelauda ja lisaks tiimisiseselt veel kaks eri kaardiversiooni. nii juhtuski et merike, kellel oli meist erineva punktijärjestusega kaart, ei saanud algul üldse aru, et millega me tegeleme. üldiselt läksime kogu selle brauni liikumisega kaasa, sest enda mõistus lõppes esimese kahe punkti läbimisega otsa. aegajalt üritasime ikka mingit skeemi ka aretada, kuid lõpetasime jälle peaga vastu seina. 19 punkti otsingutest lõpuks loobusimegi, sest see konge mööda hulkumine oli päris õõvastav ja lõpuks me juba ehmusime ka üksteise peale. kui mingisse tupikusse jõudsime, siis oli ainukeseks sooviks vaid ruttu tagasi päevavalgusesse saada. mingeid keelualasid ei suutnud me küll jälgida ja mingist hetkes näis, et me oleme seal veetnud juba tunde. igatahes saime kõva motivatsioonilaksu, edaspidi eriti eeskujulikud kodanikud olla, et mitte iial sellisesse asutusse sattuda. masendav koht aga põnev ja meeldejääv  ülesanne.

enne meresõitu saime veel pisut ronida, sest tõnis oli kahe laeva vahele seiklejate püüdmiseks võrgud välja visanud. no meid selliste trikkidega juba ei püüa. kanuualas meid juba oodati - kylli, vahur, ragnis ja urmo isa olid siin. aga kuna meie roosa kanuu oli seekord meie tassimisjõudlusest väljaspool, siis võtsime ühe suvalise. päästevestid olid eelnevalt juba nii ära higistatud, et meie hugod jne lämbusid sinna sisse ära. tshiuaua oli meil seekord pealinna jalutama kaasa võetud, kuid jäi logistika segaduste tõttu siiski kanuuse kaasa võtmata. niisiis jorisesime ise nagu oskasime. ei saanud me läbi ka väikeste avariideta, sest siin ristusid aa ja beeraja trajektoorid. olime liiga omas mullis ja vaudekate hoiatus tuli liiga hilja ja nii me kokku panimegi. õnneks oli seekord vesi kiire, ei mingit tuult ega kanuupõhjast kinnihoidvaid vetevanasid, ja asi ei jõudnud tüütuks minna. 

linnahallipoole asudes hakkas juba kodu paistma. tegelt oli siin rohkem pusimist kui oskasime oodata. esimene üllatus oli see, et see ala on linnarahva jaoks selliseks piknikukohaks! siin leidus küll rohkem kui vähem vindiseid selle, kes meid oma punti tahtsid. keskendusime siiski kojusaamisele ja üritasime kaasvõistlejatelt teed küsida. ühed poisid suutsid ikka täiega üllatada, kui meie teeküsimisele hüüdsid vastu, et lõpuks ometi suudavad nad meile ära teha. saate aru, mingi meestetiim võistleb meiega ja tuleb välja, et mitte esimene kord !!! me üritasime neid veenda, et meid ei koti see absoluutselt ja meie eesmärk on kodu. nad võtsid paar hetke mõtlemisaega, enne kui raatsisid meid kaasa viibata.

ja saigi tagasi vanalinna jalutada. siin kuulsin pealt taas ühte valgustavat vestlust. meile liikusid teisel pool tänavat vastu vene keelt rääkivad kutid. nad hõikusid meile midagi sissejuhatuseks ja siis järgnes, a võ po russkii govorite? jätsime vastamata. ja nii poisid tegidki nende maailmavaadet peegeldava järelduse: ne govorjat, znatshet prostitutki. eeee, njah ... :)

enne finišit oli veel harjutusi sabale. mina ja lõunaingel käisime taeva all tennisepalle püüdmas. asi nägi kõrvalt jälle hullem välja kui väärt oli. kõige vastikum moment oli siin see jalgade tõmbamise hetk, mil tundus, et nüüd need pahkluud mul jalgadest eralduvad.

järgmine atraktsioon paistis vastupidi lihtsam välja kui ta tegelikult oli. õnneks olid kohal abivalmid tsheerliiderid kes meile kasulikke vihjeid jagasid. põhja ja lõunaingel üles aidatud jäin viimaseks, lootes oma pikkadele koibadele. kuid siin oli vaja ka pisut käte jõudu, mida mul jätkuvalt pole. kui ma seal olin siis juba mitmed korrad ukerdanud ja lõpuks edu tõotava kolme-sõlme-süsteemi välja töötanud, küsis üks noormees selja tagant, et kas ta võiks mind tagumikust näpistada. esimest korda elus oli selliset pakkumisest heameel :) ja nii ta tehtud saigi, viis ja pool tundi sprintimist, nigu niuhti. rada oli üle ootsute äge, ilm ilus ja rahvas lahe. nii hea oli teid kõiki jälle näha ja tundus, et meidki polnud unustatud. ainsaks linnaetapi miinuseks ongi see, et pole muru kuhu sõpru oodates pärast finishit külitada.